Sõnum. Peter Morgen
Читать онлайн книгу.
kuid ka Ustimov oli professionaal ja teadis seetõttu hästi, et iga kontakt, iga liitlane, iga tutvus võib kunagi ära kuluda. See taputeivas, Camembert või Roquefort või mis ta oligi, oli staažikam Assamblee liige kui tema. Teda solvata või endast juhmi tursa muljet jätta ei olnud ratsionaalne. Seepärast otsustas Ustimov vastu pidada, manas näole mõõdukalt osavõtliku ilme ja noogutas Marlene’i viimase märkuse peale sügavmõtteliselt.
„Ma olen selle peale sageli mõelnud,” kuulis ta end puises, kuid arusaadavas inglise keeles lausuvat. „Teil on kahtlemata õigus.”
Kõik märgid näitasid, et samal närvutaval kombel kestab sõit vähemalt kuni järgmise peatuspaigani või kauemgi. Kuid ei. Selle asemel juhtus midagi hoopis ootamatut.
Marlene avas oma käekoti ja naeratas äkitselt hoopis teisiti kui seni. Tema naeratus mõjus Ustimovile nagu elektrilöök. See oli sensuaalne, peaaegu meelas ja tekitas Ustimovis tunde, nagu oleks ta porgandpaljas. Esimest korda vilksatas tema ajus saatanlik mõte, esialgu küll väike nagu kihulane, et võib-olla kõlbab see kõbla siiski ka muuks kui kirjapressiks.
Ustimov ei saanud oma tundeid pikemalt analüüsida – tõtt-öelda polnud ta kogu elu jooksul ühtki oma tunnet analüüsinud –, sest päris üllatus alles tuli. Marlene võttis käekotist välja kolm või neli väikest pudelikest. Need mahutasid igaüks sada grammi vedelikku ja neile olid trükitud kirjeldamatult kaunid sõnad, mida mõistis isegi Krivoi Rogi tehnokraat: Eau de Vie. Eluvesi.
Ehk otse öeldult puskar. Ustimov teadis seda rüübet suurepäraselt. Seda müüdi poes ja igas teises putkaski, läbisegi nätsu ja suitsudega. Prantslaste meelest oli tegemist suveniiriga, kohaliku koloriidiga, etnilise kurioosumiga. Ise nad tarvitasid eluvett kas vaatamiseks või siis parimal juhul kõvema õhtusöögi järel i-le täpi panemiseks. Tavaliselt tehti seda konjakiga, aga siin, Saksamaa külje all, vahel ka eau de vie’ga.
Seda vedelikku valmistasid kohalikud talupojad umbes sama enesestmõistetavalt kui veini. Kodus, isiklike oskuste ja isiklike riistadega, püüdes üksteist märjukese maitse, lõhna, värvi, kanguse ja muu sellisega üle trumbata. Departemanguvalitsus hoidis tootmisel silma peal, jagas limiite ja litsentse ning võttis neid ka ära, kui vaja. Ühesõnaga, see ei olnud seadusevastane metsakohin, vaid täiesti legaalne kärakas.
„Mis küll saaks, kui Venemaal võiks igamees samagonni ajada,” käis Ustimovil peast läbi. „Oh sa poiss. Me läheksime püstirikkaks. Kõik hakkaksid meeletult teenima.”
Kuid olukord oli eluline ja nõudis täit tähelepanu. Majanduspoliitiliseks unelemiseks polnud aega. Marlene ulatas kõik neli (!) pudelit Ustimovile ja sõnas sellesama elektriseeriva naeratuse saatel:
„Näete, mis ma leidsin. Võtke omale. Ärge häbenege, mina ei tee nendega midagi. Ma isegi ei tea, kust nad mu käekotti on sattunud. Võib-olla anti kuskilt kaasa.”
„Tänan väga,” kähistas Ustimov ja võttis pudelikesed vastu. Ühe jättis pihku, kolm tükki torkas eesistme seljatoetaskusse. Seal nägid nad välja nagu KПBT ehk suurekaliibrilise kuulipilduja padrunid. Piltlikus mõttes nad seda ju olidki. Ikkagi laskemoon.
Mis puutus Marlene’i märkusse häbenemise kohta, siis Ustimovil ei olnud plaaniski häbeneda. „Tõesti, ma ei ütle ära,” vastas ta hoogsalt, kuid samas tegi Ustimovi käsi ebamäärase liigutuse ja pilgus vilksatas nõutus. Otsekohe, selsamal sekundil ulatas Marlene talle plastiktopsi. Ustimovi silmisse valgus tumm imetlus. „Te… üllatate mind,” kogeles ta lapseliku avameelsusega ja võttis topsi vastu.
Marlene üllatas iseennastki. Need pudelid oli ta hetkelise inspiratsiooni ajel ostnud hotelli vastuvõtulauast. Ta ei osanud öelda, miks või kellele. Plastiktopsiga mingit müstikat ei olnud, see oli tasuta boonus – need olid tal alati kaasas, nagu ka pabersalvrätikud, hügieenisidemed ja paar kondoomi. You never know, ütles moodne vanasõna.
Ustimov valas pudelikese topsi tühjaks ja pakkus Marlene’ile. Too raputas naeratades pead ja tegi tõrjuva liigutuse. „Mitte enne kella viit. Aga teie tundke ennast vabalt.”
Muud ei olnud Ustimov oodanudki. Ta tõstis topsi, sõnas: „A votre santé,” ja viskas ühe lonksuga hinge alla.
„A la votre,” vastas Marlene harjumuspäraselt, ehkki tema mingit klaasi ei tõstnud.
Täpselt kolme sekundi pärast läks maailm Nikolai Ustimovi ümber värviliseks ja Vogeeside peaaheliku tagant hakkas kostma õrna puhkpillimuusikat. Veel kolm sekundit ja Ustimov mõistis kõike ning sai kõigest aru. Nüüd oli ta valmis minema Tony Blairiga otse-eetrisse teledebatile, suruma karu käppa ja pidama suvalisel teemal kõnet ÜRO Peaassamblee kõnepuldist, kui vaid partei käsib ja kui tal veel üks eluvesi lastakse põske pista.
Sõidame, Kolja? Sõidame!
Marlene’i silmad pildusid sädemeid. Ustimov märkas imestusega, et naine ei kandnudki pikki pükse, nagu sedasorti kõbladel kombeks, vaid seelikut.
Miks ta seda varem ei märganud?
Buss lisas gaasi.
7
Asjad olid halvad, päris halvad. Jeesuse huuled olid lõhki ja silmad paistes, ta jalad veritsesid, ta hingeldas, tema riided olid määrdunud ja narmendasid. Tema nägu oli tuhkhall, juuksed tolmust paksud, salkus ja sorakil, habe räpane. Tema kael ja käeseljad olid päikesest põletatud, tema käed värisesid, tema põsenukid kestendasid. Ning ta oli kohutavalt kõhn.
Aga silmad! Need hiilgasid nagu Heroodese paleevahtide odaotsad täiskuu kiirtes. Mida plassimaks läks Jeesuse pale, seda hullemini hiilgasid silmad.
Või tulnuks öelda – hullumeelsemalt?
Ta oli nädalate kaupa kõrbes ekselnud, tehes seda veel sihitumalt ja sõgedamalt kui Johannes. Ta oli oma hingepiina püüdnud arstida ihupiinaga. Oli nälginud ja elanud vaid veest, mida ta pudeliga kaasas kandis. Olnud mõne päeva ka joomata, kuni jälle Jordani üles leidis. Kõik asjata.
Nüüd, taas jõe äärde jõudnud, vajus ta rammetult üksiku igeriku viigipuu alla, toetas selja vastu tüve ja otsustas, et tõuseb siit ainult siis ja sel juhul, kui on oma küsimustele vastused saanud. Kas koos vastustega või üldse mitte. Ehk siis olgu – kui mitte kõigi vastustega kõigile küsimustele, siis vähemalt mingisuguse juhendiga, kuidas edasi elada.
See küsimus ei olnud põrmugi retooriline, vaid täiesti praktiline. Kui sulle ilma ette hoiatamata selline juusturatas sülle surutakse, siis võtab see igaühe oimetuks.
Jeesus oli tulnud Johannese juurde otsima, nagu teisedki. Nagu teisigi, huvitas teda eelkõige, kes on Johannes, millised on tema volitused ja kuhumaale ulatub tema võimus. Ning seejärel muidugi, kas Johannes saab aidata mõnd täiesti konkreetset Saarat või Siimonit tema hinge-, ihu- ja meelehädades.
Kuid nii nagu teised, ei teadnud Jeesus sealjuures ikkagi täpselt, mida ta Johannesest lootis või ootas. Oli see midagi käegakatsutavat? Pigem mitte. Parimal juhul mingi vihje, kerge hingeliigutus, ähmane tähendamissõna, mille üle koduteel juurelda ja sammhaaval kirgastuda. Lihtinimesele sobiva määrani.
Umbes nõnda see enamiku ristitutega läkski. Nad said midagi või arvasid, et said, võtsid selle millegi nagu õrna klaaskannu sülle ja alustasid koduteed, et oma aare kindlasse kahekordsesse korvi panna ning teda aeg-ajalt imetlemas käia – Oo kõiketeadev kristall, ava mulle oma suu ja räägi välja saladus! Kõnele, mis sõnumi Issand mulle saatis, lastes Johannesel öelda: „Mees, su leivakoti nöör soonib su kaela – lase see pikemaks!” Kas pean ohverdama oma kõige rammusama oina? Või pühendama Issandale oma tütre?
Või, ütleme, midagi sinnakanti. Umbes nõnda oli Jeesus vastutulijate silmist igatahes välja lugenud. Kõigi silmist mitte. Oli neidki, kes näisid omaette kiruvat ja võetud vaeva raiskuläinuks pidavat. Nagu toosama Juudas. Huvitav, kui kaugel ta omadega on?
Aga tühja temaga. Las otsib terviseks. Jeesuse enda ülesanne ei saanud olla kergem, oli täiesti tõenäoline, et see on määratult raskemgi.
Asi oli nimelt selles, et… Kuidas nüüd viisakalt öeldagi. Ristimisel