ESIMENE OSA

      Nick Dunne

      Oma naisele mõeldes, mõtlen ma alati tema peast. Alates selle kujust. Teda esimest korda silmates nägin ma kõigepealt kukalt ja selles oli midagi pilkupüüdvat, neis pea piirjoontes. Need tõid mulle meelde kõva läikiva viljaseemne või jõesängist leitud fossiili. Victoria ajal oleks selle kohta öeldud, et pea on kauni kujuga. See laseb täiesti vabalt ette kujutada, milline võiks olla kolju.

      Selle pea tunneksin ma alati ära.

      Nagu ka selle, mis toimub pea sees. Sellele mõtlen ma samuti alatasa – tema mõttemaailmale. Ajule, lugematutele ajukäärudele ja mõtetele, mis kihutavad ringi aju käärulises labürindis nagu nobedad närvilised sajajalgsed. Nagu laps kujutan ma ette, kuidas avan kolju, kühveldan aju välja ja sobran selles, lootuses tabada tema mõtted ja uurida neid lähemalt. Millele sa mõtled, Amy? Küsimus, mida olen esitanud meie abielu jooksul kõige rohkem, kuigi mitte iga kord valjusti välja öeldes ega ka siis, kui küsitletu oleks saanud vastata. Küllap kerkivad iga abielu kohale samasugused tormipilved: Millele sa mõtled? Mis tunne sul praegu on? Kes sa oled? Mis me oleme teineteisega teinud? Mida teeme veel tulevikus?

      Ma lõin silmad lahti täpselt kell kuus hommikul. See ei olnud mingi unesegane ripsmetega lehvitamine või esimene samm unest ärkamise poole. Ärkamine oli mehaaniline. Silmad avanesid ehmatavalt äkitselt nagu kõhurääkija nukul: alles kattis maailma must kangas ja järsku – etendus alaku! Kuus null null, ütles kell – otse näkku, see oli esimene asi, mida ma nägin. Kuus null null. Midagi oli teisiti. Ma ärkan harva niimoodi täistunnil. Enamasti on mu ärkamised sakiliste servadega: kaheksa nelikümmend kolm, üksteist viiskümmend üks, üheksa kakskümmend kuus. Mu ellu ei kuulu äratuskella helin.

      Just samal hetkel, kell kuus null null, kerkis päike oma täies südasuviselt raevukas jumalikkuses männilatvadest horisondi kohale. Kiirgus levis üle jõe, sööstes meie maja poole nagu pikk ähvardav sõrm, mis mulle läbi magamistoa õhukeste kardinate vibutas. Süüdistavalt: Sind on nähtud. Sa ei pääse enam peitu.

      Ma vedelesin voodis, samas New Yorgi voodis, mis asus nüüd meie uues majas, mida me ikka veel kutsusime uueks majaks, kuigi olime siia kolinud juba kahe aasta eest. Üürimaja otse Mississippi jõe kaldal, uusrikka väikekodanlik unistus, just see, mille poole ma pürgisin oma vaeseks põlatud linnaosas veedetud tagasihoidlike võimalustega lapsepõlves. Selline maja, mille sa esimesest pilgust ära tunned: suurustlev, ettearvatav, uus, uus, uus maja, üldse mitte minu naise maitse, tema meelest lausa jälestusväärne.

      „Ma vist peaksin enne üle läve astumist oma hinge siia ukse taha jätma,” oli tema esimene kommentaar pärast kohalejõudmist. Tegemist oli kompromissiga: Amy ei nõustunud midagi ostma, me pidime kolima minu väikeses Missouri kodulinnas üürimajja. Nii võis ta loota, et me ei jää siia kauaks kopitama. Õnnetuseks asusid ainsad saadaolevad üürimajad just selles läbikukkunud uusasumis, miniatuurses hüljatud linnas. Masu oli selle häärberitega aadlipesa hävitanud veel enne avamist. Pank võttis selle üle ja lasi hinnad alla. See oli kompromiss, kuigi mitte Amy jaoks, kaugel sellest. Amy nägi selles karistust, minu õelat, isekat tuju, sadistlikku noakeeramist haavas. Mina, koopainimene, lohistasin ta juukseidpidi kõige jälgimasse võimalikku linna ja sundisin teda elama majas, millesarnaste üle oli tal kombeks irvitada. Kas saab üldse rääkida kompromissist, kui ainult üks kompromissile mineja on valmis seda niimoodi nimetama, aga meie kompromissid kippusid olema just sellised. Üks meist oli alati teise peale tige. Enamasti Amy.

      Aga selles katastroofis ära mind siiski süüdista, Amy. Meie Missouri katastroofis. Süüdista majandust, süüdista ebaõnne, süüdista minu vanemaid, süüdista oma vanemaid, süüdista Internetti, süüdista inimesi, kes kasutavad Internetti. Ma olin kunagi sulesepp. See, kes kirjutab telesaadetest ja filmidest ja raamatutest. Kunagi ammu, siis kui veel loeti paberile trükitud teksti, siis kui mu mõtted lugejale veel korda läksid. Ma tulin New Yorki üheksakümnendate lõpul, kui hiilgeaja ergav päike oli just loojumas, kuigi siis ei teadnud seda veel keegi. Tolle aja New York kubises suleseppadest, kes oskasid päriselt kirjutada, sest nii palju oli ajakirju, päris ajakirju, neid oli lademetes. Kui Internet oli alles eksootiline lemmikloom kusagil toimetuse nurgas – viska talle aeg-ajalt mõni maiuspala ja vaata, kuidas ta oma lühikese lõa otsas naljakalt kepsleb, pluti-pluti, tema küll ei karga meile öösel kõri kallale. Ausalt, ma ei tee nalja – kunagi oli aeg, mil äsja kolledži lõpetanud lapsukesed tulid New Yorki ja neile maksti seal kirjutamise eest. Me ei osanud hinges aimata, et olime valinud karjääri, mis kuivab kokku tosina aastaga.

      Mulle jätkus tööd kümneks aastaks ja siis sai töö otsa, nii lihtne see oligi. Kogu riigis haigestusid ajakirjad tapvasse vappepalavikku, manduv majandus oli nad ootamatult nakatanud. Sulesepad (minu moodi kirjutajad: kirjanikuks pürgijad, mõttetargad, need, kelle aju ei tööta piisavalt kiiresti selleks, et blogida ja linkida ja säutsuda, teisisõnu endisaegsed kangekaelsed vana kooli inimesed) kaotasid pinna jalge alt. Meid tabas sama saatus, mis kunagi ammu kübarategijaid ja voorimehepiitsade valmistajaid – meie aeg sai ümber. Kolm nädalat pärast seda, kui mina kinga sain, kaotas oma töö ka Amy, niipalju kui tal üldse kaotada oli. (Nüüd tajun ma Amyt üle mu õla vaatamas ja ironiseerimas, kui pikalt ma jutustasin oma karjäärist ja ebaõnnest, aga tema töökaotuse mahutasin ühte lausesse. Ta ütleks selle peale kohe – tüüpiline. Nii Nicki moodi, teataks Amy. See kordub ta kõnes nagu refrään: nii Nicki moodi teha/ öelda jne… Lause lõpeb ikka millegi negatiivsega. See, mis on nii Nicki moodi, saab olla ainult halb.) Kaks töötut täiskasvanut – tammusime nädalaid sokkides ja ööriietes oma Brooklyni punakaspruuni kõrghoone korteris, tulevikku ignoreerides ja avamata posti laudadele-diivanitele vedelema jättes, sõime kell kümme hommikul jäätist ja heitsime pärastlõunal hetkeks tukastama, et mõnda aega raskelt magada.

      Kuni ühel päeval helises telefon. Teisel pool toru oli mu kaksikõde. Margo oli pärast oma New Yorgi töö kaotamist juba aasta eest koju tagasi pöördunud – õde on minust alati sammu võrra ees, isegi näruses ebaõnnes. Ta helistas mulle vanast heast Carthage’i linnast, Missouri pommiaugust, majast, kus me temaga üles kasvasime. Teda kuulates nägin ma selgelt tiheda tumeda potisoenguga, lühikese säärega tunkedes kümneaastast Margot istumas meie vanavanemate maja taga paadisillal, kühmus nagu vana padi, peenikesed jalad üle ääre vees, põrnitsemas jõge, mis voolas ükskõikselt üle ta kala-valgete jalgade, üksisilmi vette vahtimas, juba lapsena häirimatult endasse süüvinud.

      Go hääl kõlas soojalt ja karuselt isegi jääkülma uudist teatavaks tehes: meie kange ema on suremas. Isa oli juba mõnda aega vaikselt kustumas, tema (mürgine) aju ja (alatu) süda olid elutee viimastel kilomeetritel jupsima hakanud. Nüüd aga paistis, et ema jõuab finišisse veel enne teda. Emale polnud jäänud rohkem kui kuus kuud, kõige enam aasta. Taipasin kohe, et Go oli käinud üksinda arstiga vestlemas, märkinud kõik oma kohutava käekirjaga üles ja püüab nüüd pisaratega võideldes neist varesejalgadest sotti saada. Kuupäevad ja ravimikogused.

      „Põrgu päralt, mul pole aimugi, mis ma siia kirjutanud olen – on see üheksa? On ikka?” ütles ta, kuni ma vahele segasin. Viimaks ometi mingi ülesanne, eesmärk nagu küps ploom õe väljasirutatud peopesal. Oleksin kergendustundest peaaegu nutma puhkenud.

      „Ma tulen tagasi, Go. Me kolime tagasi koju. Ma ei saa seda kõike sinu kaela jätta.”

      Ta ei suutnud mu sõnu uskuda. Kuulsin läbi kõnetraadi ta hingamist.

      „Ma ei tee nalja, Go. Miks ka mitte? Siin pole minu jaoks enam midagi.”

      Ta hingas pahinal välja. „Aga Amy?”

      Selle peale mõtlemiseks ei kulutanud ma piisavalt aega. Pidasin lausa loomulikuks, et ma lihtsalt pakin kokku oma New Yorgi naise tema New Yorgi huvide ja New Yorgi uhkusega ja viin ta ära tema New Yorgi vanemate juurest – jättes kaugele maha Manhattani rabeleva, põneva tulevikumaa – ja istutan ta ümber väikesesse linna Missouri kaldal ja kõik saab korda.

      Siis