Keeldumine. Felix Francis
Читать онлайн книгу.
tähtsündmus, oli toimunud eelmisel nädalal ja Grand National leiab aset nelja nädala pärast, seejärel aga jahivõidusõidu hooaeg kuni järgmise aastani vaibub.
See ei tähendanud, et hüppevõistlused oleksid üldse lõppenud. Paljudel väiksematel trekkidel jätkati etendustega kõigil suvekuudel, samal ajal kui enamik suuremaid hipodroome, Cheltenham välja arvatud, hoidsid hilissügiseni madalat profiili.
Juunis ja juulis paljud stiiplihobused, kaasa arvatud staarid, puhkasid ja olid lastud karjamaale värsket rohtu sööma ja jalgu sirutama.
Džokid aga sellist luksust ei naudi, vaid sõidavad maal ringi, ratsutades noorte, algajate või noviitsidega5, kellest võivad paljudel aladel saada staarid. Noviitside suvistest sõitudest võivad vahel välja kasvada järgmiste talvede meistrivõistluste sõidud.
Aga see kõik oli veel mitme nädala kaugusel.
Ja Racing Posti veebileht näitas mulle, et Newbury järgmise päeva kaardil on veel kolm stiipli- ja neli takistussõitu ning kaks džokit, kes olid sõitnud kõigis üheksas kahtlases võiduajamises, olid ka kõik nüüd tegevad, nagu ka see džoki, kes oli ratsutanud neljas kahtlases sõidus.
„Ma lähen homme võiduajamisele,” ütlesin ma kööki astudes, et endale tass lahustuvat kohvi teha.
Marina näis kohkuvat. „Aga mis Sassyst ja minust saab?”
„Te võite kaasa tulla, kui tahate.”
„Sid,” ütles Marina käsi puusa pannes. „Aga meie turvalisus? Kas sa oled unustanud, et seal on üks maniakk, kes lapsi röövib?”
„Muidugi ei ole,” ütlesin ma. „Aga siin suletud uste taga istumine ei anna ju vastust, kes see on. Ratsavõistlustel, kus inimesed on ümberringi, on teil täiesti ohutu, aga te võite ka siia jääda ja uksed lukustada.”
Marina põrnitses mind üle köögi ja ma ei osanud ta pilgust välja lugeda, mida ta mõtleb. „Kas sa oled hull või?” küsis ta. „Loomulikult tuleme sinuga kaasa. Ma ei jää siia üksinda, ei lukustatud ega lukustamata uste taha.”
„Suurepärane,” ütlesin mina. „Hakkame kell üksteist minema.”
Sõitsime kõik kolmekesi Range Roveriga Newburysse, kusjuures Sassy istus tagumise istme keskel istmekõrgenduspadjal.
„Meie sõbrast” polnud pärast kaht neljapäeva hilisõhtust kõnet mingit märki ja kontakti puudumine hakkas mulle kergelt muret tegema. Mida ta plaanis? Ma ei mõelnud hetkekski, et ta on oma nõudmistest taganenud.
Seetõttu olingi ma eriti valvas, kui läbi väravate hipodroomi parklasse sõitsin. Olin üpris kindel, et piirdetara taga on meil ohutum, sest röövitud lapsega oleks sealt raske kiirelt jalga lasta, aga autoparklas on hoopis teine asi.
Ma järgnesin teenindaja suunamisele ja parkisin auto üha kasvavasse autode rivvi muru peale. Ootasime, kuni üks neljaliikmeline meestekamp kõrvalautost välja ronis ja end minema asutas, ning seejärel järgnesime kolmekesi neile, otsides niiviisi koos hipodroomi sissepääsu poole kõndides suuremast inimmassist turvalisust.
„Ega te juhuslikult Sid Halley pole?” küsis minult üks meestest. „See džoki?”
„Kunagi olin küll tema,” ütlesin ma naeratades, „aga nüüd on ta liiga vana.”
„See juhtub meie kõigiga, semu,” kostis mees. „Mina jooksin kunagi maratoni, aga vaadake mind nüüd. Ta haaras oma kogukast kõhust kinni ja pistis laginal naerma.
Aga minul polnud naerutuju.
Viimasel ajal olin esmakordselt hakanud oma vanust tunnetama. Ma ei hüpanud enam igal hommikul voodist välja ega suutnud enam lühikeseks jäänud ööd ja pohmelli õlult raputada.
Minu lauatagune, väga istuv elustiil oli viimastel aastatel samuti minu füüsiliselt vormilt lõivu nõudnud ning minu kuueaastane laps koos oma sõpradega võitis mind kiirjooksus pidevalt. Mis seal salata, ümber küla jooksma minek oli muutunud tüütuks tööks ega olnud sugugi enam nauding.
Ma lähenesin neljakümne seitsmendale sünnipäevale ja hallid juukselaigud, mis olid kümne aasta eest hakanud mu meelekohta ilmuma, olid nüüd üle kogu pea levinud. Varsti tuleb mul tunnistada, et minu täiesti hallides juustes on vaid mõned mustad laigud. Aga vähemalt olid mul oma juuksed alles. Mõnedel mu endistel džokidest kolleegidel oli juba ammu ka ühele poolele kammimise staadium möödas ja nad nägid minust veelgi vanemad välja.
Lisaks kõigele muule hakkasid aastatetagused võistlustel kukkumised end tundma andma pahkluudes, mis olid pidevalt valulikud, ja liigesevalus. Midagi eriti head see tulevikuks ei ennustanud.
Ma mõtlesin endamisi, kas hr Harold Bryant teeb Roehamptonis ka jala ja pahkluu siirdamisi.
„Noh, Sid, kes siis sõidu võidab?” küsis mu punnis kõhuga maratonijooksjast sõber. „Te peaksite teadma, olete ju asjaga kursis.”
Džoki elu kirstunaelaks oli palvetega tüütamine ja vihjete lunimine. Džokid olid oma halbade vihjete poolest kurikuulsad. Mina olin sõites alati optimistlik omaenda võimaluste suhtes ja ütlesin kõigile, et nad minule panustaksid.
Oma karjääri alguses lootsin võita igat sõitu, milles võistlesin. Varsti hakkasin ma taipama, et olen kaotades rohkem pettunud kui võites rõõmus. Kogemused muutsid varsti seda suhtumist, ja samuti hea töö. Vastasel juhul oleks elu viinud kiiresti depressiooni ja enesetapuni. „Tõtt öelda, semu,” ütlesin ma tema poole pöördudes. „Ma ei tea isegi seda, kes võistlevad.”
„Te ütlete seda üksnes sellepärast, et hinda hoida.” Ta pani teadjailmel sõrme ninale, pilgutades mulle silma.
Ma ei vaevunud seda isegi eitama. Ta poleks mind niikuinii uskunud.
Seitsmekesi koos läksime muretu seltskonnana hipodroomi sissekäigu juurde, turvatuna kimbutamise või röövimise eest, ning neli tüüpi keerasid ära lähima baari poole, meie Marina ja Saskiaga aga läksime otse kaalumaja suunas. Esimese jooksuni oli veel tublisti üle tunni aega ja mul oli vaja paar asja korda ajada.
„Teie võite ringi kõndida, kui tahate,” ütlesin ma Marinale. „Ma pean siin mõne inimesega rääkima.”
Marina hoidis Saskial kõvasti käest kinni. „Me jääme sinu juurde,” ütles ta ja tema näos oli kahe viimase päeva stressi pitser.
„Kõik on korras,” ütlesin ma rahulikult. „Te olete ohutus kohas, hipodroomi suletud alal.”
Pilk, millega ta mind vaatas, vihjas sellele, et ta ei ole minuga nõus. „Ma jääksin parema meelega ikkagi sinu juurde. Aga ma annan sulle tegevusvabadust, et sa saaksid inimestega rääkida.” Talle see ei meeldinud. Ta ei tahtnud, et ma üldse midagi uuriksin, aga ta teadis, et selles asjas pole meil muud valikult.
„Emme, kas ma võin hobuseid vaatama minna?” küsis Sassy ema käest sikutades.
„Ei,” ütles Marina kindlalt. „Jää siia issi juurde.”
„Palun!” kräunus Sassy, sikutades kõvemini, nii et Marina keha oli peaaegu 45-kraadises kaldes.
Marina naeratas mulle virilalt. „Mida sina arvad?”
„Hoidke teiste inimeste ligi. Kõik läheb hästi.”
Marina laskis end pikkamööda hobuste ettevalmistusringi juurde tirida, aga see asi ei paistnud talle eriti meeldivat.
„Olge enne esimest sõitu siin tagasi,” hüüdsin ma talle järele.
Ma olin tulnud Newburysse spetsiaalselt rääkima Jimmy Guernsey ja Angus Drummondi, kahe džokiga, kes olid sõitnud kõigis üheksas Sir Richard Stewarti arvates kahtlustäratavas sõidus, ning samuti Tony Molsoniga, kes oli sõitnud neist neljas; aga sellel päeval juhtus veel palju muudki.
Ma polnud võiduajamistel käinud ligemale kaks aastat, alates üle-eelmisest Grand Nationalist, kus üks võiduajamisi sponsoreerinud õlletehas oli kõigile elusolevatele Nationali võitnud džokidele kokkutuleku korraldanud. Ja ma ei
Noviits − käimasoleval hooajal mingil konkreetsel võistlusalal seni võiduta jäänud hobune. −