Sõnum. Peter Morgen
Читать онлайн книгу.
tundis, et ta on tõesti väsinud. Tänaseks aitab. Kes tunneb, et ta midagi aru sai ja kelle hingest kasvõi liivatera jagu meeleparandusele kaldus, lasku end ristida. Küll see, kes pärast tuleb, otsustab – aganapuru või viljatera…
Johannes tõmbas hinge ja pomises omaette:
„Viimati ma olengi saunamees. Tõesti, kes ma siis ära ei ole, et ei võiks Issanda saunamees olla. Edevus, see jõle edevus… Halasta mulle…”
Valjult ütles ta:
„Astugu ette, kes julgeb! Kes tunneb ja teab, et ta tahab oma meelt parandada ja kelle südames ei ole teesklust! Tulge, ma ristin teid ega tõuka kedagi ära!”
Jõelooge oli siinsamas, kuulajatesumma selja taga. Siin oli vesi sügavam ja rahulikum kui ülalpool koolmekohas. Johannes astus kivilt maha, sammus hoogsalt läbi rahvahulga, laskus kaldast alla ja sumas vööni vette. Ta teadis, et suurem osa rahvast järgneb talle, kui mitte lausa kõik. Sedagi oli juhtunud.
Seekord ei juhtunud. Sellal kui enamik Johannesele järele trügis, jättis kümmekond kuulajat tulemata. Enamik neist olid saduserid, kes juba tulles olid kahelnud ja kelle kahtlusi too kaamelivillast kuuega mees hajutada ei suutnud. Nad lihtsalt ei saanud Johannest tõsiselt võtta. Kõnelda meeleparandusest niisuguse tooniga ja niisuguste argumentidega, nagu müüks turul lombakat lammast? Kahtlane… Ka see, et mees nädalate kaupa ringi uidates oli suurest näljast rohutirtse söönud – mis siis? Igaüks sööks viimases hädas rohutirtse, see ei tee kedagi prohvetiks ega tema sõnu Jumala sõnadeks.
Ja veel – mida ta õieti kuulutas? Messia tulekut. Messiat mõistsid saduserid ka ise, ilma igasuguse Johanneseta oodata. Muidugi ta tuleb, täpselt nii, nagu kirjas seisis. Aga Jesaja polnud midagi öelnud selle kohta, et enne tema tulekut peab vaga juut laskma kellelgi Johannesel ennast Jordani veega üle valada.
Nii et tühja tolle kasimata hüüdjahäälega. Ei teinud ta lausa halba, las hüüab pealegi, las sõitleb patuseid. Kuid mõistlikele meestele, kes ka natukene kirja tunnevad, ei suuda ta midagi pakkuda.
Nii otsustasid nood saduserid, kraamisid oma kompsud kokku ja alustasid tagasiteed, et järgmisel päeval Jeruusalemmas olla. Templis, väga tähelepanelikult pühakirja lugedes, pääseb Jumalale ikkagi lähemale kui kõrbes. Milleks muidu tempel, milleks muidu pühakiri? Vägisi jäi mulje, et seal kõrbes tahtis keegi „lõigata”, teha rasket asja lihtsaks ja käänulist teed sirgeks. Ei ole need teed sirged, ei ole need asjad lihtsad…
Rahulolematul ilmel vinnas oma kompsu õlale ka mees Kariotist. Jeesus, kes oli siis, kui rahvahulk ringi pööras, esireast viimaste hulka sattunud, oleks temaga peaaegu uuesti kokku põrganud.
Nad tunnistasid teineteist hetke.
„Teised alles lähevad, sina juba tuled?” küsis Jeesus naeratades.
Mees laiutas vastuseks järsult käsi.
„Ah,” pahvatas ta, „see kõik oli nii õige ja nii tark, et ei öelnud mulle, vaesele patusele, midagi.”
„Jälle sa kiirustad, Iskariot,” märkis Jeesus.
„Elu on lühike,” urises mees. „Pole minul aega igasugu tolasid kuulata. Kepiga vehkida ja prohveti sõnu järele kõmistada oskan ma isegi. Kes tahab leida, peab otsima.”
Sellesama peale oli mõelnud ka Jeesus. Kuid – imelik asi! – täna pärastlõunal, alates Jordani ületamisest, oli ta nii rahulikus ja leebes meeleolus kui ei iial varem lapseeast peale. Seetõttu ei häirinud Johannese epistel teda põrmugi. Johannes hoopis meeldis talle.
„Elu…” kordas Jeesus mõtlikult, võttes kinni Karioti mehe pillatud sõnast, „… elu on täpselt nii pikk, et ära teha, mis sulle on antud. Tuleb vaid ära mõistatada, mis see on… mis on antud.” See äratundmine – et vaja on äratundmist – tabas teda selsamal hetkel, kui ta neid sõnu lausus.
Nii kangesti kui Karioti mees ka ei kiirustanud oma tõe järele, ei olnud tal nii kiire, et poolelt sõnalt minema tormata. Ta viivitas hetke, otsekui aimates või oletades, et Jeesus on tema otsiskeluga kuidagi seotud ja viimati on nende kohtumisel oma mõte.
Ka Jeesus ei tõtanud. Jordanisse poleks ta praegu muidugi nagunii mahtunud.
„Ja kust sa otsida kavatsed? Ikkagi templist?” päris ta Karioti mehelt.
„Ei mina tea. Võib-olla templist… võib-olla mujalt. Aga sina? Lased sellel poolsõgedal ennast vette kasta?”
„Lasen küll,” vastas Jeesus rahulikult.
Mees vaatas talle küsivalt silma, oodates järge. Kuid Jeesus nähtavasti ei kavatsenud lähemalt selgitada. Võõras kehitas õlgu, mis oli ühtlasi hüvastijätuks, ja läks. Jeesus saatis teda pilguga. Tosina sammu järel mees seisatas ja vaatas tagasi.
„Mis su nimi on, naatsaretlane?”
„Jeesus. Kes sa ise oled?”
„Mina olen Juudas.”
Ütles nii ja jätkas oma teed. Jeesus noogutas, nagu oleks ta just sellist vastust oodanudki. Siis vaatas ta alla jõe poole. Seal oli hõredamaks jäänud. Oli temalgi aeg minna.
6
Kolm luksuslikku ekskursioonibussi seisid hotell „Splendide” tagumises parklas, kenasti poolviltu üksteise kõrval, mootorid käimas ja entusiastlik seltskond pardal. Nagu sellisel puhul ikka, oodati veel üht või kaht hilinejat, kes pidid otsekohe jõudma. Naerdagu selle üle või mitte, aga mõni lihtsalt on selline, et tema telefon heliseb eranditult nimelt sel hetkel, kui ta on ennast mugavasti WC-potile asetanud või duši all pea sisse seebitanud. Kui mõnel sellisel tuleb kella pealt kasvõi lähimasse parklasse jõuda, siis on hotelli koridoripoiss just tema kingad unustanud viksija juurest tagasi tuua ja ta peab administraatoriga jagelema, et need kätte saada. Teisi kingi ta kasutada ei saa, sest need hakkasid eelmisel päeval hõõruma.
Sellised inimesed ei ole oma hilinemises mitte kunagi ise süüdi, süüdi on keegi teine.
„Splendide” oli üks kahest suuremast hotellist, mis oli osanud Strasbourg’i linnavalitsuse kaudu välja õngitseda mitte küll ülitulusa, kuid kokkuvõttes siiski tulusa lepingu – majutada neli korda aastas umbes kümne päeva jooksul Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee liikmeid, kes siia kogu Euroopast kokku sõitsid. Suvel poleks hotelli täitmisega ka ilma assambleeta probleemi olnud, kuid kevadel ja sügisel kulus kindel, garanteeritud klientuur koos vastava sissetulekuga marjaks ära.
Üldse olid assamblee liikmed, kellega sageli kaasnesid nende abikaasad, lapsed ja armukesed, Strasbourg’i linnale väikestviisi õnnistuseks. Viimasel ajal jäid nad küll Europarlamendi saadikute varju, sest parlamendisaadikud said vägevat europalka ja kulutasid selle võrra ka rohkem. Hotelliomanike, pagarite ja banketikorraldajate kurvastuseks ei tegutsenud Europarlament Strasbourg’is aga mitte pidevalt, vaid igal neljandal nädalal, veetes ülejäänud aja mujal, peamiselt Brüsselis. Seal langetati otsused, siis sõideti Strasbourg’i, peeti maha ettenähtud kogus tuliseid kõnesid ja vajutati nupule. Ning mindi uuele tuurile.
Niisugune töökorraldus oli hirmus kulukas ja leiutatud vaid selleks, et aidata prantslastel unustada oma alistumist sakslastele Teises maailmasõjas.
Assamblistid europalka ei saanud, vaid pidid leppima päevarahaga, nii nagu seda kellelegi koduparlamendist kaasa maksti – Lääne-Euroopa omadele normaalselt, Kesk- ja Ida-Euroopa näljarottidele vähem. Aga lausa vaene polnud keegi ja mõne euro jättis maha isegi ihnuskoi, kasvõi poodi, kui restorani ei raatsinud minna.
Mõni ime siis, et Strasbourg’i linnavalitsus assambliste natukene poputas, neid omal kulul taksodega Frankfurdi lennujaama vahet sõidutas ja neile mõnikord mõne ekskursiooni korraldas.
Täna oligi üks sellistest kordadest. Assamblee järjekordse sessiooni töö algas, nagu ikka, esmaspäeval, enamik asjaosalisi valgus kohale aga laupäeval, sest lennufirmade avaliku salakokkuleppe tõttu oli niimoodi ökonoomsem – tuli odavam, isegi koos ühe lisaööbimisega. Järelikult oli assambleelastel pühapäev vaba. Enamik neist vuhkis Strasbourg’i vahet