Keeldumine. Felix Francis

Читать онлайн книгу.

Keeldumine - Felix Francis


Скачать книгу
talle üles kiitis.

      „Mis ajast jutt on?” küsisin ma. „Kas see toimub varsti?”

      „Esmalt peame mõned analüüsid tegema, kontrollima, kas teie allesjäänud jäsemekönt sobib, ning siis jääb asi juba saatuse otsustada – me peame ootama sobivat doonorit.”

      Doonor. See oli esimene kord, kui ta seda sõna kasutas.

      Doonor.

      Kogu asi omandas äkki palju psühholoogilisemad mõõtmed. Tegu oli hoopis enamaga, kui vaid kaotatud käe asendamisega, tuli lasta kellegi teise käsi enda külge panna.

      „Garantiisid ei ole,” ütles Harry. „Kui ma Ameerika Ühendriikides olin, esines meil probleeme hülgamisreaktsiooniga, ja mitte üksnes käe füüsilise hülgamisega keha immuunsüsteemi poolt. Oli ka üks emotsionaalse hülgamise juhtum, kui retsipient ei suutnud leppida, et tema uus jäse on võetud kellegi teise küljest.

      „Mida te siis tegite?” küsisin mina.

      „Siiratud käsi tuli eemaldada.”

      „Nii et siiratud liige on siis äravõetav?”

      „Sellise meelestatusega ei tohi seda protseduuri alustada. Jah, me saame seda kätt uuesti eemaldada ning kohati on see olnud ka vajalik. Aga on tõenäoline, et eemaldamise puhul ei jää teie käsi enam selliseks, nagu see on praegu.”

      „Mis mõttes?” küsisin mina.

      „Amputatsioon tuleb ilmselt teha kõrgemalt, kui teie käsi praegu ära on võetud, võib-olla isegi ülaltpoolt küünarliigest.”

      „Oh,” ohkasin mina.

      „Aga me peaksime vaatama ka asja positiivset külge. Minu kogemused on näidanud ka seda, kui edukas võib käe ja randme siirdamine olla. On patsiente, kellele tehti see operatsioon üle kümne aasta tagasi ja kes elavad nüüd täiesti normaalset elu.

      „Ma tean,” ütlesin ma. „Ma olen vaadanud videoid YouTube’is.”

      Ma astusin Queen Mary haiglast välja nooruslikult reipal sammul. Korraga oli metallist ja plastist proteeskäest vabanemine ning elava ja tundliku käe saamise võimalus täitnud mu meeled suure elevusega.

      Pärast Harryga kohtumist oli tema meeskond viinud mind analüüse tegema. Võeti verd ja tehti röntgenpilt; mõõdeti mu paremat kätt – et püüda suurust ja värvi sobitada – ning mul paluti täita mahukas psühholoogilise sobivuse ankeet.

      Ma vaatasin oma äsja teenindusest tulnud proteesi.

      „Sinu päevad on loetud,” ütlesin ma valjusti ja sain koos minuga Hammersmithi bussi ootava naise küllaltki kummalise pilgu osaliseks. Ma naeratasin talle ja naine astus paar sammu kaugemale.

      Nii süvenenud olin ma sellesse siirdamisideesse, et unustasin mure Billy McCuskeri pärast, vähemalt seniks, kuni mu mobiil helises, kui ma juba bussis istusin.

      „Härra Halley,” ütles juba tuttav hääl, „kas te olete aruande kätte saanud?”

      „Ei,” vastasin ma. Ma olin kodunt enne postimehe tulekut lahkunud. „Ja vahet pole, kui ka oleksin. Ma ei kirjuta sellele alla ega osale teie tobedates mängudes.”

      „See ei ole mäng, härra Halley.”

      „Noh, mis iganes see ka on, mina ei mängi.”

      Ma katkestasin kõne.

      Mida oli see politseinik öelnud: ehk on aeg olla pragmaatiline ja teha nii, nagu ta käsib.

      No kurat, ega ikka ei tee küll.

*

      Marina tuli mulle kella kolmeks Banburysse vastu ja me sõitsime koos Saskiat koolist koju tooma.

      „Kas päev läks korda?” küsis Marina. „Kas käsi läbis tehnilise ülevaatuse?”

      „Jah,” ütlesin ma, „minu käsi on korras ja oli väga hea päev.” Ma pidasin pausi. „Ma kohtusin ühe kirurgiga, kes teeb käesiirdamisi.”

      „Mida ta tahtis?”

      „Ta tahab mulle uut päriskätt panna.”

      „Mida?” hüüatas Marina seisvale bussile peaaegu sisse sõites. „Sa ei mõtle seda tõsiselt.”

      „Mõtlen seda väga tõsiselt,” ütlesin mina. „Ta ütles, et saab panna mulle jälle funktsioneeriva ja tundliku käe.”

      „Aga sellest on ju liiga palju aega möödas, kui sa enda oma kaotasid.”

      „Nähtavasti mitte,” ütlesin ma. „Tegelikult ta eelistabki patsiente, kel pole kätt mõned aastad olnud.”

      „Aga millal?”

      „Nad peavad esialgu analüüse tegema, et vaadata, kas ma sobin, ja ka koeproove võtma, ning siis tuleb hakata sobivat doonorit ootama.”

      „Püha jumal!” ütles Marina. „Kui õudne.”

      „Harry Bryant, nii on selle kirurgi nimi, ütles, et on väga oluline mõelda sellest käest kui enda omast, mitte et see kuulus kellelegi, kes on surnud.”

      „Kas sa ei leia, et ikkagi on pisut kummaline kellegi surma soovida?”

      Meenutasin, mida Käe-Harry oli mulle öelnud, kui ma tema kabinetist lahkusin. „Me vaatame kõik analüüsid üle ja siis tuleb teil lihtsalt oodata ja vihmale loota.”

      „Miks vihmale?” küsisin mina.

      „Vihmaga on alati rohkem doonoreid.”

      „Miks?”

      „Mootorratturid,” oli tema öelnud. „Palju rohkem mootorrattureid hukkub vihmase ilmaga.”

      Isegi selle vestluse meenutamine pani mind värisema.

      Ma nõustusin Marinaga: oli tõesti väga kummaline oodata teise inimese surma, et mina saaksin temast mõne tüki endale.

      Sassy kargles mööda teerada väravani, aga pidi ootama järjekorras, et kooli turvamees ta välja laseks.

      „Tere, kullake,” ütlesin ma, kui ta Range Roverisse hüppas. „Mida sa täna ka õppisid?”

      „Mitte midagi,” teatas Sassy veendunult, „aga me mängisime lõunavaheajal Annabeliga keksu ja mina võitsin, emme.”

      „Tubli, kullake,” ütles Marina.

      Mu nägu oli paarikilomeetrisel sõidul laia naeru täis ning siis keerasin ma koduväravate vahelt sisse.

      „Kus koerad on?” küsisin ma ja naer kadus äkitselt mu näolt.

      „Jätsin nad koeraaedikusse,” ütles Marina kindlalt, aga kui me pöörasime siis pilgu koeraaediku poole, oli värav pärani. „Ma tean, et jätsin. Ja ma käisin neid kahe paiku vaatamas. Siis olid nad seal.”

      „Oodake siin,” ütlesin ma, jättes Range Roveri sissesõiduteele, „ma lähen vaatama.” Tulin autost välja. „Lukusta uksed.”

      Mõlemad, nii Marina kui Saskia vaatasid mind suuril hirmunud silmil.

      Läksin koeraaediku juurde. Aediku nurgas oli väike punastest tellistest kuut, selle ees jooksmiseks murulapike ja aedikul oli värav ees. Ma ehitasin selle kohe pärast kolimist, et saaksime jätta koerad päevaks üksinda ning nad ei peaks majas kinni olema. Koeraaedik võimaldas neil sajuga varjus olla, aga ilusa ilmaga päikese käes lesida.

      „Hei, tüdrukud,” hüüdsin ma, aga kumbki setter ei ilmunud välja. „Mandy, Rosie, kus te olete?”

      Ma läksin läbi avatud värava koeraaedikusse, aga kumbagi koera polnud kuudis peidus. Ega ma arvanudki, et on. Need kaks tormasid alati aiavärava juurde, kui me koju tulime, seisid rõõmust saba liputades tagajalgadel, esikäpad aialatil. Oleks ülimalt ebatõenäoline, et nad end meie eest varjaksid.

      Suundusin teatud hirmuvärinaga maja poole, aga ei märganud seal mingeid sissemurdmisjälgi. Sellegipoolest olin ma väga ettevaatlik, kui sisse läksin ja nii alumise kui ülemise korruse põhjalikult


Скачать книгу