Ei. Tohi. Magama. Jääda. S. Watson
Читать онлайн книгу.
ja olen nõus, ja siis me seisame vaikides veel mõne minuti, ulatades sigaretti käest kätte. Viimaks pakub ta mulle vettinud koni, ning kui ma keeldun, hõõrub ta selle oma saapas jalaga vastu tõrvapappi.
„Me peaksime alla minema,“ ütleb ta ja haarab mul käsivarrest. „Ma tahan sulle kedagi tutvustada.“
„Ega ometi jälle!“ ütlen ma, aga lähen ikkagi. Me astume üle trepil suudleva paari. „Ega see pole jälle mõni neist sinu kursuse lollakatest?“
„Käi persse!“ ütleb ta trepist alla kapates. „Mina arvasin, et Alan meeldis sulle!“
„Meeldiski!“ vastan mina. „Kuni selle hetkeni, kuni ta ütles, et on armunud kutti nimega Kristian.“
„Nojah,“ naerab tema, „kust mina pidin teadma, et Alan valib just sinu, kelle seltsis kapist välja tulla? See on teistmoodi. Ta meeldib sulle. Ma tean. Ütle lihtsalt tere. Keegi ei sunni sind millekski.“
„Hästi,“ ütlen mina. Ma lükkan ukse lahti ja me läheme peole.
Tuba on suur, seal on betoonseinad ja laest ripuvad paljad lambipirnid. Me teeme endale teed kööginurka ning hangime õlled, seejärel leiame akna all ühe koha. „Kus see kutt siis on?“ küsin mina, aga tüdruk ei kuule mind. Ma tunnen alkoholi ja kanepi suminat ning hakkan tantsima. Tuba on täis inimesi, kes peamiselt kannavad musta. Kuradima kunstiüliõpilased, mõtlen ma.
Keegi tuleb ja jääb meie ette seisma. Ma tunnen teda. Keith. Me oleme varemgi kohtunud ning ühel teisel peol lõpetasime me magamistoas suudeldes. Nüüd aga räägib ta mu sõbrannaga ning osutab ühele tema maalile, mis ripub elutoa seinal. Ma mõtlen, et kas ta on otsustanud mind ignoreerida või ei mäleta, et on minuga kohtunud. Igatahes on ta jobu, otsustan ma. Joon õllepudeli tühjaks.
„Tahad ka uut?“ küsin ma.
„Jah,“ ütleb sõbranna. „Mine too, kuni ma Keithiga räägin. Ja siis ma tutvustan sind sellele kutile, kellest ma rääkisin. Sobib?“
Ma naeran. „Hästi. Mida iganes.“ Ma lähen köögi poole.
Siis kuulen ma häält. Valjusti, kõrva ääres. „Christine! Chris! On sinuga kõik korras?“ Sattusin segadusse, see hääl oli tuttav. Ma tegin silmad lahti. Sain ehmatusega aru, et ma olin väljas, et on õhtu, et ma olen Parliament Hillil, Ben hüüab mind ning mu ees muudab ilutulestik taeva verevärviliseks. „Sul olid silmad kinni,“ ütles ta. „Mis viga on? Mis on?“
„Ei midagi,“ ütlesin mina. Pea käis ringi, ma suutsin vaevu hingata. Pöörasin oma mehele selja ning tegin näo, et vaatan ülejäänud ilutulestikku. „Vabandust. Ei midagi. Minuga on kõik korras.“
„Sa värised,“ ütles ta. „On sul külm? Kas sa tahad koju minna?“
Sain aru, et ongi külm. Ma tahtsingi koju. Ma tahtsin kõik nähtu üles tähendada.
„Jah,“ vastasin mina. „Kui sulle sobib.“
Koju sõites mõtlesin ma nägemusele, mida ma tulevärki vaadates näinud olin. See jahmatas mind oma selguse ja teravusega. See oli mind endasse võtnud, sisse tõmmanud, otsekui elaksin seda uuesti läbi. Ma tundsin kõike, maitsesin kõike. Jahedat õhku ja õlle kirbust. Kanepi kõrvetust kurgus. Keithi sooja sülge mu keelel. See tundus tõeline, isegi tõelisem kui see elu, kuhu ma silmi avades sattusin, kui nägemus kadus.
Ma ei teadnud täpselt, kust see pärines. Ilmselt ülikoolist või vahetult pärast seda. Pidu, kus ma end näinud olin, oli selline, mida ilmselt võinuks nautida üks üliõpilane. Ma ei tundnud mingit vastutust. Olin muretu. Kerge oli olla.
Ja ehkki ma tema nime ei mäletanud, oli see tüdruk minu jaoks oluline. Minu parim sõbranna. Igaveseks, olin ma mõelnud, ja ehkki ma ei teadnud, kes ta on, olin ma temaga koos tundnud turvatunnet, ohutust.
Ma mõtlesin hetkeks, kas me võiksime endiselt lähedased olla, ning püüdsin autos Beniga sellest rääkida. Ta oli vaikne – mitte õnnetu, vaid tema mõtted olid mujal. Hetkeks mõtlesin, et räägin talle nägemuse kohta kõik ära, aga selle asemel küsisin ma, kes olid minu sõbrad tollal, kui me kohtusime.
„Sul oli neid palju,“ ütles ta. „Sa olid populaarne.“
„Kas mul oli parim sõbranna? Keegi eriline?“
Siis vaatas ta minu poole. „Ei,“ ütles ta. „Minu arust mitte. Mitte eriti.“
Ma mõtlesin, miks ma ei suutnud selle tüdruku nime meenutada, ent mäletasin Keithi ja Alanit.
„Kindel?“ küsisin ma.
„Jah,“ vastas tema. „Kindel.“ Ta keeras pilgu teele tagasi. Väljas hakkas sadama. Kauplustest ja nende kohal olevatest neoonsiltidest langev valgus peegeldus teel. Ma tahaksin temalt nii palju küsida, mõtlesin ma, aga ei öelnud midagi ning paari minuti pärast oli juba liiga hilja. Me olime kodus ja tema hakkas süüa tegema. Oli liiga hilja.
Niipea kui ma selle loo kirjutamise lõpetasin, kutsus Ben mu alla sööma. Ta oli laua katnud ning kallanud klaasidesse valget veini, aga mul polnud kõht tühi ja kala oli kuiv. Ma jätsin suurema osa alles. Siis pakkusin, et pesen nõud, sest Ben oli süüa teinud. Viisin taldrikud kööki ja lasin kraanikaussi kuuma vett, lootes samal ajal, et mul on pärast võimalik end välja vabandada ning tulla üles, et päevikut lugeda ja ehk natuke juurde kirjutada. Aga ei saanud – nii pikalt üksi magamistoas olla oleks tundunud kahtlane –, ning seepärast veetsime õhtu televiisori ees.
Ma ei suutnud rahuneda. Ma mõtlesin oma päevikule ning vaatasin, kuidas kaminasimsil liikusid kella seierid üheksalt kümnele, poole üheteistkümnele. Kui need hakkasid üheteistkümnele liginema, sain ma aru, et rohkem mul täna aega pole, ja ütlesin: „Ma lähen vist voodisse. Täna oli raske päev.“
Ben naeratas ja noogutas. „Hästi, kallis,“ ütles ta, „ma tulen ka kohe.“
Ma noogutasin ja ütlesin, et hästi, aga toast lahkudes tuli mul hirm peale. See mees on mu abikaasa, ütlesin ma endale, ma olen temaga abielus, ometi oli mul tunne, nagu oleks temaga voodisse minek kuidagi vale. Ma ei mäletanud, et oleksin iial seda teinud, ja ma ei teadnud, mida oodata.
Käisin tualetis ja pesin hambaid, ilma et oleksin vaadanud peeglisse ega seda ümbritsevaid fotosid. Läksin magamistuppa, leidsin padjale kokku pandud öösärgi ja hakkasin lahti riietuma. Tahtsin valmis saada, enne kui ta tuppa tuleb, tahtsin teki alla jõuda. Mul oli hetkeks absurdne mõte, et võiksin magamist teeselda.
Võtsin kampsuni seljast ja vaatasin end peeglist. Nägin kreemikat rinnahoidjat, mis ma olin hommikul selga pannud, ning seejuures kangastus põgusalt nägemus minust lapsena, küsimas oma emalt, miks temal selline asi seljas on ja minul mitte, ja teda vastamas, et küll minul ka kunagi on. Ja nüüd oli see päev käes, ja mitte järk-järgult kätte jõudnud, vaid äkitselt. See siin tõestas veelgi selgemalt kui kortsud mu näos ja kätel, et ma ei ole enam tüdruk, vaid naine. See siin, mu rindade pehme täidlus.
Ma tõmbasin öösärgi üle pea ja silusin alla. Panin käed selle alla ja tegin rinnahoidja haagid lahti, tundes seda tehes oma rindade raskust; seejärel võtsin püksiluku lahti ja astusin pükstest välja. Ma ei tahtnud oma keha rohkem uurida, täna mitte, ja niipea kui olin hommikul jalga pandud sukkpüksid ja püksikud maha koorinud, pugesin teki alla, panin silmad kinni ja keerasin külili.
Kuulsin all kella löömas, hetk hiljem tuli Ben tuppa. Ma ei liigutanud, vaid kuulasin, kuidas ta riidest lahti võtab, seejärel tundsin voodit vajumas, kui ta selle servale istus. Ta oli hetke paigal ning siis tundsin ma tema kätt raskelt oma puusal.
„Christine?“ küsis ta poolsosinal. „Oled sa üleval?“ Ma sosistasin, et olen. „Kas sulle meenus täna mõni sõbranna?“ küsis ta. Ma tegin silmad lahti ja keerasin selili. Ma nägin tema laia paljast selga ja peenikesi karvu seljal.
„Jah,“ ütlesin ma. Ta keeras minu poole.
„Mis sulle meelde tuli?“
Ma rääkisin talle, umbmääraselt. „Üks pidu,“ ütlesin ma. „Me olime vist mõlemad