---

Скачать книгу

---

sai söögi valmis. Neljakandilistel alustel olid meze-suupisted1. Burek, pečena, vorstid, kuivatatud suitsuveisefilee. Klaaskausis kajmac’i juust. Lõhnas Ajvari ja Vegeta maitseaine järele, aga ema toit lõhnas ju alati nii. Natalie oli ema söögist puudust tundnud. Pariisis pidas ta karmi LCHF-dieeti – Low Carb High Fat2, mis Prantsusmaal tähendas põhiliselt chèvre chaud’ ja lambalihakotlette. Ega ema kogu aeg traditsiooniliste retseptide järgi ei kokanud. Tihti kasutas ta ka Jamie Oliveri loomingut või mõnda tervisekokaraamatut. Aga kui isa laua taga oli, siis tahtis ta sellist toitu, mille suhtes ta võis kindel olla, et see talle meeldib.

      Ema saatis Natalie servjettidega söögituppa. Valged tärgeldatud servjetid, millele tikitud perekonnavapp. Servjetid tuli voltida koonuseks ja torgata kristallist veiniklaasidesse, millele oli samuti graveeritud perekonnavapp. Natalie oskas seda kinnisilmi teha.

      Ta läks tagasi kööki.

      Ema ütles: „Mul on nii hea meel, et sa jälle kodus oled.”

      „Ma tean. Sa räägid sellest iga päev.”

      „Jah, aga täna on eriline, kui me sellist toitu teeme ja laua söögituppa katame ja nii.”

      Natalie istus pingile. Sellel oli keskel liigend, mille sai üles tõsta, siis sai pingist lühike redel.

      Ema küsis: „Kas ta on hea?”

      „Viktor?”

      „Jah, tema ikka.”

      „Ta on okei, aga ma pole öelnud, et me abielluma hakkame, ja pealegi ei saa me temast praegu rääkida, kui ta siin on.”

      „Ta ei saa ju serbia keelest aru? Ja sa ju tead, et me tahame sulle ainult parimat.”

      Uks avanes. Isa ja Viktor tulid kööki.

      Natalie üritas Viktori näost midagi välja lugeda.

      Pool tundi hiljem. Meze-taldrikud ära viidud. Natalie aitas köögis ema. Esimene poolaeg oli hästi möödunud. Viktor pidi natuke iseendast rääkima: oma auto- ja paadiärist. Oma tulevikuplaanidest. Tundus okei: isa ei kuulanud teda üle Guantánamo stiilis, vaid võttis rahulikult. Ema küsis enamasti Viktori vanemate ja õdede-vendade kohta.

      Viktor oli hea rääkija. Nataliele avaldas ta tavaliselt muljet. See oli üks asi, mis Nataliele Viktori juures meeldis – ta oskas kõigiga rääkida. See aitas teda äris. Ja see aitas teda, kui mingi jama tuli. Ega see ka paha polnud, et ta hea välja nägi – ta oli nagu Natalie ühe lemmiknäitleja Bradley Cooperi turskem versioon. Nad sobisid kokku, nad arvasid paljudest asjadest ühtemoodi. Vajadus korraliku majandusliku kindlustatuse järele, sobiv suhtumine tundmatutesse inimestesse ja riiki, õige tutvusringkond. Viktor paistis olema teel üles – loodetavasti.

      Viktor muudkui rääkis. Ta ütles tarku asju oma äri kohta – selline jutt võis isale väga edukalt muljet avaldada. Ta üritas vastu küsida, huvitus ema ja isa värskelt remonditud köögist, suvilast Serbias, ilusast graveeritud perekonnavapiga lauahõbedast – võib-olla oli ta end ette valmistanud.

      Taldrikutel oli pearoog. Seapraad, sibul, sremska, ahjukartul.

      Radovan tõstis veiniklaasi. „Viktor, mu sõber. Kas sa tead, mis vahe on Rootsi ja Serbia seaprael?”

      Viktor raputas pead, üritas teha tõsiselt huvitunud nägu.

      „Meie ei pane toidu sisse õlut.”

      „Ega küll, aga hea näeb välja ikka.”

      „On hea, seda ma sulle luban. Sest meie, serblastega, on asjalood niimoodi. Meil pole midagi ühe klõmaka või peenema napsi vastu. Aga meil pole seda vaja. Meie ei pea iga toidu sisse midagi viskama, et hästi maitseks. Mõistad?”

      Viktor hoidis klaasi ikka käes: „Kõlab huvitavalt.”

      Isa ei öelnud midagi, aga hoidis oma veiniklaasi endiselt käes.

      Natalie ootas. Mikrosekundid minutipikkused. Ta langetas pilgu seapraele.

      Surnud seisu katkestas isa hääl. „Einoh, terviseks siis ja veel kord tere tulemast meie majja.”

      Poolteist tundi hiljem. Õhtusöök lõppenud. Järelroog: baklava, schlag ja kook söödud. Kohv joodud. Konjak, Hennessy XO: klaasid tühjad.

      Sobiv aeg. Viktoril kindlasti naerulihased juba valutasid.

      Natalie tahtis õhtul välja minna. Ööseks võib-olla Viktori juurde jääda. Või niimoodi: kui isale meeldib, siis tohib Natalie Viktoriga kaasa minna.

      Nad tõusid lauast. Natalie jälgis kogu aeg isa. Isa dinosauruseliigutusi. Aeglaseid ja sihikindlaid, pea oma elu elamas: kõikus siia-sinna – paremalt vasakule, vasakult paremale –, ehkki ülejäänud keha püsis paigal. Natalie püüdis isa pilku. Rahulolevat ilmet. Silmapilgutust. Noogutust.

      Mitte midagi. Miks isa ometi sedasi mängima peab?

      Nad hakkasid hallis riietuma. Riided rippusid eesriide taga.

      Natalie ei kavatsenud alla anda. Kui isa ei taha, et ta Viktoriga kaasa läheb, siis kurat, öelgu välja. Viktori jope kahises, must North Face, nii paks ja kohev, et kannatab kindlasti viitkümmet miinuskraadi. Natalie tõmbas jalga oma Uggsid. Siis pani selga jänesenahast vesti, see oli soe, aga kindlasti mitte pooltki nii soe kui Viktori Michelinimehikese jope.

      Ema muudkui vatras: millise tee nad peaksid sõitmiseks valima, millal nad homme näevad, kui tore oli Viktoriga tuttavaks saada.

      Isa seisis vaikides. Ainult jälgis neid. Ootas.

      Viktor avas ukse. Sisse paiskus külma õhku.

      Mööda sõitis auto, võib-olla toosama roheline Volvo, mida Natalie enne nägi.

      Nad astusid sammukese välja. Natalie seisis küljega halli poole. Pool keha koduvalguses ja pool väljas. Nägi silmanurgast isa. Pöördus ringi. Vaatas isale otse näkku.

      Ema sõnas: „Homme näeme.”

      Natalie vastas: „Ma helistan, musi, tšau.”

      Radovan astus sammu ettepoole. Ta kummardus uksest välja. Tema ülakeha külma käes. Raske aurupilv tema suust.

      „Viktor.”

      Viktor pöördus tema poole.

      Isa ütles: „Sõida ettevaatlikult.”

      Natalie naeratas sisimas. Nad läksid Viktori auto poole.

      Tänaval oli vaikne.

      4

      Jorge istus tugitooli. Vaatas ringi – tema enda pleiss. Tema kohvik – tema oma.

      Tema: tüüp, kes peab kohta.

      Tema: tüüp, kel on midagi.

      Samas: ikkagi kahtlane.

      Tšeki seda. J-boy: Chillentuna3 getolatiino number one, kuulus ekskokaiinikunn – tegeles tavalise bisnisega. Tegi kõige tavalisemat tööd. Maksis katuseraha nagu iga viimane tavaline svenssonist pubipidaja.

      Ta nägi oma nägu tänavapoolsete akende peegelduses. Lühikesed lokkis juuksed taha silutud. Habemetüügas nägi hea välja. Tumedad, selgelt välja joonistunud, õigesti korrigeeritud kulmud, aga nende kohal: kortsud. Need tulid vist türmis. Või jättis siis Tai päike oma jälje tema laubale.

      Talle meenus, kuidas ta oli välja näinud aasta pärast põgenemist. See mälestus ajas teda ikka naerma. Põgenemine, suure P-ga: maagiline rünnak Rootsi Kriminaalhoolduse vastu, värviliste stiilne esitus, selge signaal kõigile kinni istuvatele meestele: Yes, we can. Jorge Royale: tüüp, kes mentidele salsastiilis otse taha pani. Sõber, kes põgenes vanglast, abiks paar voodilina ja korvpallikorvi konks. Tüüp, kes jäljetult kadus. Slam dunk – tänas riiki toidu eest ja soovis head päeva.

      Tol ajal: mees, müüt. Legend.

      Praegu:

---

Скачать книгу