Sõnum. Peter Morgen
Читать онлайн книгу.
Nowak.
3
Jeesus ei olnud mingi eriliselt hea inimene. Pigem isekas vanem poeg, kes võis kõikuda ülemäärasest heldusest kõige väiklasema kitsiduseni, olla mõnikord rahulik ja mõtlik, aga sealsamas jälle kärsitu ning äge. Ta võis mõnikord otse halb olla – öelda võhivõõrale nii raskeid sõnu, et teine tükk aega rahu ei saanud, või keelduda naabrile mõnd lihtsat teenet osutamast, sest tal ei juhtunud parasjagu tuju olema. Mõnikord välgatas ta silmis koguni kurjus ise. Kas see oli Jeesuse enda kurjus või kiusas teda keegi teine, seda ei teadnud ta ise ega tema perekond.
Tujukaid Juudamaal ei hellitatud, elu ja käsuõpetus panid nad varem või hiljem paika, nii et tujutseda võis vaid iseendaga või kodus pereringis. Tegelikult jälgisid ka igaühe koduseid tegemisi naabrite valvsad silmad – Issanda enda kõikenägevast silmast rääkimata –, nii et seda kohta õieti polnudki, kus häirimatult tujutseda. Mida vanemaks inimesed said, seda enam nad seda mõistsid ja heitsid ennast taevase Isa ning maapealsete ülemuste meelevalla alla. Jeesusega oli aga vastupidi – mida vanemaks ta sai, seda pirtsakamaks muutus. Ta ei käitunud enam nagu puusepp, vaid nagu valitseja või asevalitseja. Juba oli üks pahatahtlik naaber lendu lasknud pilkenime – juutide kuningas.
Meie tänavas elab kõigi olevate ja tulevate juutide – kui mitte surnutegi – kuningas, olge temaga ettevaatlikud, et teie mitte tema viha alla ei satu, hoiatasid irvhambad Naatsaretti juhtunud võõraid.
Päev pärast toda leivapurukesega söömaaega sekkus kõneldud tujukus otsustavalt Jeesuse enese ellu.
Oli iseenesest üsna tavaline varakevadine päev. Suuremad vihmasajud olid läbi, halastamatu leitsak – millele ükski Naatsareti elanik mõeldagi ei tahtnud – veel kaugel. Loodus varitses hetke, mil hakata võrsuma, idanema, sigima, õide puhkema ja igapidi vohama.
Läheneva õitsengu eelhingus kratsis Jeesuse hingepõhja nagu sant-Georgiose küürimishari suuri veinikanne Naatsareti turul. Georgios oli jalutu kreeklane. Kes teab, kunas või kuidas ta Iisraeli oli sattunud. Muide, sel pole mingit tähtsust.
Jeesus oli just leppinud tõsiasjaga, et seesinane päev saab olema nagu tuhanded teisedki – ärkamine, peitel, magamaminek, näpuotsaga muud ka – ja ennast kellegi edevavõitu neiukese ehtekastile pühendanud. Ehtekast pidi tulema tavalisest seedripuust, kuid kastikaanele olid ette nähtud seda keerukamad nikerdused. Nikerdamisel polnud muidu vigagi, see oli hea töö, mis üksiti rahustas. Kuid see polnud hea siis, kui hing juba liiga rahutu oli. Siis kippus uurits minema sinna, kuhu polnud vaja. Ja puu ei olnud paraku hõõguv raud, millelt võis krammi välja taguda.
Seekord ei olnud midagi hullu veel juhtunud. Ehkki, tõsi, Jeesus pidi ennast tõsiselt sundima ja ettevaatusele manitsema. Küllap kammitses teda ka isa kohalolek. Too nohises vaikselt teises nurgas, sättides uskumatult kaua paigale üht nigelat höövlitera. Arusaamatu, kuidas ta oskas nii aeglane olla. Jeesuse metalltera järgis truult jooni, mis olid tinatükiga kaanelauale kantud, ja ornament edenes vähehaaval.
Hädad tulid mujalt. Töökoja uks paiskus lahti ja kortsus kulmul marssis sisse ühe Rooma ametniku klient. Või sabarakk. Roomlastel oli kombeks nendega uhkeldada. Kui mõni tähtis isand suvatses linna peal kasvõi lihtsat jalutuskäiku teha, pidi tal ikka parv neidsamuseid kliente sabas sörkima. Neil ei olnud mingit muud ametit, kui olla oma isanda lähedal ja suurendada tema au. Nad ei olnud orjad ega teenrid, kuid nad elasid kellegi teise kulul ja kogu nende olemasolu sõltus tollest teisest. Umbes nagu täid. Mistõttu nad kuulusid (enamasti) sellesse inimtõugu, keda Jeesus silmaotsaski sallida ei võinud – isanda ees magusad kui mesi ja madalamad kui muru, endast alamate vastu aga väiklased ja ülbed, makstes vist niimoodi kätte oma igapäevase alanduse eest.
See siin oli tüüpiline eksemplar, tema nimi oli Stupicus, Jeesus teadis teda küll. Esiteks oli Jeesus teda juba poisipõlvest saadik tänavail näinud, teiseks aga sellepärast, et mõne nädala eest käis ta töökojas ja tellis Joosepilt ühe võõrapärase mööblitüki. See oli madal laud nelja mõõdukalt nikerdatud jalaga ja ilma eriliste viguriteta. Umbes sama suur ja sama kõrge kui too roomlaste veider külitamistool, aga ilma päitsipooleta, lihtsalt ühetasane. Roomlastel, nagu näis, ei kõlvanud oma toitu suhu pista maha laotatud matilt, vaid see tuli panna tollesama laua peale.
Joosep ja Jeesus olid laudu valmistanud küll ja veel. Kui roomlased teisiti ei saa, siis õnn kaasa, mis sa paganatest tahad. See, mille too kehkenpüks tellis, sai tehtud nagu kord ja kohus, hind oli tavaline, puu samuti. Milles asi? Miks oli mehel nii mõru nägu?
Stupicus pani käed puusa ja vaatas töötoas ringi ilmega, nagu seisaks ta Rooma foorumil ja hakkaks kohe välja kuulutama sõda Partiaga.
„See laud, mis kõrgeaulise Rooma ratsaniku, isand Tinnabuluse tellimusel teie töötoas kokku klopsiti, osutus täielikuks rämpsuks! Isand Tinnabulus saadab selle risu teile tagasi, et te selle asemel uue valmistaksite või hinna tagasi maksaksite, kui teil raha ülearu käes on.”
Jeesus vaatas isale küsivalt otsa, kuid see oli tumm nagu tavaliselt ja vaatas sama nõutult vastu. Kuidas võinukski Joosep midagi teha või öelda, kui Mirjamit läheduses polnud. Järelikult pidi Jeesus ise esimesena suu lahti tegema. Aga ta ei jõudnud. Juba viipas Stupicus käega ja sisse astus keegi Tinnabuluse ori, laud süles. Kohe tema järel tuli teine, hoides murtud lauajalga. Enne laud, seejärel jalg lendasid kolinaga töökoja põrandale. Orjad vaatasid jahmunud puuseppi ja irvitasid mõnuga. Oli päris mugav tähtsa mehe ori olla, kui sa elult liiga palju ei nõudnud. Nemad ei nõudnud.
Niisiis, katkine laud. Jeesus ei saanud seda asja niisama jätta. Ta oli neid jalgu ise tahunud ja tappinud, milles ometi asi?
Jeesus kummardus, võttis murdunud jala ja uuris seda tähelepanelikult. Mingit viga, varasemat pragu ega pehkinud kohta ta ei leidnud. Ta tõstis laua seina najale püsti ning vaatas jalaköndi üle. Sama lugu. Tapp oli vastu pidanud, jalg ise oli katki läinud. Aga jalg oli tehtud täiesti korralikust puust. Siin ei saanud muud olla, kui et mõni ladina orikas oli laua otsa tantsima roninud või seda veel mingiks muuks kõlvatuks otstarbeks kasutanud. Nad olid ju viimased kiimakotid. Ning sellise kohtlemise peale on lauajalgadel ikka kalduvus murduda.
Nad ajavad mul südame pahaks – oh, kuidas nad mul südame pahaks ajavad, mõtles Jeesus. Ta oimukohtades oli äkki tuikama ja kohisema hakanud, nagu peksaksid merelained vastu kõrget kallast. Kuid ta suutis end veel vaos hoida.
„Sellel laual pole mingit viga, auväärt Stupicus,” kostis ta napilt. „Hea laud.”
„Kuidas ei ole viga?” pahvatas Stupicus. „Nagu sa näed, on ta katki!”
„Tõepoolest, keegi on hea laua katki teinud.” Jeesus ei suutnud varjata kerget irooniat. Ärritus hakkas vägisi valla pääsema. „Ei mina oska arvata, kuidas see juhtus. Õieti ei saa ma aru, kuidas võiksidki kaks vaest puuseppa seda teada. Kui ta siit töötoast välja läks, oli ta igatahes terve.”
Stupicus läks näost punaseks.
„Kuule, sina juudi eesel. Ma ütlesin väga selgelt: see laud tuleb kas välja vahetada või kinni maksta. Kas jäi midagi arusaamatuks?”
Õieti ei öelnud see totter Stupicus ju midagi erakordset. Selliseid solvanguid tuli Abrahami lastel roomlaste suust alatihti kuulda. Kuid täna oli imelik päev. Jeesusel läks äkitselt silme eest mustaks, tema nägu aga pleekis üheainsa hetkega kriitvalgeks.
„Kuule, sina Rooma siga. Ma ütlesin, et laual polnud mingit viga. Kui aga isand Tinnabulusele meeldib lahutada meelt oma varanatukese lõhkumisega…”
„Pane suu kohe kinni, poiss!”
See sekkumine oli nii ootamatu, et Jeesus jäi tõesti poole sõna pealt vait. Ootamatu selle poolest, et ütlejaks oli isa Joosep, too igavene vaikija. Kuklavõmmu ta enam anda ei üritanud, aga isahääl kajas sama uhke kõminaga nagu aastate eest.
„Andke andeks, ee, auväärt Stupicus,” kuulis tummaks löödud Jeesus oma isa hoopis teisel häälel edasi kõnelevat. „Poiss ei tea, mida ta räägib. Muidugi me parandame selle laua ära. Öelge oma isandale, et… et, jah… kõik saab tehtud.”
„Koer! Kas sa