Sõnum. Peter Morgen
Читать онлайн книгу.
toonil. „Mul on südamest kahju, kuid mul on Tanjale edastada üks isiklikku laadi sõnum. Nii et palun jätke meid kahekesi. Kuid see, mis te kõnelesite dialoogi vajalikkusest, on kahtlemata kõigiti positiivne. Ma tajun, et inimõiguste printsiibid on meie assamblees täies elujõus.” Ta naeratas võltsilt ja noogutas Nowakile hüvastijätuks.
„Edukat päeva,” ütles Tanja omalt poolt kähku ja nad suundusid Marlene’iga laia trepi poole, mis viis korrus kõrgemale. Seal võis leida mõne vaba nõupidamisruumi, kus segamatult olla.
Üksi fuajeesse jäänud Nowak nägi välja nagu kalamees, kellel priske haug on õngenööri läbi hammustanud ja kalli landiga võrendikku kadunud. Kui Marlene oleks tema ilmet märganud, oleks ta suurest rõõmust naerma puhkenud. Siiski, kui ta oleks saanud Nowakit päris tähelepanelikult silmitseda, võinuks tema hinge hiilida rahutus. See kalamees ei olnud masendusest upakil. Kalamehe pilgus võis pigem aimata teatavat liiki tahtekindlust, mis jonnakale haugipurakale head ei tõota.
5
Kõrberännak oli kestnud mitu päeva ja Jeesus hakkas väsima. Nüüd, kummatigi, näis ta hakkavat kusagile jõudma. Järjest rohkem oli ümberringi näha teisi rändajaid, keda kõrvalrajad viljatute kõrbeküngaste vahelt Jeesuse teele kandsid. Nad liikusid samas suunas kui tema ja kõigi nende silmis peegeldus midagi sarnast. Mingi ähmane lootus, mis mõnel juhul avaldus vaid kerge kulmukortsutusena, teisel aga lausa meeleheitliku uppujapilguna.
Mida edasi, seda rohkem oli ka vastutulijaid. Need erinesid üksteisest rohkem. Mõni vaatas maailma uhkelt ja kindlalt nagu raisakotkas, mõne teisega oli risti vastupidi – tuli tagasi, silmad kirjud, nagu oleks kõige suurema pühadeleivaga vastu pead saanud. Jeesus, kes võis ajuti olla tähelepanelikkus ise, järeldas sellest, et kitsikus muudab inimesed sarnaseks, kitsikusest pääsemine aga, vastupidi, toob esile erinevused. Ehk teiste sõnadega: äranälginud rabi ja äranälginud poolemeelne on üsna ühtmoodi, aga kui neile süüa anda, siis on üks korrapealt rabi ja teine kõigest poolemeelne.
Siit edasi võinuks küsida, kas nii on õiglane? Kas on olemas toitu, mis ühendaks, selle asemel et eristada? Jeesus oleks hea meelega sellist toitu jaganud. Kui me eespool ütlesime, et Jeesus ei olnud mingi eriliselt hea inimene, siis ei tähenda see veel, et ta olnuks halb. Ta ei olnud hea selle sõna tavalises tähenduses – ei olnud kannatlik, malbe ega igiandestav, kuid ta tahtis head. Mõnel täiesti ootamatul hetkel tahtis ta seda lausa kirglikult, nii et süda hakkas rinnus peksma ja õhust tuli puudu. Jeesus oleks meeleldi kõndinud mööda Naatsareti turuplatsi ja seejärel mööda kõiki maailma turuplatse, käes tohutu korv, ja jaganud sealt imerohtu, mis kasvatab kinni kõik haavad ja avab kõik silmad ning südamed.
Ning teeb rumalad vähe targemaks…
Imerohtu… Vaadates selle ilma viletsust, kõike seda vaesust, ülekohut ja kannatusi, ei suutnud ta uskuda, et selle vastu võiks saada kõiki neid õnnetuid ükshaaval ravides või lohutades. Kui häda muutis inimesed nii sarnaseks, siis oli ju igati arukas oletada, et häda tuleb ühest allikast. Ning kui nõnda, siis ehk oli olemas see võluvits, mis suutnuks hädadeallika kuivatada. Isa Seebaoti loal muidugi. Aga kes ütles, et isa Seebaot ühel päeval sellist luba ei anna? Mõnele äravalitule?
Jälle kippus Jeesuse mõttelend üleaisa lööma. Või oli siin isegi mõni mustem jõud mängus. Viimati koguni edevusekuube mähitud saatan ise… Ning jälle, nagu mitu korda varemgi, sekkus asjasse mingi pisike põrmukübe ja tiris Jeesuse hõlmapidi maa peale tagasi. Seekord mitte leivaraas, vaid kivike, mis ennast Jeesuse sandaalipõhja ja tema parema jala suure varba vahele kiilus. Tavaline lugu, aga seekord kuidagi eriti ebameeldiv.
Jeesus peatus, et kivitükki sandaali vahelt välja raputada, kuid tema peatumine oli liiga äkiline. Nagu ta isegi. Kes teab kunas tema selja taha sugenenud teekäija, võibolla samasugune udupea nagu ta ise, marssis talle täie hooga sisse. Jeesus ajas käed laiali ja lendas käpuli teetolmu, lüües seejuures lõua valusasti ära. Tema kott leivakannika ja veelähkriga maandus sammukese võrra eemale, kuid ei pudenenud vähemalt laiali. Ettevaatamatu teeline põrkas Jeesusest tagasi, vehkis kätega nagu tuuleveski ja potsatas siis istuli, paisates omaltki poolt laiali terve pilve peent, lämmatavat tolmu.
„Prohvet Eelia habeme nimel,” urises teeline pahaselt, vehkides tolmulaamu laiali, nagu peletaks kärbseid, „kui kõnnid, siis kõnni. Kui seisad, siis seisa mujal.”
Ta oli umbes Jeesuse vanune või vähe noorem, aga kõhetum ja tema sagris juuksepahmakas oli märksa tumedam kui Jeesusel. Ka ei kandnud ta habet. Kuid tema silmavaade oli sama torkiv kui Jeesusel siis, kui see Jeesusel juhtus torkiv olema.
Praegu ei olnud. Jeesus oli võrdlemisi ükskõikne. Ta ajas ennast istuli ja vaatas teelist natuke pilklikult.
„Sul näib kangesti kiire olevat,” märkis ta. „Ega sa hiljaks karda jääda?”
„Hiljaks või mitte,” ühmas too ja tõusis, „kas see sinu asi on? Ehk ongi kiire. Ja sa ise – või sinagi siin kitsi karjatad.”
Tõepoolest. Milleks narritada üht hädalist, umbes samasugust kui sa ise.
„Kust sa pärit oled, teeline?” küsis Jeesus peaaegu sõbralikult.
„Kariotist,” kõlas napp vastus.
Jeesus ei olnud sellisest kohast kuulnudki. Kuid mehe keelepruuk reetis temas Juudamaa asuka, arvatavasti kuskilt Jeruusalemma tagant. Kui vaadata Naatsareti poolt.
Võõras kloppis oma kuuehõlmu ja tõstis väheldase moonakoti õlale.
„Ja sa ise?”, küsis ta pärast põgusat kõhklust.
„Naatsaretist,” vastas Jeesus ja vaatas mehele otse silma. Ei, see ei olnud järjekordne vaimust vaene, nagu neid Johannese juurde kokku vooris. See mees oli huvitavam. Ega nad viimati sama asja aja? Või, vastupidi, teineteisele ette ei jää?
Selle mehega võiks ükskord juttugi ajada. Kuid mitte praegu. Praegu tõttasid nad mõlemad allikale – või sinna, kus nad lootsid allika olevat.
„Eks sa mine nüüd ees,” muigas Jeesus. „See sobib meile mõlemale.”
Näis, et Karioti mehe mõtted olid teinud umbes samasuguse kaare, sest temagi muigas.
„Teisel kaldal ehk näeme,” vastas ta, viipas käega ja hakkas astuma.
Jeesus istus veel hetke, saates võõrast pilguga. Siis tõusis temagi ja järgnes talle, kuid aeglasemalt. Päike polnud veel taevalakke jõudnudki, aega oli küll. Johannese juurde ei saanud enam palju maad olla. Idatuul tõi Jeesuse ninna vee lõhna – uskumatu, kui kaugele see kõrbes levida võib – ning see ei võinud olla muu kui Jordan.
Muidugi oli see Jordan. Jeesus pani oma pambu maha ja silmitses veidi allpool looklevat sogast vetevööd. Vetevöö ei erinenud värvilt palju kummalgi kaldal laiuvast kõrbest, kuid jagas selle kõrbe ometi kaheks.
Siia, koolmekohta, jooksis kokku mitu teed ja rada, tuues kokku igasugust rahvast – mehi ja naisi, noori ja vanu, terveid ja haigeid. Peamiselt Juudamaalt, aga kaugemalt ka, nagu Jeesus isegi. Kuna keskpäev oli käes, siis tõstsid teelised hea meelega oma kuuehõlmad või seelikusabad kõrgemale ja astusid Jordani voogudesse, mis siin ei küündinud kõrgemale kui poolde säärde. Ettevaatlik tuli siiski olla – kevadine vesi oli jahe ja tormakas, see võis hooletuma patuse jalust maha võtta ning halvemal juhul kaasagi viia.
Sedaviisi võis inimene taevariigi asemel hoopis Surnumerre sattuda, ning ehkki piltlikus mõttes tuli sellist asja alatasa ette, ei soovinud keegi selle tõekssaamist nii kuulsusetul kombel ja ilma igasuguse lõbuta.
Suurem jagu neist, keda kõrb siia kokku oli kandnud, lõbust enam ei mõelnud. Pigem sellest, kuidas elada edasi siis, kui lõbud on möödas ning pea ja hing lõhuvad võidu valutada. Mitte liigsest veinijoomisest, vaid üldse. Kui inimeses mässab arusaamatu hirm, et midagi on kohe väga valesti, ja veendumus, et selle eest on oodata põrgutuld ning podisevaid tõrvakatlaid.
Mine tea, miks selliseid inimesi viimasel ajal aina juurde sigines. Otsekui oleks Iisraeli mingi taud tabanud. Või näljahäda, kus puudust ei tunta teps mitte leivast ega lihast.
Levis