Sõnum. Peter Morgen
Читать онлайн книгу.
peale tummaks jäänud või, vastupidi, just kõnelema hakanud. Siin läksid kuulujutud üksteisega riidu. Midagi igatahes oli olnud. Ja see imelik nimi oli talle ka justkui kõrgemalt poolt peale pandud.
Johannesest räägiti koguni, et tema ollagi too „hüüdja hääl kõrbes”, kellest kõneles prohvet Jesaja. Kui nõnda, siis pidi asi päris tõsine olema, sest Jesaja jutu järgi kuulutas too hüüdja hääl ette ei enamat ega vähemat kui Issanda enda ja taevariigi tulekut. Taevariik on lähedal, valmistage Issanda teed, õgvendage tema teerajad! Suurepärane… ja hirmutav. Mil moel pidi Issand ennast oma äravalitud rahvale, Aabrahami lastele ilmutama? Keegi ei teadnud seda täpselt. Kas ta saadab Messia? Või hoopis mingi hirmsa õnnetuse, nagu ükskord veeuputuse, kus saab otsa iga liha?
Üks oli kindel – taevariiki ei pääse igaüks. Ukse ees võib tekkida trügimist. Ning selles saginas on rohkem lootust neil, kes on elanud ausalt, piirdunud oma naise ja lojustega, pidanud hingamispäeva ja osanud äripäeviti teha vähem pattu kui teised. Hea küll, niisugused saavad sisse, ja õnn kaasa. Kuid selliseid oli vähe. Mis saab ülejäänuist? Nagu mina?
Küllap oli nõnda, et aidata võis vaid kiire ja põhjalik meeleparandus ning siin kehtis reegel, et kes ees, see mees.
Meeleparandus! See sõna vasardas kõigi Jordani poole tõttajate meeles. Johannes oskab meile öelda, kuidas meelt parandada! Johannes peseb meilt meie patud! Nii õgvendamegi Issanda teerajad, nii seamegi end valmis taevariigi tulekuks, et me teda mitte kartma ei pea, vaid tänumeeles oodata võime. Kuula meid, Johannes!
„Kuulake mind!” hüüdis Johannes kõuehäälel, tõstes oma pika vibaliku kepi, millega ta oli kõrbes kõndima harjunud, kuid mis viimasel ajal rohkem saua eest käis. Ta seisis paraja kaamelikoti suurusel kivil ja tegi oma igapäevast tööd.
Rahvahulk, mis oli käratsenud ja kihanud nagu rahvahulk ikka, jäi vaiksemaks. Siit-sealt kostis veel lapsenuttu ja kitsede mökitamist, kuskil kaugemal röökis eesel, keegi sügas oma kärnast selga ja keegi mugis pudenevat kakukest, kuid oma paarsada silmapaari oli naelutatud Johannesele.
„Kuulake – ja võtke teadmiseks! See siin ei ole mitte saun, kus teie oma rüveduse hõlpsasti maha uhada võite! Et siis ummisjalu uut pattu tegema minna, haa! Ja Johannes ei ole mitte saunamees, kes teie roojased hinged paari vaskraha eest puhtaks küürib! Võtke teadmiseks – Johannes teid ei päästa! Kes tuli siia selleks, et ta ära päästetaks, võib kohe otsa ümber pöörata!”
Johannes pidas väikese pausi. Nüüd oli neid hakatuseks ehmatatud, nüüd võis alles kõnelema hakata. Ikka külma ja kuuma, hirmu ja armu vaheldumisi. Ega inimeseloom ennast muidu ei liiguta. Aga liikuma on nad ometi tarvis saada.
„Johannes teid ei päästa, kui te ise ennast ei päästa! Teie ise peate oma hinged puhtaks küürima, ja nõnda karmilt, et hing valust karjub – siis te teate, mis on patu palk, ja see on teile paras. Murjanid olete, vaat mis! Aga Issanda arm on otsata ja Issand lubab seda – ta lubab teil ennast parandada. Avage oma süda Issandale! Pihtige, paluge ja nutke oma pahategude pärast! Kannatage nii, nagu kõik need, kellele te kurja olete teinud, ja siis veel kümme korda samapalju. Kahetsege neid nõnda, et teie hingeliigesed naksuvad!”
Johannes pühkis pahema käega higi, mis kippus kärbseid kohale meelitama. Varsti pääseb vette, siis saab sellest nuhtlusest natukeseks rahu.
„Kes sellega maha saab, kes kannatab, kahetseb ja meelt parandab, seda ristin mina, Johannes, veega, et te teaksite – teile on uus hingamine antud! Aga see on teie viimane võimalus, te sopakoonud! Kes siis veel vääratab, see põleb põrgus kuni aegade lõpuni!”
Tegelikult oli sellist juttu kõneldud ja kuuldud sestpeale, kui iisraeli rahvas endale seaduse sai. Ei midagi otseselt uut. Seepärast juhtuski, et üks vanaldane variser – neid oli kuulajate seas palju – leidis olevat vajaliku vahele hüüda:
„Ütle, kes sa oled, Johannes? Kes sa oled, et meile, äravalitud rahvale, Aabrahami poegadele seda kõike kuulutada nagu mõni prohvet või peaingel? Või väidad sa, et oledki messias?”
Variserid püüdsid, nad tõepoolest püüdsid, seda ei saanud salata. Johannes teadis neid hästi, aga ei pidanud neist eriti. Nad elasid vagalt, nad järgisid hoolikalt seadust – ehkki mitte nii nüri punktuaalsusega kui nende vanad võistlejad saduserid –, nemadki kuulutasid meeleparandust ja hoiatasid patu palga eest. Kuid midagi oli nendega valesti. Nad vist ei taibanud, et nende vagadus ei taga neile küüti taevariiki, vaid annab kõigest lootust, et Issand neile halastab. Selle eksiarvamuse tõttu suhtusid nad teistesse varjatud üleolekuga ja pidasid ennast neist paremaks.
Päevad ei ole vennad ja täna oli Johannes veidi väsinum kui tavaliselt. Ta vihastas.
„Kes teid, maohakatisi, siia üldse kutsunud on? Mitte vagad, vaid vagatsejad! Teil ju endal kõik teada ja taevariik lähedal?”
Aga too variser ei olnud nigel mees. Ta ajas ennast püsti ja kostis söakalt vastu:
„Kui sa kõneled Issanda nimel, siis ära tänita. Issand ei tänita, vaid ülendab, kui vaja ja paiskab põrmu, kui vaja. Mina küsisin õige lihtsat asja: kes on sulle andnud võimuse meid sikkudeks ja lammasteks jagada? Kes? Selle peale sa võid ju vastata.”
Rahvahulgast kostis nõustuvat suminat. Johannes mõistis, et mehel on õigus. Ta taltsutas ennast.
„Ei, minul ei olegi sellesarnast võimust. Pole ma kedagi sikkudeks ja lammasteks jaganud.” Kuid ta ei suutnud jätta lisamast: „Seda pattu kipute te ise tegema.”
„Mis jutt see on?” kergitas variser kulmu. Rahvas jälgis nende vaidlust kasvava huviga.
„See on tõsi. Eks sa kõnelnud äsja äravalitud rahvast? Et olete Aabrahami pojad? – Meie, Aabrahami pojad…”
„Jah, kõnelesin küll, aga me ju oleme seda.”
Johannese huulil virvendas põgus irve.
„Aga isekeskis mõtlete ikka, et „meie, äravalitud variserid, vagamad ja õigemad kui teised…”?”
„Enne tänitasid, nüüd pilkad,” kortsutas vanamees pahaselt kulmu. „Me kuulame tõesti seadust ja oleme Aabrahami lapsed – mis selles halba on?”
„Aga vaat mis on! Saatan naerab praegu mäed paigast ära, kui ta su juttu kuulab. Sest edevus ja uhkus sinu sees ongi saatan ise! Ah või äravalitud rahvas? Ah või Aabrahami pojad?”
Asi polnud selles vanamehes, kes oli tegelikult samasugune otsija kui ta isegi, aga Johannes tundis, et siin on vaja anda üks näitlik keretäis.
„Kuula nüüd, mis ma sulle ütlen: see, et sa Aabrahami laps oled, ei aita sind karvavõrdki! Issand võib neistsamadest kividest siin Aabrahami lapsi sünnitada ega ole need kehvemad kui sina või mina! Saage aru: me keegi ei ole paremad kui teised! Me kõik seisame kohtumõistja ees ja kõiki kaalutakse sama kaaluga! Mina ütlen teile: kirves on juba juurte kallal, kõik viletsad ja viljatud puud raiutakse maha ja visatakse tulle!”
Nüüd kostis keegi teine:
„Hea küll, Johannes, ütleme, et ma seda juttu usun. Aga kuidas võimusega jääb? Kes sa siis ikkagi oled?”
Jeesus, kes seisis esimestes ridades, heitis pilgu üle õla ja tundis küsijas ära Karioti mehe.
Seda küsimust oli Johannesele juba palju kordi esitatud.
Ta oskas vastata.
Ei saa öelda, et ta oleks oma vastuse kuidagi valmis mõelnud või suupäraseks lihvinud. Ta ei olnud midagi mõelnud ega lihvinud, vaid vastust iseendast otsinud ja Issandalt nõutanud. Ta oli ekselnud kõrbes, palunud ja paastunud, kannatanud ja kaevelnud – kõik selleks, et Issand ometi looks mingi korra kõigis nendes imelikes tundmustes ja teadmistes, mis tal enda kohta olid – nagu see isa tummaks jäämine ja siis jälle kõnelejaks saamine –, kuni peaingel Gaabrielini välja, kes vanemate jutu järgi lausa isiklikult oli käinud tema sündi ette kuulutamas.
Ta oli kaua otsinud ja palunud ning talle oli lõpuks vastatud. Selle vastuse ta praegu edasi andiski:
„Mina olen see, kes tuleb enne ja kuulutab