Sõnum. Peter Morgen
Читать онлайн книгу.
puhkes korraga naerma. Jeesus märkas, et võõra silmahambad olid kullast. Ta ei saanud aru, kas nad pildusid sädemeid või see ainult tundus talle.
Naer lakkas sama äkki, kui oli alanud.
„Jeesus, Jeesus…” vangutas võõras tõsiseks muutunud ilmel pead. Ning jätkas peaaegu kurjalt: „Kas sa arvad, et kõrbesse põgenemine päästab sind sinu koormast? Kas sa tõesti loodad, et siin puu all konutades õnnestub sul kõrvale hoida kõigepealt iseenda ja seejärel kõige selle eest, mis Kõigeväeline Issand on sinule määranud?”
Need küsimused Jeesust ei üllatanud. Nad olid teda kimbutanud nädalate kaupa, kuid ta oli nad juba uksel tagasi tõrjunud, suutmata uskuda, et kõike seda küsitakse just nimelt temalt ja mitte kelleltki teiselt. Tema mõistus oli kõik järeldused ja tagajärjed tuulekiirul läbi kaalunud, need olid talle selgeks saanud samal hetkel, kui kõuekõmin alles kõneles. Kuid ta oli nad unustatud mõtete tuppa küüditanud ja jätkanud visalt teisejärgulist jagelemist ukselävel, hellitades pettekujutlust, et tegemist on vaid piinliku eksitusega ja see karikas läheb temast mööda.
Nüüd aga seisis siin see võõras, kes oli nähtavasti nõuks võtnud Jeesuse piinad sel või teisel kombel lõpetada ega lubanud tal sedaviisi enam jätkata.
Kui nii, siis nii.
„Ma ei põgenenud. Ma tahtsin vaid kindel olla,” pomises Jeesus mornilt.
„Ja tapsid ennast selle juures peaaegu ära,” märkis võõras. „Olla kindel, aga surnud – mis sellest kasu on?”
„Olla elus, aga loll – on sellest rohkem kasu?” torkas Jeesus vastu. „Ütle, mis sul öelda on ja jäta mind rahule.”
„Kust sa tead, et mul midagi öelda on?” küsis võõras silmi vidutades, otsekui tahaks nüüd tema milleski kindel olla.
„See on praegu küll kõige vähem tähtis,” vastas Jeesus võõrale tema enda sõnadega. „Tähtis on see, et ma kuulan sind.”
„Lõpuks ometi.”
Võõras vaikis hetke, kaaludes sõnu.
„Ma ei hakka sulle selgitama, mida see tähendab, et sa oled… see, kes sa oled. Sa tead ise. Kuid selle teadmisega tuleb harjuda. Iga kuningas peab oma krooniga harjuma, see on alguses raske ja hõõrub otsaesise verele. Aga kroon on ometigi tõsiasi ja aja jooksul sa kasvad temaga kokku nagu lõvi oma lakaga. Kõige targem on õppimisega kohe algust teha.”
Võõras kummardas, pani käe Jeesuse õlale ja vaatas talle otse silma.
„Jeesus, aeg on uskuda. Sa tead, et sa oled kõikvõimas. Sa võid kõike! Praegu oled sa näljas, Jeesus. Piisab sul vaid käega viibata ja kõrbekivid muutuvad leivaks. Võid süüa nii palju, kui vajad ja soovid – aga ma tean, et see sind ei huvita. Sellepärast ära unusta: sa võid kogu Iisraeli rahva ära toita! See juba on midagi, eks ole?”
Võõras lähendas oma näo Jeesuse omale, nii et nende hingeõhk segunes.
„Tõuse!”
Võõras ajas ennast aeglaselt sirgu. Nagu oleksid nad ühendatud nähtamatu nööriga, tõusis puu alt ka Jeesus.
„Tule!” viipas mees käega ja hakkas ees minema. Jeesus järgnes talle. Nad ronisid Jordani kaldanõlvast üles orupervele, kus nende pilgu ees avanes kõrb.
See ei olnud lage ja tasane lahtise liiva meri, vaid kidura taimestikuga kaetud küngastik. Võib-olla tõesti nagu meri, aga sel juhul tardunud meri, mille lained – künkad – ületasid merelaineid suuruse poolest määratult. Võimsamad neist olid ehk koguni paarikümne sülla kõrgused.
Üks selline troonis sealsamas, mõnesaja sammu kaugusel. Võõras hakkas astuma just selle künka suunas ja Jeesus järgnes talle. Puhkus puu all oli teda kosutanud, kuid ta oli ikka veel nõrk. Seepärast võttis künkale ronimine aega, seda enam, et selle nõlval paljastus lahtine liiv, millesse jalad pahkluuni ja sügavamalegi sisse vajusid. Jeesus hakkas kohe hingeldama, kuid püsis võõra kannul. Võõras aga kõndis nõlvast üles nagu trepist. Ta ei olnud nälginud, ta ei olnud väsinud, teda ei vaevanud kahtlused. Ning tal olid head, tugevad saapad.
Ülevalt avanes kaunis, kuid ootamatu pilt. Õhtu pool Jordanit paistis selgelt mitu linna. Kõige ees kõrgusid Jeeriku müürid – neid ei ohustanud praegu ükski pasunahääl –, siis, paremat kätt, särasid loojuvas päikeses Peeteli ja Emmause tornid ning majakatused, neist vasakule jäi aga kõige suurem ja kõige kaunim – Jeruusalemm. Jeesus teadis või arvas teadvat, et jõe äärest on Jeruusalemma oma paarkümmend Rooma miili. Kuid siit paistis linn linguheite ulatuses olevat. Templi sammastike kullatud kapiteelid, Kuldväravate seedripuust uksed, Rooma maavalitseja palee, turuservi palistavad varjualused – kõik oli selgelt näha. Mida rohkem Jeesus Jeruusalemma uuris, seda selgemini. Talle tundus, et hoiab linna oma peos ja vaatab seda nagu laps sädelevat kvartsitükki.
„Sa arvad, et see on nägemus,” ütles võõras, kes Jeesuse kõrval sedasama vaatepilti imetles. „Aga ei ole, see kõik on tõeline. Sa hoiadki Jeruusalemma oma peos. Ta on sinu meelevallas – sa võid temaga teha kõike, mida soovid.”
Jeesus tõmbas hinge. Siin oli mõtlemise koht. Kõike, mida soovid? Teha pimedad nägijaks, sandid terveks, päästa surmahaigusest lesknaise ainus poeg? Anda juua janustele, pakkuda süüa näljastele, jagada mõistust poolemeelsetele? Kustutada viha õelas südames, jahutada vaenutuli vendade põues, täita alatu meel kahetsusega?
Jah, muidugi ta soovib seda. Ta on seda alati soovinud.
Võõras jälgis teda, Jeesus tundis seda, ehkki võõra nägu oli pööratud kõrbes küütlevate ilmutuste poole. Kuid Jeesust see enam ei huvitanud. Tema mõte sööstis edasi, see oli imeline, joovastav tunne.
Ta ülendab alandatuid, ta lohutab õnnetuid, üheainsa sõrmeliigutusega pühib ta igaveseks kõik pisarad, mida on nõrkade ja kaitsetute palgeile toonud jälk vägivald. Ta maksab kurbade eest kätte! Ta paiskab põrmu kõik, mis on vale ja ebaõiglane, ta karistab iga jõhkrust kümnekordselt! Vaid nõnda pehmitatakse kivised südamed! Ta paneb lainetama terve meretäie verd, kui teisiti ei saa, sest jumalik õiglus peab tulema maa peale! Oo, Stupicus, sa roomad põrmus ja anud halastust! Ja kogu sinu jälk tõug, sinu tülgastav isand ja tema närused orjad – teie kohtupäev on lähedal! Ärgu mitte keegi arvaku, et tema, Jeesus, ei oska vihastada – oo, ja kuidas veel, ning tema viha saab hirmus olema!
Jeesuse kõrvus kajas tuhandete pasunate hüüdmine, lugematute ratsude hirnumine ja sõjavankrite mürin, kui taevased väed Kurjuse vastu lahingusse sööstsid – või oli see hoopis võõra naer, mis kajas vastu kõrbesügavusest ja otsatust taevalaotusest, kus juba süttisid esimesed tähed?
Jeesus tundis ennast nagu magaja, kes on uinunud ilma vaibata ja kes äkki virgub, külmavärinad ihul. Võõras oli pööranud ennast tema poole, ta naeris laginal ja tema kullast silmahambad pildusid tõesti sädemeid – nüüd nägi Jeesus seda hästi. See oli kohutav naer, mis mõjus nagu nõiarohi: Jeesus ei saanud enam liigutada, ta seisis nagu halvatud, otsekui oleks pikk madu ennast köiena ta ümber mässinud. Jeesus tundis õudusega, et kohe mähib see madu ennast ka tema vaimu ümber, juba hakkas tema tahe kustuma, juba tundis ta, et ta tahab saada saatanaga üheks.
Sest saatan see ju oli.
Kuid oli midagi, mida saatan ei teadnud. See miski segas viimasel hetkel vahele ja andis Jeesusele jõudu sosistada:
„Tagane minust!”
Maailm Jeesuse silme ees võpatas ja paiskus segamini. Taevas ja maa hakkasid ringiratast pöörlema, Saatan oma õudse naeruga seisis pöörise keskel, ähvardades Jeesust alla neelata, kuid siis tema naer kaugenes, pöörlemine kiirenes, Jeesus tundis, et ta kukub – ja kaotas meelemärkuse.
Jeesus avas silmad. Ta nägi enda ees tuttavat vaatepilti: Jordani nõlv, kehv kõrbetaimestik, vasakul nõlvast üles viiv teerajake. Tema selg oli puutüve vastu toetamisest kangeks jäänud, samuti kael ja õlad. Janu piinas. Kärbsed.
Läks veidi aega, enne kui Jeesusele meenus, kus ta on ja kuidas ta sinna sai.
Jube