Luksuslik elu. Jens Lapidus
Читать онлайн книгу.
Martin Hägerström sõitis mööda Sturegatanit Stureplani poole. Autoakna taga oli ülikonnarahvas teel oma pankadesse ja advokaadibüroodesse. Nad olid korralikud riietunud, hästi kammitud, piisavalt kiirustavad. Mõned kergelt ettepoole kaldu, nagu ajaksid elus midagi taga ja peaksid end välja sirutama, et selleni jõuda. Samas teadis Hägerström, et ta üldistab – ta tundis isiklikult liiga paljusid ülikonnavendi, et uskuda, nagu seisneks nende elu ainult raha jahtimises. Siit saja meetri kaugusel töötas Hägerströmi kolm aastat noorem vend Carl. Hägerströmi tulevane kälimees töötas siin. Paljud Martini vanad sõbrad tegutsesid siinkandis.
Aga hommik ei ole aeg sügavamateks mõtisklusteks, nii et Hägerström andis endale õiguse eksistentsi lihtsustada.
Sel kellaajal on lihtne halbade mõtete küüsi langeda. Ja polnud raske ette näha, millist kahte teed pidi tema halvad mõtted liiguksid.
Vaid neli kuud oli möödas Martin Hägerströmi isa Görani matustest ning vaid seitse kuud isa haigestumisest.
Ning aasta kolm kuud ja neliteist päeva hetkest, kui Pravat temalt ära võeti. Ta arvestas iga tundi aatomkella täpsusega. Pildid tema peas olid selged, nagu juhtunuks see täna hommikul. Kuidas Anna ukse kinni virutas ja minema läks, Pravat käe otsas. Kuidas Hägerström oli raevus, aga ei tahtnud, et Pravat näeks, kuidas ta enesekontrolli kaotab. Kuidas Anna oli täiesti rahulik.
Niimoodi tagantjärele meenutades tundus naise tookordne läbimõeldud käitumine peaaegu jälk. Hägerström oli istunud kaks tundi korteris ja rahunenud. Siis hakkas helistama. Aga naine ei vastanud ega tulnud tagasi. Hägerström helistas lasteaeda ja Anna õele. Hägerström helistas Anna sõbrannale Saltises. Aga Anna asukohta ta teada ei saanud. Ei saanud teada, kuhu Anna Pravati viis. Siis, peaaegu nädal aega hiljem, õnnestus tal infot hankida. Pravat oli Lidingöl ühes korteris. Anna oli selle kaks kuud tagasi salaja üürinud. Pravat pidi Lidingöl sööma oma ooted, magama Lidingöl oma pisikeses voodis, ilmselt sai ka lasteaiakoha kuradi perses Lidingölis.
Aasta, kolm kuud, neliteist päeva.
Nad ütlesid, et Martin süüdistagu iseennast. Alguses oli ta palunud ja anunud. „Palun tule tagasi, tule koju.” Naist ei huvitanud. Pani toru ära, kui Hägerström helistas, ei vastanud tekstisõnumitele, e-kirjadele ega Facebooki-teadetele. Vastata otsustas alles siis, kui oli möödunud veel üks nädal. Siis harjutas naine Pravatit juba uue lasteaiaga.
Algas paberisõda. Advokaadid, lepituskohtumised, kohtudokumendid. Mõttetud pingutused panna Anna aru saama. Last ei saa isast põhjuseta lahutada. Laps vajab mõlemat vanemat. Annat ei huvitanud – küll põhjuseid leidub, kirjutas Anna advokaat. On inimesi, kes lapsevanemaks ei sobi. Inimesi, kes ei tohiks kunagi last adopteerida. Advokaatide sõnul oli Hägerström käitunud ülimalt vastutustundetult, kui oli võtnud osa politseioperatsioonist, Pravat auto tagaistmel kaasas. Hägerström teadis, et oli käitunud idiootlikult. Aga hea isa on ta ikkagi. Ja poeg peaks endiselt tohtima kohtuda temaga tihemini kui mõnel päeval kuus.
Kungsholmenil keeras ta politseimaja juurde. Peaukse-esine oli täis mootorrattaid. Mootorrattureid on Stockholmi politseis selgelt liiga palju.
Kronoberg: Stockholmi politsei peakorter. Suur maja – rohkem koridore, ülekuulamisruume ja kohvinurki, kui Hägerström üldse oskas üles leida. Ta tõmbas valvurile noogutades sissekäigu juures oma kaardi läbi lugeja ning liikus automaatse pöördvärava kaudu edasi majja. Tema kabinet oli viiendal korrusel.
Kell oli kaheksa. Liftiga üles sõites vaatas Hägerström end peeglist. Tema küljeseitel oli natuke sassis ja nägu paistis kahvatu. Talle tundus, et kortsud põskedel olid ainuüksi eilsega võrreldes sügavamaks muutunud.
Kabinet 547: tema maailm. Segamini nagu tavaliselt, aga Martin Hägerströmi jaoks valitses seal sisemine kord, mida teised ei näinud. Tema endine kolleeg Thomas Andrén ütles ikka, et siia kabinetti võib mootorratta ka ära peita ning isegi kohtueksperdid ei leiaks seda üles. Võib-olla oligi midagi sellist. Mootorratas oleks liig, aga mägirattaga võiks küll proovida. Hägerström muigas enda ette – imelik, tema kodus jälle valitses Saksa anaalset laadi kord.
Seina ääres seisval riiulil olid raamatud, ajalehed ja palju kaustu. Riiuli kõrval kõrgusid tuubil täis dokumendikaustade virnad. Ülejäänud põrandat katsid eeluurimismaterjalid, juhtumite raportid, arestiprotokollid, teabematerjalid, jälitusaruanded kilekaante sees või ilma. Kirjutuslaud oli täis samasuguseid asju. Peale selle veel kohvitasse, poolikuid mineraalveepudeleid ja post-it-kleepse. Arvutiekraani ees kõrgus umbes kolmekümnest pastakast koosnev hunnik. Keset kaost seisis raami sees Pravati pilt ja selle kõrvale oli Hägerström hiljuti toetanud teise foto. Isa suvises särgis, linastes pükstes, sokkideta jalgade otsas purjekingad, pilt oli tehtud kümne aasta eest Avesjöl.
Pastakad ja pildid – sambad, millele toetus Hägerströmi töö. Ta vajas oma pastakaid – tema meetod oli materjal läbi uurida ja veel kord läbi uurida. Märkida, alla kriipsutada, leheservadele nooli joonistada ja märkmeid kirjutada. Pusletükke kokku laduda.
Ja pildid: Pravatile mõtles ta kogu aeg. Pildid andsid jõudu. Isale mõtles ta kahtlaselt vähe. Äkki foto meenutaks isa rohkem?
Kohvinurgas oli parasjagu kohvipausi aeg. Hägerström kuulis eemalt kolleegide hääli. Micke viskas homonalju, nagu ikka. Isak naeris liiga kõvasti, nagu ikka. Hägerström mõtles, mida isa kohvipauside kohta öelda tavatses: „Kohvipaus, sest selle nimeks on kohvitama, eksole, avalikus sektoris? Te vist kohvitate rohkem kui tööd teete?”
Isa vaenas ihust ja hingest seda avarat sektorit, nagu ta seda nimetas. Aga isegi isa ei olnud seda meelt, et politsei peaks erastatama. Peale selle oli Hägerström veendunud, et isegi kui mõni riskikapitalist ka ostaks selle jama ära, siis kohvi joodaks seal ikka sama palju. Kohvijoomine lihtsalt on politseinike geenides.
Aga võib-olla mõjutab isa suhtumine teda enam kui ta tahaks, sest ta ise jättis kohvipausid vahele. Aega oli niigi liiga vähe.
Keegi koputas uksele.
Sisse kiikas Cecilia Lennartsdotter.
„Martin, sa ei tule kohvi jooma?”
Hägerström tõstis pilgu. Naine kandis kabuuri ja teenistusrelva, ehkki oli siin. Cecilia oli vööle kinnitanud ka lisamagasini. Hägerström mõtles sajandat korda, kas Cecilia usub, et siin viiendal korrusel tekib mingi äge olukord – et mõni politseisekretär hakkab äkki külmkappi röövima?
Alati leidub kolleege, kes pingutavad üle. Kuigi, teiset küljest: võibolla pingutavad nad kõik siin üle. Hägerströmil polnud Lennartsdotteri vastu midagi. Tegelikult talle naine isegi meeldis.
Hägerström sõnas: „Kuule, täna ma kahjuks ei jõua.”
„Nagu tavaliselt, jah? Meil kõigil on lõbus, sinul igav.”
„Jah, nagu tavaliselt.”
Cecilia pilgutas silma.
Hägerström pöördus jälle kirjutuslaua poole. Tegi, nagu ei saaks aru, et naine naljatas.
Tunnid läksid. Hägerström istus jämeda narkokuriteoga seotud juurdluse kallal. Minibusside kahekordsete põrandate vahel toodi Eestist amfetamiini. Seitse kahtlusalust istusid viis kuud eeluurimises. Neid oli kokku nelisada tundi üle kuulatud. Tuhatkond lehekülge, mida läbi käia. Mõned olid kullerid, mõned diilerid ja üks oli narkoveo aju. Oli vaja lihtsalt järeldusele jõuda, kes on kes.
Telefon helises. Tundmatu politseinumber.
„Tere päevast, siin komissar Lennart Torsfjäll.”
Hägerström reageeris sellele nimele kohe. Kriminaalkomissar Torsfjäll oli tipptegija. Supervõmm. Legend politseinike hulgas – tuntud mitme hiigeloperatsiooni kaudu. Aga kuuldavasti ei olnud Torsfjälli töömeetodid alati päris kosher. Olevat ümber paigutatud, sest lääni politseiülemaga tekkisid mõne haarangu pärast erimeelsused. Komissar ei juhtinud ainult seda, kus ja kuidas tema jõud peaksid peale tungima – ta oli ka öelnud, kui palju vägivalda nad peaksid kasutama. Ja enamasti oli käsk selge: võta kahtlusalused kinni nii jõhkralt kui