Ei. Tohi. Magama. Jääda. S. Watson
Читать онлайн книгу.
ma. „Mitte midagi.“
Ma mõtlesin, mida ta oleks võinud teisiti teha, et ma oleksin tahtnud teda enda käte vahele võtta, lasta tal mind armastada. Lilled? Šokolaad? Kas ta peab tegema romantilisi lähenemiskatseid iga kord, kui tahab seksi saada, otsekui oleks see esimene kord? Ma sain aru, kui kitsad on tema jaoks võrgutamise teed. Ta ei saa isegi mulle mängida esimest laulu, mille saatel me oma pulmas tantsisime, ta ei saa taas luua seda sööki, mida me esimesel korral väljas söömas käies sõime, sest ma ei mäleta neid. Ning igal juhul olen ma tema naine, ta ei peaks mind võrgutama, nagu oleksime äsja kohtunud, ja seda iga kord, kui ta tahab seksi saada.
Aga kas ma mõnikord lasen tal mind armastada, kas ma mõnikord tahan ise ka temaga armatseda? Kas ma ärkan mõnikord nii, et tean piisavalt, et minus saaks sundimatult tekkida iha?
„Ma ei mäleta isegi Beni,“ ütlesin ma. „Mul polnud täna hommikul aimugi, kes ta on.“
Doktor Nash noogutas. „Kas sa tahaksid teada?“
Ma hakkasin peaaegu naerma. „Muidugi!“ ütlesin ma. „Ma tahan oma minevikku mäletada. Ma tahan teada, kes ma olen. Kellega ma abielus olen. See kõik on osa ühest ja samast asjast…“
„Muidugi,“ vastas ta. Ta vakatas, sirutas siis küünarnukid lauale ja pani käed näo ees kokku, otsekui tahaks hoolikalt läbi mõelda, mida öelda ja kuidas seda öelda. „See, mis sa mulle rääkisid, annab mulle julgust. See näitab, et mälestused ei ole päriselt kadunud. Viga pole mitte salvestuses, vaid neile ligipääsus.“
Ma mõtlesin hetke järele ning küsisin: „Te tahate öelda, et mu mälestused on alles, aga ma lihtsalt ei saa neid kätte?“
Ta naeratas. „Kui soovid seda nii väljendada,“ ütles ta. „Jah.“
Tundsin masendust. Ja innukust. „Kuidas ma saaksin siis rohkem meelde tuletada?“
Ta naaldus seljatoele ja vaatas enda ees olevat kausta. „Eelmisel nädalal,“ ütles ta, „sel päeval, kui ma sulle selle päeviku andsin. Kas sa kirjutasid, et ma näitasin sulle sinu lapsepõlvekodu fotot? Ma vist andsin selle sinu kätte.“
„Jah,“ ütlesin ma. „Kirjutasin küll.“
„Sa paistsid selle foto vaatamise järel meenutavat palju rohkem kui siis, kui ma palusin sul oma elukohta kirjeldada ilma pilti näitamata.“ Ta jäi hetkeks vait. „See ei ole muidugi üllatav. Aga ma tahaksin näha, mis juhtub siis, kui ma näitan sulle pilte sellest ajast, mida sa ei mäleta. Ma tahan näha, kas sul tuleb siis midagi meelde.“
Ma kõhklesin, ei saanud aru, kuhu tema jutt tüürib, aga olin kindel, et mul pole muud valikut peale ärakuulamise.
„Hästi,“ ütlesin ma.
„Tore! Vaatame täna ainult üht pilti.“ Ta võttis kaustast ühe foto ning tuli siis ümber laua ja istus minu kõrvale. „Enne kui me vaatame – kas sa mäletad midagi oma pulmadest?“
Ma teadsin juba, et sellest ei tea ma midagi; niipalju kui minusse puutus, ei olnud minu abielu selle mehega, kelle kõrval ma hommikul ärkasin, lihtsalt aset leidnudki.
„Ei,“ ütlesin ma. „Mitte midagi.“
„Oled sa kindel?“
Ma noogutasin. „Jah.“
Ta asetas foto minu ette lauale. „Sa abiellusid siin,“ ütles ta sõrmega fotole koputades. Foto kujutas kirikut. See oli väike, madala katuse ja väikese torniga. Täiesti võõras.
„Kas tuli midagi meelde?“
Ma panin silmad kinni ja püüdsin pead mõtetest tühjendada. Nägin vett. Oma sõbrannat. Kivipõrandat, musta-valgekirjut. Ei midagi muud.
„Ei. Ma ei mäleta, et oleksin seda kunagi näinud.“
Ta oli pettunud näoga. „Oled sa kindel?“
Ma panin uuesti silmad kinni. Must tühjus. Ma püüdsin mõelda oma pulmapäevale, püüdsin kujutleda Beni, ennast, ülikonna ja pulmakleidiga, seismas kiriku ees murul – aga midagi ei tulnud. Ei ühtki mälestust. Minus võttis maad kurbus. Nagu iga pruut, veetsin ma pulmi kavandades ilmselt nädalaid, valisin kleiti ja ootasin murelikult õmbleja muudatusi, panin kinni juuksuri aja, mõtlesin meigi peale. Ma kujutlesin end menüüd nuputamas, laule ja lilli valimas, lootes kogu aeg, et see päev vastab kõigile mu võimatutele ettekujutustele. Ja nüüd pole mul aimugi, kas ikka vastas. See kõik on minult ära võetud, kõik jäljed on kustutatud. Kõik peale mehe, kellega ma abiellusin.
„Ei,“ ütlesin ma. „Midagi ei ole.“
Ta pani foto ära. „Vastavalt algse ravi käigus tehtud märkmetele abiellusid sa Manchesteris,“ ütles ta. „See on Püha Markuse kirik. See on uus foto, ainuke, mis mul saada õnnestus, aga arvatavasti näeb see praegu üsna samasugune välja kui toona.“
„Meie pulmadest pole ühtki pilti,“ ütlesin ma. See oli ühtaegu küsimus ja väide.
„Ei. Need hävisid. Räägitakse, et teie kodus oli tulekahju.“
Ma noogutasin. Kui tema seda ütles, siis see kuidagi kinnistus, muutis jutu tõelisemaks. See, et ta oli arst, paistis tema sõnadele andvat autoriteedi, mida Beni sõnadel ei olnud.
„Millal ma abiellusin?“ küsisin ma.
„See pidi olema kaheksakümnendate keskpaiku.“
„Enne õnnetust…“ ütlesin ma.
Doktor Nash tundis ebamugavust. Ma mõtlesin, kas ma olin temaga rääkinud sellest õnnetusest, mis mind ilma mäluta jättis.
„Kas sa tead, mis su amneesia põhjustas?“ küsis ta.
„Jah,“ ütlesin ma. „Ma rääkisin Beniga. Eile. Ta rääkis mulle kõik. Ma kirjutasin selle oma päevikusse.“
Ta noogutas. „Mis tunde see sinus tekitab?“
„Ma ei tea,“ ütlesin ma. Ma ju ei mäletanud seda õnnetust, see ei tundunud tõeline. Mulle oli jäänud vaid selle tagajärg. See, milliseks see mind muutis. „Mul on tunne, nagu ma peaksin vihkama seda inimest, kes selle põhjustas,“ ütlesin ma. „Eriti kuna teda ei saadudki kätte, teda pole karistatud, et ta mind selliseks tegi. Et ta mu elu ära rikkus. Aga imelik, ma ei vihka teda tegelikult. Ma ei suuda vihata. Ma ei suuda teda ette kujutada, ma ei suuda kujutleda, milline ta on. Teda nagu polekski olemas.“
Doktor Nash oli pettunud. „Kas sa nii arvadki?“ küsis ta. „Et su elu on ära rikutud?“
„Jah,“ vastasin ma mõne hetke pärast. „Jah. Seda ma arvan.“ Ta jäi vait. „Kas pole siis?“
Ma ei tea, mida ma ootasin, et ta teeb või ütleb. Ilmselt ootas osa minust, et ta ütleks, et eksin, et ta püüaks mind veenda, et mu elu on elamist väärt. Aga ta ei teinud seda. Ta lihtsalt vaatas mulle otsa. Ma märkasin, kui ilusad silmad tal on. Sinised, hallide tähnidega.
„Anna andeks, Christine,“ ütles ta. „Mul on väga kahju. Aga ma teen kõik, mida ma suudan, ja ma usun, et ma saan sind aidata. Päriselt. Sa pead seda uskuma.“
„Ma usungi,“ ütlesin ma. „Usungi.“
Ta pani oma käe minu käe peale, sest see oli laual meie kahe vahel. Tema käsi oli raske. Soe. Ta pigistas mu sõrmi ning hetkeks oli mul piinlik – tema ja ka enda pärast, aga siis vaatasin ma talle otsa, nägin seal kurbust ning sain aru, et tema silmis oli ta noorem mees, kes lohutab vanemat naist. Ei midagi enamat.
„Vabandust,“ ütlesin ma. „Ma pean tualetti minema.“
Kui ma tagasi tulin, oli ta kohvi välja valanud ja me istusime teine teisel pool lauda ja rüüpasime oma jooki. Ta ei tahtnud silmsidet luua, vaid lehitses selle asemel laual olevaid paberid ja sahistas nendega kohmakalt. Esmalt mõtlesin, et tal on piinlik minu käe pigistamise pärast, aga siis tõstis ta pilgu ja ütles: „Christine, ma tahtsin sinult midagi küsida. Tegelikult kaht asja.“ Ma noogutasin. „Esiteks, ma otsustasin sinu loo kirja panna. Selline juhtum on meie valdkonnas üsna ebatavaline ning minu arust