Ei. Tohi. Magama. Jääda. S. Watson
Читать онлайн книгу.
pidu on sulle ennegi meenunud,“ ütles ta tekki kõrvale lükates. „See tuleb sul minu arust üsna sageli meelde. Sul on teatud mälestused, mis korrapäraselt ilmuvad.“
Ma ohkasin. Nii et see pole midagi uut, paistis ta ütlevat. Ei midagi, mille pärast erutuda. Ta lamas mu kõrval ja tõmbas teki meile mõlemale peale. Ta ei kustutanud valgust.
„Kas mulle tulevad tihti asjad meelde?“ küsisin mina.
„Jah. Mõned asjad. Enamjaolt iga päev.“
„Samad asjad?“
Ta keeras minu poole ja toetus küünarnukile. „Mõnikord,“ ütles ta. „Tavaliselt. Jah. Üllatusi on harva.“
Ma pöörasin pilgu tema näolt kõrvale ja vaatasin lakke. „Kas sina mulle ka mõnikord meelde tuled?“
Ta keeras minu poole. „Ei,“ ütles ta. Ta võttis mul käest kinni. Pigistas seda. „Aga sellest pole midagi. Ma armastan sind. Sellest pole midagi.“
„Ma olen sulle vist kohutav koorem,“ ütlesin ma.
Ta liigutas kätt ja hakkas mu käsivart silitama. Sain särtsu ja võpatasin. „Ei,“ ütles ta. „Üldsegi mitte. Ma armastan sind.“
Siis surus ta oma keha vastu mind ja suudles mind huultele.
Ma panin silmad kinni. Olin segaduses. Kas ta tahtis seksi? Mulle oli ta võõras; ma võisin ju teada, et me läheme igal õhtul koos voodisse, et me oleme seda teinud abiellumisest peale, aga mu keha polnud teda teadnud rohkem kui ühe päeva.
„Ma olen väga väsinud, Ben,“ ütlesin ma.
Ta langetas häält ja hakkas sosistama. „Ma tean, mu kallis,“ ütles ta. Ta suudles mind pehmelt põsele, huultele, silmadele. „Ma tean.“ Tema käsi liikus allapoole, teki alla ning ma tundsin, kuidas minus kerkib ängistus, peaaegu paanika.
„Ben,“ ütlesin ma, „anna andeks.“ Haarasin tal käest ja peatasin selle allapoole liikumise. Seisin vastu kiusatusele seda kõrvale lükata, nagu oleks see tülgastav, ja silitasin seda selle asemel. „Ma olen väsinud,“ ütlesin ma. „Mitte täna. Sobib?“
Ta ei öelnud midagi, kuid tõmbas käe tagasi ja keeras selili. Pettumus uhkas temast lainetena. Ma ei teadnud, mida öelda. Mingi osa minust leidis, et ma peaksin vabandama, kuid suurem osa minust leidis, et ma pole midagi valesti teinud. Ja nii lebasime vaikides, ühes voodis, aga mitte kokku puutudes, ja mina mõtlesin, kui tihti seda juhtub. Kui tihti ta tuleb voodisse ja ihkab seksi, kas ma mõnikord tahan seda ise ka, kas ma olen isegi suuteline seda talle pakkuma, ja kas siis, kui ma ei paku, kas siis juhtub alati see ebamugav vaikus.
„Head ööd, kallis,“ ütles ta mõne minuti pärast ning pinge kadus. Ma ootasin, kuni ta vaikselt norskama hakkas, libistasin end voodist välja ning tulin siia tühja tuppa seda kirjutama.
Ma tahaksin väga teda mäletada. Kas või üks kord.
ESMASPÄEV, 12. NOVEMBER
Kell lõi just neli, äsja hakkas hämarduma. Ben ei peaks veel koju tulema, aga kirjutades kuulatan ma ikka, ega tema auto ei tule. Kingakarp on põrandal mu jalgade juures, sellest paistab päeviku ümber mähitud tualettpaber. Kui ta tuleb, siis ma panen kaustiku kappi ja ütlen talle, et tukastasin. See on küll vale, aga mitte suur, ja selles pole midagi halba, kui ma tahan oma päeviku sisu salajas hoida. Ma pean üles kirjutama, mida nägin. Mida ma õppisin. Aga see ei tähenda, et ma tahan, et keegi, ükskõik kes, seda loeks.
Ma kohtusin täna doktor Nashiga. Me istusime teineteise vastas, teine teisel pool lauda. Tema taga oli kaustakapp ja selle peal väike plastmassist aju mudel, mis oli keskelt katki lõigatud ja poolitatud nagu apelsin. Ta küsis, kuidas mul läheb.
„Hästi,“ ütles ta. „Ma arvan.“ Sellele küsimusele oli raske vastata – need paar tundi, mis olid ärkamisest möödunud, olid ainsad, mida ma mäletasin. Ma kohtusin oma abikaasaga otsekui esimest korda, ehkki teadsin, et nii see pole, mulle helistas mu arst, kes rääkis mulle mu päevikust. Siis, pärast lõunat, võttis ta mu peale ja sõidutas siia oma kabinetti.
„Ma kirjutasin oma päevikusse,“ ütlesin ma. „Pärast teie helistamist. Laupäeval.“
Tal paistis hea meel olevat. „Kas sa usud, et see aitas?“
„Ma arvan küll,“ vastasin ma. Ma rääkisin talle oma mälestustest. Nägemusest, kus peol oli üks tüdruk, ja sellest, kuidas ma oma isa haigusest teada sain. Ta tegi minu jutu ajal märkmeid.
„Kas sa mäletad praegu neid asju?“ küsis ta. „Kas sa mäletasid neid siis, kui sa täna hommikul üles ärkasid?“
Ma kõhklesin. Tegelikult ei mäletanud. Või mäletasin ainult natukene. Täna hommikul lugesin ma läbi oma laupäevase sissekande, mis rääkis abikaasa seltsis söödud hommikusöögist, sõidust Parliament Hillile. See tundus ebareaalne nagu väljamõeldis, sel polnud minuga mingit pistmist, ja ma lugesin üht ja sama lõiku üha uuesti ja uuesti, püüdes seda ajju betoneerida, kinnitada. Mul kulus selleks üle tunni aja.
Ma lugesin asjadest, mis Ben oli mulle rääkinud, sellest, kuidas me kohtusime ja abiellusime, kuidas me elasime – ja ma ei tundnud midagi. Ent mõni asi jäi kummitama. Näiteks see tüdruk. Minu sõbranna. Ma ei mäletanud üksikasju – ilutulestikku, temaga koos katusel käimist, Keithi-nimelise mehega kohtumist –, kuid mälestus temast oli minu sees alles ning täna hommikul, kui ma laupäevast sissekannet üha üle lugesin, meenus mulle veel üksikasju. Tema juuste säravpunane toon, mustad rõivad, mida ta eelistas, neetidega vöö, tulipunane huulepulk ja see, kuidas ta suutis jätta mulje, et suitsetamine on maailma kõige lahedam tegevus. Ma ei mäleta tema nime, aga mulle meenus õhtu, kui me kohtusime: paksult sigaretisuitsuses ruumis, kus vilistasid ja kolisesid flipperimasinad ja plekise häälega muusikamasin. Ta andis mulle küsimise peale tuld, tutvustas ennast ning tegi ettepaneku, et ma tuleksin tema ja ta sõprade juurde. Me jõime viina ja õlut ning hiljem hoidis ta mu juukseid, kui ma suurema osa joodust tualetipotti oksendasin. „Minu meelest oleme nüüd küll sõbrad,“ ütles ta naerdes, kui ma end taas jalule ajasin. „Igaühe heaks ma seda küll ei teeks!“
Ma tänasin teda ning mulle teadmata põhjusel, otsekui äsja tehtut selgitades ütlesin talle, et mu isa on surnud. „Persse…“ ütles ta, ning lülitudes esimest, aga kindlasti mitte viimast korda rumalast joomasusest tõhusale kaastundele ümber, viis ta mu oma tuppa, kus me sõime röstsaia ja jõime musta kohvi, kuulates samal ajal plaate ning rääkides oma elust, kuni väljas hakkas valgeks minema.
Tema seinte najale ja voodijalutsile olid toetatud maalid, kõikjal vedeles visandiplokke. „Kas sa oled kunstnik?“ küsisin ma ja ta noogutas. „Selleks ma siin ülikoolis olengi,“ ütles ta. Ma mäletan, et ta ütles, et õpib kauneid kunste. „Eks must saa muidugi õpetaja, aga seniks võib ju unistada, eks ole?“ Ma naersin. „Aga sina? Mida sina õpid?“ Ma ütlesin talle. Inglise keelt. „Ah!“ ütles ta. „Nii et sa tahad kas romaane kirjutada või õpetada?“ Ta naeris, ehkki lahkelt, aga ma ei rääkinud talle loost, mille kallal ma oma toas töötasin, enne kui alla peole tulin. „Ei tea,“ ütlesin ma selle asemel, „eks minuga ole samuti nagu sinuga.“ Ta naeris uuesti ja ütles: „Noh, meie terviseks!“, ning kui me kohvitasse kokku lõime, oli mul esimest korda üle mitme kuu tunne, et asjad võivad veel hästi minna.
Ma mäletasin seda kõike. Tahtepingutus, mida nõudis selle ülesotsimine mu tühjast mälust, püüe leida ükskõik millist tillukest detaili, mis midagi meelde tuletaks, väsitas mind väga. Aga minu mälestused elust abikaasaga? Need olid läinud. Oma sõnade lugemine ei äratanud minus isegi kõige väiksemat mäluvirvet. Mul oli tunne, et toimunud pole ei sõitu Parliament Hillile ega ka midagi sellest, millest Ben mulle seal rääkis.
„Ma mäletan mõnda asja,“ ütlesin ma doktor Nashile. „Varasemast ajast, kui ma olin noorem, neid asju, mis mulle eile meelde tulid. Need on alles. Ja ma mäletan rohkem üksikasju. Aga ma ei mäleta üldse, mida me eile tegime. Või laupäeval. Ma võin konstrueerida pildi stseenist, mida ma päevikus kirjeldasin, aga ma tean, et see pole mälestus. Ma tean, et