Sõnum. Peter Morgen
Читать онлайн книгу.
oli peamine põhjus, miks ta ristimispaigast otse kõrbesse oli põrutanud. Jah, sündmusel oli küll teatav hulk tunnistajaid, kes nähtut-kuuldut uskusid – pidid uskuma –, kuid neistki tahtis ta iga hinna eest eemale saada. Need oleksid talle pähe roninud nagu ahvikari, kisades ja nõudes: „Mida see tähendab? Kes sa oled, Jeesus? Ütle, kes sa oled?”
Kust pidi tema teadma, kes ta on?
Johannesest oli sama vähe abi. Kogu tema tarkus ja vägevus ja enesekindlus haihtusid nagu luiteliiva surev oja, mees kukkus näost ära, maigutas pilguks tummalt suud – ja hakkas siis sellist juttu ajama, mis oli üleliia segane isegi Johannese kohta. Kohe nii segane, et Jeesusel ei jäänud muud üle, kui kiiresti minekut teha. Sinna ta temast jäi – põlvili, üks käsi kramplikult keppi hoidmas, teine südamele surutud, silmad pärani ja huulil sõnad, mida ta ise ei kuulnud ega mõistnud.
Mis siis õieti juhtunud oli? Tagantjärele mõeldes võibolla ei midagi nii rabavat, et pikalt segadusse sattuda. Jordan ei olnud tagurpidi voolama hakanud, Johannesele ei olnud tiibu selga kasvanud. Kõigest üks valge tuvi oli ootamatult alla tuhisenud ja taevast oli kõuemürinat kostnud. See juhtus täpselt sel hetkel, kui Jeesus, kes seisis põlvini vees Johannese vastas, oli kätte saanud oma kolmanda peotäie Jordanit.
Tuvi tuli ei tea kust nagu vibunool või nagu pistrik ja maandus Jeesuse õlal. Ise suur nagu hani. See juhtus nii äkki, et Johannes võpatas ja jäi tuviga tõtt vahtima. Tuvi vaatas vastu! Tee, mis tahad, aga vaatas vastu. Ning samal hetkel kõmatas too kurdistav kõuemürin – ootamatult, hirmuäratavalt ja ebaharilikult pikalt, otsekui kuulutades mingit sõnumit.
Kõuemürinas pole midagi imelikku – välja arvatud juhul, kui pärastlõunaselt hõõguval taevakummil pole ainsamatki pilveräbalat! No mitte kõige nirumatki! Ainult päike ja otsatu laotus…
Loomulikult pöörasid kõik oma pilgu kõmina peale üles. Ka Jeesus ja Johannes. Kõuemürinaga kuulutatud sõnum… see pole naljaasi. See peab olema midagi enamat kui lähim laadapäev või uue maksu sisseseadmine… Kui nad oma pilgul taas langeda lasid, ei olnud valget tuvi enam kusagil.
Need vähesed, kes olid veel ristimata, samuti need ristitud, kes polnud veel kaugele jõudnud, olid sündmuse tunnistajaks. Mõni nägi, mõni kuulis, mõni nägi ja kuulis. Aru ei saanud keegi.
Hiljem räägiti sellest sündmusest igasugu mõttetusi. Neist kõige süütum oli see, et taevast olla kostnud selge hääl, mis… Aga olgu peale. Pole mõtet neid kuulujutte siin üle kordama hakata. Eriti kuna pole mingit lootust teha kindlaks nende allikat.
Nõnda siis oli Jeesus kõrbesse pagenud, et veidi rahu saada ja järele mõelda. Ta ei olnud peast segi, ta ei karelnud ekstaasis, ta pani tähele, kuhu ta läheb ning oskas ennast Jordaniga enam-vähem ühel joonel hoida, et mitte janusse surra.
Ent päevad möödusid ja selle asemel et rahu ning selgust saada, kasvas Jeesuses rahutus ja peataolek. Mida rohkem ta juhtunu üle järele mõtles, seda suuremasse kitsikusse ta jäi. Kuidas sai selgest taevast kosta kõuekõminat? Kuidas sai keset kõrbe taevast alla sadada selline pirakas tuvi?
Ei saanudki, vaata mispidi tahes. Jäi kaks võimalust: siin oli mängus kas isa Seebaoti või saatana käsi. Sest tavalise meeltesegadusega ei saanud tegu olla, see tabas liiga paljusid korraga, järelikult oli see kas ebatavaline meeltesegadus või… või oligi kõik täpselt nii, nagu asjaosalistele tundus.
Sel juhul…?
Sel juhul olen ma eriti keerulise klaaskannu saanud, mõtles Jeesus, selga väsinult vastu viigipuud surudes. Küsimus, mis alguses näis jõukohasena – lihtsalt tarvis veidi üksi olla ja mõtiskleda – oli kasvanud aina suuremaks, kuni ei vallutanud mitte ainult mõtteid, vaid iga viimse kui keharaku. Päevadest said nädalad, nädalate lugemine läks sassi. Mida rohkem maad Jeesus seljataha jättis, seda tugevamaks läks ebameeldiv tunne, et ta müttab sama koha peal, jalad põlvini liivas, ja see liiv ähvardab teda neelata.
Miks mina?
Miks mina?
Miks mina?
Jeesus oli vist kurnatusest uinunud. Tegelikult erilist vahet polnud. Juba mitmendat nädalat nägi ta ärkvel olles und ja oli magades ärkvel. Kõik segunes, kõik oli käeulatuses – aga kui võtma hakkasid, siis kaotas piirjooned ja kadus. Täpselt nagu nood Plejaadid.
Uni, kui see üldse oli uni, jäi lühikeseks, sest puu tagant astus välja pikakasvuline tõmmu mees. Midagi oli valesti tema silmadega, aga mis just…? Mehe punane rüü oli heast peenest villast ja kogu rõivastus keskmisest uhkem. Nahkrihm põiki üle rinna, vaskpannal, hõbekett kaelas… Vasakus kõrvas läigatas raske kullast kõrvarõngas.
Imelik oli see, et riiete ja ehete järgi ei saanud teda ei juutide ega roomlaste kilda liigitada ega ka mitte armeenlaseks ega kreeklaseks. Egiptlane ta ka ei olnud, barbaarne kõrbepoeg ammugi mitte. Kes siis? Jeesus endale seda küsimust ei esitanud, sest Jeesus tukkus.
Kuid mitte kaua. Võõras astus otse Jeesuse ette, pani käed rinnale risti ja jäi teda uurivalt silmitsema. Mehe sammude krudin liival – tal olid jalas rasked, pika sääre ja kannustega saapad –, nii vaikne kui see oligi, äratas tukkuja. Aga võib-olla oli see hoopis tema pilk, vahe nagu mõõgatera, mis Jeesuse unielu läbi lõikas.
Jeesus avas silmad ja vaatas võõrast rammetu imestusega. Rohkemaks ei olnud tal jõudu.
Tulija mõistis seda. Jeesusest oli alles vaevalt rohkem kui luukere. Kuid võõraski ei kiirustanud suud avama. Ta kompis Jeesuse pilguga tollhaaval läbi nagu hobuseparisnik, kellele pakutakse tundmatu väärtusega traavlit.
„Sina oled Jeesus, Joosepi poeg?” küsis ta lõpuks.
Jeesus noogutas loiult. Muidugi oli ta seda, ta mäletas oma elukäiku väga hästi ega olnud hulluks läinud. Ta oli Joosepi ja Mirjami poeg, aga mitte selles ei olnud asi. Kui ta oleks lihtsalt Joosepi ja Mirjami poeg, siis ei istuks ta ometi siin puu all, huuled paistes ja palged lohus, ega ajaks juttu kummalise võõraga, tundmata isegi huvi, kes too on. Ta klopsiks praegu Naatsaretis lavatseid ja laudu kokku, kui just hingamispäev ei juhtu olema. Jeesusel polnud aimugi, mis päev parajasti on.
„Aga see pole kõik?” usutles võõras edasi, otsekui oleks tema mõtteid lugenud.
„Ei ole,” kostis Jeesus vaevukuuldavalt.
„Sa küsid endalt aina – miks mina? Kas pole?”
Nüüd hakkas miski Jeesust häirima. Kes ta on, et mind küsitleda nagu pahandust teinud sulast?
„Kust sa seda võtad?”
Võõras muigas.
„Kust ma võtan? See on praegu küll kõige vähem tähtis. Tähtis on see, miks sa nõnda küsid. Kas sa ei tunne ennast küllalt erilisena, et olla… see?”
Jeesus vaatas nüüd võõrast esimest korda sama tähelepanelikult, kui too teda. Kogu tema uimasus ja rammetus kadusid. Ta tundis ennast oma vaevatud kehast äkki vabanevat, see ei piinanud teda enam, tema vaim oli ergas ja kerge. Võõras pidi olema asjaga seotud. Teda tuli tõsiselt võtta.
„Tead ju küll, et ma olen vaid Naatsareti puusepp. Ma olen seda. Kuidas võin ma olla veel midagi muud?”
Võõras vangutas mõtlikult pead.
„Nii et sa siis ikkagi kuulsid, mida kõuehääl ütles… Pole mõtet mulle luisata. Teistele – palun, kui soovid, aga mitte mulle…”
Nüüd naeratas Jeesus ühe suunurgaga.
„Raske oli mitte kuulda.”
„Mida hääl sulle ütles?”
„Sa tead seda sama hästi kui mina.”
„Ära kavalda, Jeesus. Ütle välja! Kui sa ikka tahad siit puu alt tõusta.”
„Ma ei tea, kas tahangi.”
„Jälle sa keerutad! Vasta!”
Jeesus kogus hetke jõudu. Kindlasti ka julgust.
„Hääl ütles…” Jeesus tõmbas hinge. „… See siin on