Luksuslik elu. Jens Lapidus

Читать онлайн книгу.

Luksuslik elu - Jens Lapidus


Скачать книгу
täpselt samasugune. Eks ole?”

      Jorge noogutas. Teadis: kui Mahmud end käima tõmbab, siis võib ta tundide kaupa rääkida, kuidas svenssonite Rootsi tema isa pettis. Kuidas Beshar algul ilma tööta oli, sotsiaalabi peal elas, siis sai tööd – mis ta selja ära rikkus, nii et ta pidi ülejäänud eluks haiguslehele jääma. Ja sõbral oli õigus – aga Jorge ei jaksanud kuulata.

      Nad keerasid Storgatanilt ära.

      Jorge telefon helises.

      Paola: „Mina olen. Mis sa teed?”

      Jorge mõtles: kas ma ütlen, nagu asi on?

      Ta sõnas: „Ma olen Södertäljes.”

      „Kuskil leivatööstuses?”

      Paola: J-boy armastas teda. Aga ikkagi käis närvidele.

      Jorge ütles: „Jajah, muidugi olen leivatööstuses. Aga räägime pärast, mul on käed siin muffineid täis praegu.”

      Nad lõpetasid kõne.

      Mahmud kõõritas tema poole.

      Eemalt paistis nende sihtmärk: Gabbes Pizzeria.

      Ust avades kõlises kelluke. Ehtne pitsaurgas. Üks sein tellistest, teisel seinal pleekinud plakat: Uudis, Mehhiko taco-pitsad. Jorge mõtles: õudne uudis küll, see reklaam ripub siin kindlasti üheksakümnendatest peale.

      Laudadel lebasid vanad naisteajakirjad ja Aftonbladeti laupäevalisad. Kell oli neli. Koht oli inimtühi.

      Köögist tuli üks tüüp. Jahune põll, särk punase kirjaga Gabbes teeb paremini. Kaela ümber rippus kaks jämedat kuldketti.

      Jorge pilgutas pitsamehele silma: „Vadúr saatis mu.”

      Tüüp vahtis neid. Mahmud niheles närviliselt Jorge selja taga. Pitsamees läks tagasi. Rääkis tasakesi kellegagi või telefonis. Tuli jälle välja. Noogutas.

      Nad läksid välja maja taha. Must Opel. Jorge vaatas kiiresti autosse: kõrvaliste ja tagaiste pitsakarpe täis. Pitsamees istus rooli taha. Jorge ja Mahmud pidid taha karpide vahele mahtuma. Nad sõitsid keskusest välja. Möödusid galeriist, ringkonnakohtust, parkimisplatsidest. Linnast väljas: miljoniprojekti majad keerdusid nagu mäestikuveerud – nii sarnane Jorge koduterritooriumiga.

      Pitsamees polnud nendega seni ühtegi sõna vahetanud.

      Mahmud pöördus Jorge poole, sosistas kõrva: „See vend võib ära uppuda, nii suure kaaluga, nagu tema on.”

      Jorge sosistas vastu: „Mäh?”

      „Noh, nii palju kulda nagu temal kaela ümber on, see kaalub rohkem kui boolingupall. Kui tüüp järgmine kord tomatikastet hakkab tegema ja hästi ette ei vaata, siis kukub äkki sisse ja enam välja ei saa.”

      Jorge peaaegu turtsatas. Nii tore, et Mahmud nalja viskas, see muutis olukorra natuke pehmemaks. Tegelikult polnud täna veel midagi karta. Kui õnnestub, siis õnnestub.

*

      Nad väljusid ühe korrusmaja juures.

      Pitsamees kutsus lifti. Nad ootasid. Metalluksed krigisesid. Soditud sümbolid, väidetavate litside telefoninumbrid, araabiakeelsed vandesõnad.

      Nad sõitsid üles. Jorgel tõmbas kõhus peaaegu et õõnsakski, nagu kiirliftides. Seitsmes korrus. Nad astusid välja. Mees võttis välja võtmed. Keeras ühe ukse lukust lahti. Jorge silmas kirjaklapil nime: Eden. Tundus endena.

      Korter paistis tühi. Ei riideid, ei riidepuid, ei kingi ega kingariiulit. Ei vaipu, peegleid, esikukappe. Ainult üksik elektripirn, mis rippus esiku laes. Pitsamees näitas kätega: ma pean teid läbi kobama.

      Jorge vaatas Mahmudi poole. Vennal ei paistnud enam niiväga naljatuju olevat. Nüüd peavad nad lihtsalt go with the flow.

      Kiired kerged liigutused: professionaal.

      Pitsamees viipas jälle käega: võite sisse minna.

      Jorge läks esimesena. Lühikesed vaiksed sammud. Koridor. Hallid seinad. Hämar. Nad jõudsid suuremasse tuppa. Kolm tooli valmis pandud.

      Tüüp jättis nad sinna. Tuppa sisenes teine mees.

      Ta kandis musti teksapükse, tumedat kapuutsiga dressipluusi, nägu oli kaetud röövlimütsiga.

      Mees ütles: „Tere tulemast, võtke istet.”

      Toolid nagisesid. Jorge tõmbas sügavalt hinge.

      Mees kõneles väga head rootsi keelt.

      „Nimetage mind Soomlaseks. Ja sina, Jorge Salinas Barrio, istusid koos minu sõbra Denny Vadúriga. Nii et mul on põhjust sind usaldada. Vadúri tunnen ma juba ammu.”

      Jorge sõnas: „Denny on kõva kutt.”

      Tüüp oli hetke vait. Siis ütles: „Jah, ta on okei. Aga mitte kõva, need on sinu sõnad. Ta räägib liiga palju. Ja ta tegi viimati omal margi täis. Tead ju küll, kus sina teda kohtasid. Ta üritas oma asja ajada. Siis lähebki niimoodi. Aga minuga on teistmoodi.”

      Kõlas, nagu oleks Soomlane midagi söönud – ta matsutas iga lause lõpus suud.

      Jorge ootas järge.

      Soomlane sõnas: „Te otsisite mind üles, et retsepti saada.”

      „Jah.”

      „Seda niisama ära ei anta. Saate ikka aru?”

      „Muidugi, see maksab.”

      „Täpselt, see maksab. Aga mitte ainult seda. Tunne peab ka õige olema. Ma pean asjasse segatud inimesi sada protsenti usaldama. Ütleme nii: mina olen plaani müüja. Mina müün skeemi. Retsepti. Aga skeem ei tööta, olgu see nii hea kui tahes, kui asjaga ei tegele õiged inimesed. Tegemist on tervikuga. Arusaadav?”

      Jorge noogutas sõna lausumata. Ta polnud kindel, kas saab kõigest aru.

      „Teil võib õigus olla. Võib-olla saategi hakkama osadega, mis moodustavad terviku.”

      Jorge ja Mahmud ei julgenud vahele segada.

      Tüüp matsutas ikka suud. „Ma tahan, et te võtate kokku viis meest, keda te usaldate. Ja idioodid ei tohi nad olla. Siis annate mulle nimekirja nende nimede ja isikukoodidega. Käsitsi kirjutatud.”

      Jorge ootas, kas midagi tuleb veel. Soomlane oli vait.

      Lõpuks sõnas Jorge: „Pole probleemi, saame hakkama.”

      „Ja sellest ei piisa. Ka teate, mida veel vaja on?”

      Jälle vaikus. Jorge ei teadnud, mida vastata. Kogu asi: kahtlane. Nii ta seda ei plaaninud. Tema oli oodanud umbes endasugust tüüpi, võib-olla paar aastat vanemat: sellist betoonivenda, kel on vedanud. Kes on ise ennast ülemuseks teinud. Ise jala üle põlve visanud ja lasknud teistel musta töö ära teha. Aga see siin, röövlimüts peas ja ilus hääldus suus – okei, võib-olla tahab inimene ennast varjata, aga asi tundus rohkem nagu mingi krimifilm kui päris elu.

      Samal ajal teadis Jorge: see oli päris. Sellest räägiti vanglas, Sollentunas, rääkisid sõbrad ja sõprade sõbrad: retseptiomanikud on tõsised vennad. Täpsed. Üliettevaatlikud.

      Mahmud vaatas Jorge poole. Nüüd peab midagi ütlema.

      Ta vastas: „Palju on vaja. Head kava on vaja. Head organisatsiooni on vaja.”

      Soomlane põrgatas kohe tagasi. „Õige. Aga kuula nüüd ja õpi. Minu esimene nõuanne. Ükski suur asi pole kunagi õnnestunud, kui puudub abi seestpoolt. Vaja on insaiderit, see on iga röövi alus. Kedagi, kel on info selle veose kohta ja soovitavalt ka ligipääs. Ja minul on selliseid juba aastaid tagasi kohtadele istutatud.”

      Jorge suutis kuuldavale tuua vaid ühe asja: „Ossa raisk.”

      „Nii võib ka öelda. Minu kõige kauaaegsem kontaktisik on turvasüsteemis töötanud üle seitsme aasta. Ta on kursis kõigi ülesannetega. Nii et kui me midagi teeme, siis suurelt.”

      Sisimas: Jorge muudkui naeratas. See asi oli nii suur. See oli kohvikupidaja karjääri lõpu algus.


Скачать книгу