Luksuslik elu. Jens Lapidus

Читать онлайн книгу.

Luksuslik elu - Jens Lapidus


Скачать книгу
äriasjad?”

      Jorge ütles: „Ma olen sinuga nüüd pool aastat seda asja siin ajanud. Kohvik on hea asi, päris aus, maksame päris kõvasti makse, meil on kindlustused ja värgid, isegi pensionikindlustus, nagu svenssonitel juba. Mahmud, sa meeldid mulle, meil on kena bisnis siin koos.”

      Ta pani joint’i lauale. „Aga asi on nii, et mulle nagu ei istu see värk.”

      Nüüd vaatas Mahmud talle otsa. Tundus, et ilma silma pilgutamata.

      „Tähendab, asi pole selles, et sinuga miski ei klapiks. Sa oled mu parim sõber. Aga selline on nagu elu, või nii.”

      Mahmudi silmad tõmbusid pilukile. Jorge ootas. Võib-olla läheb araablane nüüd närvi? Hakkab vanduma. Solvub ja sõimab.

      Jorge tõusis püsti. Hakkas edasi-tagasi käima. Üritas kuuldavale tuua samu sõnu, mis tal peas valmis olid.

      „See viimane kord, kui ma Kumlas kinni istusin, siis ma sain tuttavaks ühe ehtsa vana tegijaga, võib-olla tunned teda. Nimi on Denny. Denny Vadúr, Södertäljest.”

      Mahmud ei öelnud midagi. Ootas ainult, kuhu Jorge jõuda tahab.

      „Esimesel korral, kui ma istusin, siis ma õppisin palju narkost. Imesin infot nagu Jenna Jameson mune. Aga on paremaid asju. Kus on ikka kõvasti aju vaja.”

      Jorge jäi vait. Andis Mahmudile võimaluse ära arvata.

      Araablane vahtis talle otsa. „Mida?”

      „Sa oled sellest sada korda ajalehest lugenud. Me oleme sellest nii palju rääkinud. Viimati see helikopteri-värk G4S-i katusel. Tähendab, jutt on rahaveose röövist. Sa ei kujuta ettegi, kui palju pappi seal tegelikult on. Kui ajalehes kirjutab, et kadus viis milli, siis tegelik kogus on neli korda suurem. Pangad ja turvafirmad ei taha lihtsalt tunnistada, kui paljust nad tegelikult ilma jäid, muidu oleks rööve võib-olla veel rohkem. Ja rahvas veel vihasem. Spånga röövi ju tead, mäletad seda?”

      „Yes.”

      „Need kutid on Södertäljest pärit. Panid rahaveoautole kuradi teerulliga sisse. Ajalehes oli, et nad said neli milli. Tegelikult said kakskümmend kaks milli. Mõistad? Kakskümmend kaks milli. See Denny Vadúr võib-olla mõne aasta istub, aga kui välja saab, siis naerab terve tee kuni auguni seal metsas, kuhu nad rulli peitsid.”

      Nad on kunnid.”

      „Täpselt nii, mu sõber. Nad on kunnid. Üks ots, ja ülejäänud elu oled heal järjel. Ei pea kuskil kohvikus mädanema. Ja tead, milles asi on? Tead sa, mis on kõige tähtsam?”

      „Ei.”

      „Et mina päästsin sees Denny elu. Pinksiruumis mingid vennad tulekustutiga ja Denny üksi. Tahtsid Denny munad kustutiga puruks muljuda, aga J-boy tuli vahele. Saad aru? Vadúr jäi mulle rohkem võlgu kui rahaga jõuab maksta. Nii et ta aitas mul sellega ühendust saada, kellel on Södertälje röövi retsept. Ta sebib mu sinna sisse. Mul on võimalus midagi kõva teha.”

      Jorge tõmbas splifist viimase mahvi. Äärepealt oleks otsaga sõrmi põletanud.

      Tagasi tänases. Tom Lehtimäki astus sisse, tund aega hiljaks jäänud. Aeg järgmiseks vestluseks.

      Jorge tegi talle ühe latte. Nad läksid kontorisse.

      See oli väike ruum köögi kõrval. Ilma aknata. Kaks klapptooli. Nii pisike laud, et kaks kohvitassi sinna vaevu ära mahtusid. Seinal plakat: sild udu sees üle mingi New Yorgi jõe.

      Jorge tegi tooli lahti, istus. Tom võttis istet. Jõi oma kohvi. Ülahuulele jäi vahuviirg.

      „Tom, hea, et sa nii ruttu tulla said.”

      „Ikka.”

      „Me segame nüüd kohvipiima dõupi ka, teadsid sa?” Jorge oli surmtõsine.

      Tomi nägu venis laiale naerule. „Yeah, right.”

      „Kas sa sellepärast ei joogi, vaid üritad kõik huule peale korjata?” Jorge naeratas.

      Tom naeris. Limpsis huulte ümbruse korralikult puhtaks.

      Jorge asus kohe asja juurde. Tom Lehtimäkiga võis otse rääkida. Aus mees.

      „Kuule, ma tahtsin sinuga äriasju arutada.”

      „Me ju iga päev arutame.”

      „Seda küll, aga see asi pole kohvikuga seotud. See on miljon korda kõvem.”

      Tom kallas viimase lonksu kohvi kurku. Ootas, et Jorge jätkaks.

      „Mina ja Mahmud pääseme raharöövi retsepti ligi.”

      „Ossa pagan. Loodab siis, et see on sama vinge nagu helikopterirööv, aga ilma seakonksudeta.”

      Jorge hakkas rääkima. Põhiline – see vähene, mida ta seni oli Soomlaselt teada saanud. Umbes: kui palju mehi tarvis läheb, millisest summast on jutt, kus rünnata. Soomlast ta ei maininud, aga Tom pole loll – ta ju saab aru, et J-boy ei mõelnud seda ise välja.

      Jorge sõnas: „Nii et see on ikka suur asi. Sellega teeme ajalugu. Kopteriröövlid olid targad, aga mitte piisavalt targad. Meie paneme kõik rekordid kinni. Räägiti, et seal on vähemalt nelikümmend milli. Mõistad? Tähendab, see pole mingi naljaasi.”

      Jorge hoidis pilgu sõbral oma vastas.

      Tom pilgutas silmi.

      J-boy viskas küsimuse. „Tom, oleksid sa käsi?”

      5

      Hägerström tundis politsei under cover-töö tavasid. Aga tegelikult sellealane kursus eriti palju ei andnud. Nagu kõigi politseitegevuse valdkondadega – tööd õpitakse tegelikkuses, tänaval.

      Torsfjäll pani operatsioonile nimeks Operatsioon Ariel Ultra. Operatsioon keskendub pesule, ütles Torsfjäll, kõrgtasemel rahapesule. Hägerströmi jaoks erines see tavalisest sisseimbumistegevusest. Esiteks oli tegemist piiratud ajaga – ta ei pidanud kriminaalide hulka sulanduma ja seal elama aastaid, ta ei pidanud isegi paari nädala kaupa eri tänavanurkadel seisma ja narkarit teesklema. Tema roll oli olla vangivalvur ning ta pidi looma kontakti ühe allilma tegelase, JW-ga, kes omakorda loodetavasti juhib nad nende isikuteni, kes JW teenuseid kasutavad. Torsfjälli sõnade kohaselt pole tavaline, et politsei imbub hulka mendina.

      Komissar arvas, et sellist sorti operatsiooni plaanitakse Rootsis tegelikult esimest korda. Tähtis oli, et kolleegid ei hakkaks mendi rollis Hägerströmilt küsima, kas ta teeb haltuurat või on lihtsalt totakas. Sellepärast peab Hägerström end politseinikukohalt pealtnäha lahti saama, soovitavalt nii, et sellest natuke kuulujutte ka tekib. Kriminaalhoolduses oli projektiga kursis ainult üks spetsialist, et vähendada lekkeohtu. Aga Torsfjäll ütles, et just Martin Hägerströmi seotusest operatsiooniga on ainukestena kursis komissar ise ja lääni kriminaalpolitsei ülem Leif Hammarskiöld.

      Hägerström pidi töötama vangivalvurina, see korraldus vähendas ohtu, et keegi kahtlustama hakkab. Asi oleks olnud teisiti, kui ta oleks pidanud etendama kriminaali. Vähesed kriminaalid usaldavad endist politseinikku, kes äkki üritab nende moodi olla. Aga vanglas töötava mendiga on asi teisiti. Torsfjäll ei tahtnud talle ka uut identiteeti anda, see võib liiga lihtsalt ilmsiks tulla. Pruugib mõnel töökaaslasel vanglasse juhtuda ja juba võib ta Hägerströmi ära tunda.

      Võib-olla arvatakse, et on imelik, et kinga saanud politseinik hakkab vangivalvuriks, aga tõtt öelda pole endisel pollaril ka eriti palju ameteid, mida valida.

      Nii et see plaan peaks olema vettpidav.

      Torsfjäll ja Hägerström nägid pärast eelmise nädala kohtumist veel ühe korra. Hägerström tahtis otsustamise jaoks rohkem infot.

      Torsfjäll põhjendas operatsiooni vajalikkust. Väga tõenäoliselt kuulub JW rahapesu hiigelvõrgustiku eest vastutajate hulka. Võimalik, et sinna on segatud mitusada rootslast. Aga kahjuks politsei rohkem ei teagi. Ilmselt kannab JW asja eest hästi hoolt.

      Torsfjäll rääkis, kuidas Hägerström ülesande jaoks ette valmistatakse: mida ta peab selle jaoks lugema, milline


Скачать книгу