Sõnum. Peter Morgen
Читать онлайн книгу.
visata ning surra.
Kui Jeesus sellele mõtles, tundis ta, kuidas teda taas müksas see arusaamatu ärevus – või koguni ärritus –, mida ta oli viimasel ajal mitu korda tundnud. Nagu kaalupomm jala küljes. Aga tahaks joosta. Või koguni lennata. „Lambaelu!” hüüdis vali ja võigas hääl talle otse kõrva. See oli nii ootamatu, et Jeesus võpatas ja vaatas ehmunult ringi. Kuid ei, keegi ei karjunud, kõik istusid ja sõid. Ning kuna nad olid alles alustanud, siis nad tõesti sõid ega rääkinud rumalusi nagu tavaliselt. Hea seegi ja kiidetud olgu taevane Isa, mõtles Jeesus, luges vaikse palve ning lõi hambad leiva sisse.
Leivaga oli viimasel ajal, nagu ta oli. Pere oli suur ja tahtis süüa. Jeesus teadis, et tal on varsti aeg minna. Isa ei olnud veel nii nõder, et poleks ise hakkama saanud ja tema oli juba pisut liiga suur poiss, et isa-ema kojas elada. Iseasi, kui ta oleks ainus poeg olnud. Aga vendi oli Jeesusel tervelt kolm ja kõik terved nagu Jeruusalemma tempel. Vanim neist, toosama Jooses, hakkas juba asjadest aru saama ja võis Jeesuse isa abilisena peagi välja vahetada. Sel päeval, kui see juhtub, tuleb minna.
Kuhu? Kes teab. Iisrael oli suur ja lai. Tõsi, Rooma riik oli veel suurem ja veel laiem, aga igas otsas kõneldi isemoodi keelt ja uskmatud olid nad muidugi ka. Ei, Iisraelist oli Jeesusele küllalt. Tuleks minna nii parasjagu, mitte Kaanasse ega Kapernauma, mis olid sealsamas, vaid näiteks Jeruusalemma. Jeesus tundis, et teda tõmbab sinna. Seada ennast vähehaaval sisse, leida ulualune ja hakata tegema sedasama, mida siingi. Ja siis tuleb muidugi naine võtta, sest ilma ei kõlba.
Siin läks Jeesuse tuju jälle sandiks. Mitte tingimata selle naise pärast, või teab nüüd… Ehk osalt selle tõttu ka. Jeesus oli naisi eluaeg väikestviisi peljanud. Mitte et nad talle meeldinud ei oleks või et ta mõnd neist salamisi ihanud poleks, aga… nad olid ikkagi nii arusaamatud. Praegu läks ta tuju sandiks siiski rohkem sellepärast, et nüüd olid tema mõtted taas täpselt sealmaal, kus ennegi – mine teise linna, olgu või Jeruusalemma, ela, höövelda ja trei, õpeta lastele, mis on koššer ja mis ei ole, ning kobi aga hauda. Kõik on kombes, kõik seadustmööda, halleluuja. Ja ainus saavutus on, et su haud on Jeruusalemmas. Tulevases, tõelises elus on selgi muidugi oma väärtus, aga… tahaks nagu enamat.
Sest midagi pidi ju veel olema, või kuidas? Taevariik on lähedal, Jeesus aimas seda, ja aimas päev-päevalt aina kindlamalt. Ainult et tal polnud kõige õrnematki aimu, mida see täpselt tähendab – kas seda, et ühel ilusal hommikul saabub maailma lõpp, kus õelad oma palga saavad ja õiged igavesse õndsusse võetakse, või on taevariik kogu aeg kuidagi siinsamas, meie kõrval, ja pruugib vaid langeda maha tollelsamal udukardinal, kui ta meie ees avaneb nagu ime. Nagu vaade kõrgelt mäetipult, mida näeb sündinud pime, kes taevase Isa tahtel järsku nägijaks saab.
Jeesuse mõtted olid nii üleva suuna võtnud, et taevane Isa otsustas teda kuuehõlmast sikutada ja saatis selleks määratud leivapurukese Jeesuse hingekurku. Puusepp hakkas läkastama. Ema tõusis, astus ligi ja virutas Jeesusele paar laksu vastu selga. Leivapuruke tuli välja.
„Poiss, kui sööd, siis söö ja ära unista,” ütles ta suure pere emanda heatahtliku rangusega.
„Andestage,” pomises Jeesus alandlikult, kuid siis märkas Joosese huulil allasurutud muiet ja käratas vennale: „Sina, piimahabe, ära irvita!”
Joosesel ei olnud kavatsust enda peale niisama kärkida lasta. „Jeesus, ema käskis sul süüa. Pärast võid tähti vahtida, palju kulub. Aga mind jäta rahule.”
See oli võrdlemisi rahulikult öeldud, aga ometigi pidi Jeesus peaaegu plahvatama. Mis see siis olgu – su omaenda noorem vend kohtleb sind nagu poisikest! Nagu poisikest! Kui tõelikult on tegu Joosepi poja Jeesusega, kes on lõppude lõpuks ammu täismees ja teenib isa kõrval perele elatist, sama ausalt ja töökalt nagu isagi.
Plahvatuse hoidis ära vaid ema pilk. Sellele oli Jeesus alati allunud, vähemalt seniajani. Mirjam õieti ju ei käskinudki, ei sõna ega pilguga, ta lihtsalt vaatas. Aga selsamal lihtsalt vaatamisel oli Jeesuse üle nagu salavõim. Vahel tabas Jeesus ennast mõttelt, et kui ema teda üksisilmi vaatab, siis ei olegi see Mirjam, vaid keegi teine, kes kasutab Mirjami silmi. Kes see teine oli ja kas ta oli hea või kuri, heasoovlik või pahatahtlik – sellest polnud puusepal aimugi.
Tõsi, oli olnud üks ebaharilik juhtum. Ta oli siis nii kaheteistkümne aastane. Seletada ei mõistetud seda ei siis ega nüüdki. Tema vanemad olid paasapühadeks Jeruusalemma läinud ja Jeesuse kaasa võtnud, sest nii oli kombeks. Jeruusalemma valgus pühade puhul igal aastal igast ilmakaarest kokku tohutu rahvamurd. Samasugused killavoorid venisid pühade järel ka tagasi. Tagasiteel, kui oli tuldud juba terve päev, avastasid Mirjam ja Joosep, et Jeesust polegi kaasas. Nad olid senini arvanud, et poiss on eespool või tagapool ja kuulab kõndides mõne vanakese heietusi, kuid ei. Ei olnud teda ees- ega tagapool.
Kuidas ta võinukski, kui tegelikult oli Jeesus alles Jeruusalemmas ja ei kuulanud mitte mõnd elunäinud teelist, vaid Juudamaa kõige kuulsamaid tarkpäid. Otse suures templis. Millegipärast ei ajanud rabid teda minema, mõnele oleks ta justnagu nalja teinud, ja niimoodi Jeesus seal istuski, aeg-ajalt mõnele rabile jultunult vastu vaieldes.
Kuid see ei olnud veel teab mis imelik. Päris imelikuks läks siis, kui tema ehmunud vanemad ta üles leidsid. Selle asemel et vaguralt kergemat karistust paluda, nagu olnuks hea poja ainuõige viis, teatas Jeesus emale häbematu rahuga: „Kus ma siis veel pidin olema? Siin on mu õige koht.”
Mirjam ei öelnud seepeale sõnagi, ainult vaatas üksisilmi. Isa oli konkreetsem ja andis („haukumise eest”) täie isaarmastusega paar võmmu kuklasse. Millel oli suurepärane mõju. Jeesus ei teinud enam kunagi nõnda. Tegelikult oli tal halb, et ta oli emale niimoodi öelnud. See poleks nagu tema ise olnud, vaid mingi kiusaja. Ning ta tundis, et kiusaja oli ema pilgu käest sama hävitavalt lüüa saanud. Edaspidi kuulas Jeesus isa ja ema sõna ning kartis neid mõõdukalt.
Ema puhul lisandus sellele nüüdsest veel tunne või aimus, et ema sõna lihtsalt tuleb kuulata, sest tema näo, hääle, naeratuse taga võib mõnikord olla veel midagi. Midagi… jah, mida? Midagi suurt? Aga kui suurt? Jeesus ei teadnud. Igatahes oli sellel mõju.
Nii nüüdki. Piisas vaid ta pilgust, ja Jeesus vaikis. Riiakad sõnad – kui hästi järele mõelda, üsna mõttetud –, mis juba huulile olid kerkinud, sinna ka jäid.
Rohkem õhtusöögil midagi ei juhtunud. Ning kui silmas pidada, et ka see leivatükike polnud tegelikult ju kõneväärt, siis ei juhtunudki sel õhtusöögil üldse midagi kõneväärset.
Või siiski?
2
Marlene Bonfromage tundis ennast nagu nekrut enne esimest tõelist verepulma. Seni oli nähtud väikseid niginaidnaginaid, lokaalseid kähmlusi proviandibaasi pärast, oli korraldatud mõni öine varitsus või hoitud distantsilt tule all vaenlase voore, aga nüüd oli tulemas midagi hoopis vägevamat. Pigem koguni pikk-pikk sõda kui lahing. Või siis mitmeosaline lahing, umbes nagu Leipzigi all, ja tänased pealtnäha tühised toimetused pidid olema selle avakanonaadiks.
Seda kõike muidugi piltlikult. Marlene Bonfromage polnud mitte hambuni relvis amatsoon kuskil Indo-Hiina vaenuväljal, vaid noorepoolne – kuigi mitte enam nooruke – naispoliitik Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees. Assamblee käis neli korda aastas Strasbourg’is koos ja kaitses inimõigusi. Vahepeal töötasid assamblee komisjonid ja bürood täistuuridel, pidades nõu Euroopa paremates paikades ja valmistades ette tohutul hulgal pabereid, mille sisukus ja mõttekus varieerusid täielikust pahnast kuni tummakslööva sulatõeni.
Marlene oli ema poolt sakslanna ja isa poolt prantslanna, aga üles kasvanud ja hariduse saanud Prantsusmaal, nii et tema saksa pool oli pigem teoreetiline ning seisnes peamiselt teadmises, et tal on peale hea veini mingi side ka hea õllega. Tõsi, kumbagi neist ta peaaegu ei tarvitanud; tegelikult vaid siis, kui seltskondlikud kohustused nõudsid. Peale selle eristas Marlene’i keskmisest prantslasest siiski ka hädapärane saksa keeles lugemise oskus, mis oli oluliselt aidanud avardada tema maailmapilti.
Marlene oli üksik, tal olid kindlad põhimõtted ning ta kuulus Prantsusmaa Sotsialistliku Partei ridadesse. Ta vihkas sõda ja kõiki sõjaväelasi, agiteeris tuliselt samasooliste