Luksuslik elu. Jens Lapidus
Читать онлайн книгу.
säras Globen – lillad ja sinised prožektorid pidid muutma hoone kenamaks, kui see tegelikult oli. Natalie meenutas Pariisi valgustust. Prantslased teavad, kuidas linna öösel särama panna – nad suunavad prožektorivalguse võimsatele fassaadidele.
Nad jõudsid lähemale, otsisid parkimisviitasid. Sõitsid Globeni alt sisse. Hiiglaslik parkimismaja. Nende järel tuli roheline Volvo. Huvitav, kas praegu on selline värv moes või?
Viktor tahtis ka kaasa tulla. Aga isa arvas, et nii ei sobi. Natalie meelest oli see okei.
Turniiril oli tohutu palju mehi. Õhkkond: pinge koos ootusega koos haigelt kõrge testosteroonitasemega.
Nad sisenesid A-väravast. All laius lava. Tume inimmeri, selle keskel kümne meetri kõrgune torn erinevat värvi valgust heitvate prožektoritega. Pealtvaatajad, telekaamerad, prožektorid – kõik ühes suunas: ringi poole. Ühel pool, kus kontsertide jaoks tavaliselt lava püsti pandi, rippusid võistlevate riikide suured lipud. Rootsi, USA, Holland, Venemaa, Jaapan, Rumeenia, Saksamaa, Maroko, Serbia. Teisel pool rippus hiiglaslik plakat, ametlik lipp: Extreme Affliction Heroes.
Stefanovic sirutas võrdsete vaheaegade tagant kätt. Tervitas tuttavaid, kes ettepoole sööstsid, Stefanoviciga kätt surusid, tasase noogutuse osaliseks said.
Kõige all: võrguga ümbritsetud võitlusring, ainult kümne meetri kaugusel Nataliest. Ta vaatas ainiti kedagi kaugel eemal, ei kohanud kellegi pilku. Ei vaadanud ringi. Tegi näo, et teda ei huvita.
Eemal vilksatas seltskond blondeeritud juuste, vulgaarse dekoltee ja liiga lühikese seelikuga silikoontibisid. Nemad näitavad vaheajal raundinumbreid ja sellist. Natalie märkas paljaks aetud peaga jõusaalikutte, kõrvad nagu lillkapsad. Ta nägi ülikonnastatud mehi, kes istusid rahulikult, nagu oleks tuju paha, ja tundus, et nad vahivad ainiti enda ette. Isa istub kindlasti ka seal kuskil. Mehed ülikondades nägid välja nagu isa seltskond.
Natalie läks võitlusringist mööda.
Keegi tõusis tema kõrval püsti.
See oli isa.
„Dragi, nii tore, et sa tulid!”
Isa kõrval oli üks koht vaba. Natalie istus. Teisel pool istus Goran.
Prožektorid püüdsid kinni iga sisenenud fighter’i. Kõlarid hüüdsid tüüpide nime, nende klubi ja rahvuse. Matšide vahel kiunusid kõva häälega elektrikitarrid. Silikoontibid tõmbasid selga kitsad reklaamsärgikud ja näitasid järgmise raundi numbriga silte. Natalie mõtles: ah siis niimoodi nad teenivadki elatist, kui nad ajakirja esikaanele ei pääse.
Lollo tegi ju ka eelmisel aastal rinnad suuremaks, aga mitte nii hirmus suureks.
Isa ajas raundide vaheajal Nataliega juttu. Rääkis matšidest ja sellest, et Natalie peab võimalikult ruttu ülikooli astuma. Isa meelest võiks õppida juurat või majandust.
Natalie mõtles hommikupoolikule. Viktor tuli neile, Natalie polnud veel tõusnudki, kuigi kell oli juba pool kaksteist.
Natalie kuulis, kuidas Viktor emaga paar sõna vahetas. Siis tuli ta magamistuppa, käes kandik hommikusöögiga. Tropicana apelsinimahl California moodi, espresso, keedetud muna ja Linnégatani pagariärist ostetud sai. Kuigi Natalie dieedi pärast saia ei söö, Viktor on ikka kena poiss.
Viktor istus voodiservale ja asetas kandiku ettevaatlikult tekile. Natalie võttis lonksu kohvi. Koputas munakoort.
Pärast sööki tõmbasid nad ühe filmi Adam Sandleriga peaosas – koos vaatasid nad alati mõnda romantilist komöödiat.
Viktor ütles: „Mul on sulle üks jutt.”
„Okei.”
„Sa tead ju, kus ma töötan, eks?”
„Ja-jah, muidugi tean. Autod ja paadid ja muu selline.”
„Nüüd on nii, et äri läheb praegu halvasti. Kõigepealt see pagana masu, inimesed ei ostnud autosid ja skuutreid enam nii nagu enne. Nii et ma võtsin hüpoteegi peale laenu, et hoian rasketel kuudel asja ikka käigus. Ja nüüd on mul probleemid.”
Viktor rääkis, kuidas konkurendid madala hinnaga sitta kaupa müüvad. Et omanik tõstab üüri. Natalie kuulas ainult poole kõrvaga – põhimõtteliselt huvitavad teda äriasjad, aga Viktori asjad tundusid kuidagi banaalsed.
Pealegi hakkas ta aimama, kuhu noormees jõuda tahab.
„Laenu pean ma maksma, ma ei saanud ju raha päris tavalise panga käest. Siis on mul veel natuke muid võlgu, riigimaksud ka. Tegelt on üsna kitsas. Tead, kõigepealt mõtlesin, et panen lihtsalt tule otsa ja las kindlustus maksab.”
„Seda ma ei usu.”
„Ei, mina tegelikult ju ka ei usu. Abi oleks ainult korraks, kindlustusfirmad on ju nagu šaakalid. Nii et ma ei tea, mida teha. Lõpetan ära? Kui üüri jaoks raha ei ole, siis võib pankrot tulla ja nii edasi, tead, mis see tähendab? Kui ma makse makstud ei saa, siis tuleb eraisiku pankrot. Ja kui ma võlgu ära ei maksa, siis võib asi päris jamaks minna. Ühesõnaga, täitsa pekkis.”
Natalie vaatas Viktorile otsa. Muidugi teadis ta, mida tähendab pankrot. Isa firmadest oli pankrotti läinud vähemalt viis. Ja et ei maksaks oma võlgu valele isikule – Natalie ei ole loll, muidugi saab ta aru.
Viktor oskas nii kurb välja näha. Natalie sai küll aru, kuhu noormees jõuda tahab, aga kahetses samas, et ta ei olnud juba kümme minutit tagasi selgemalt märku andnud. Ta ei tahtnud erinevaid maailmu segada – ta tahtis Viktorit isa sfäärist eemal hoida. Ja eriti veel vastupidi.
Ta tõusis. Vaatas, et saab kõneluse enne katkestada, kui jutt veel kaugemale jõuab.
„Ma pean nüüd ülikooli sisseastumispaberid ära tegema.”
See oli tõsi.
Turniir hakkas jõudma raskekaalu matšideni. Isa ütles, et seda kõik vaatama tulidki. Ja asi oli selles, et ringi pidi astuma serblane, Lazar Tomic Belgradist, tõeline UFC-fighter. Tema vastu astus Rootsi esindaja, Reza Yunis.
Kui Serbia osales, siis oli asi tõsine.
Konferansjee tutvustas võitlejaid.
Kui hüüti välja rootslase nimi, siis tõusis tõsine torm.Vähemalt kümme tuhat häält korraga lõugamas. Tugi. Toetus. Jõud.
Kõlas gong, algas esimene raund. Isa kommenteeris toimuvat Natalie kõrva ääres. Yunis oli selgelt eduseisus ja hoidis Tomicu vastu kiirust üleval. Vaid paari sekundiga oli Tomic rootslase võttest põrandal maas. Yunis hüppas talle peale. Ladus serblasele lööke näkku. Tomic üritas end kaitsta, blokkis, nagu oskas. Sekundid läksid. Tomic sai rootslasele jalad ümber. Nad keerutasid ringi. Tõusid jälle jalgele. Keksisid teineteise ümber, löögid suunatud keset keha.
Raund lõppes.
Extreme Affliction Heroes: MMA, sportlik vabavõitlus oma parimas vormis. Lubatud on kõik, keelatud on vaid löögid peaga, hammustamine, silmade torkimine ning löögid kubemesse ja kuklasse.
Isa küsis, kas Natalie soovib midagi juua. Vaheajal saatis ta Gorani järele. Goran naasis täpselt teise raundi alguseks mineraalveega.
Isa muudkui rääkis. „Tomic on palju USA-s võistelnud, petekad ja ootamatud tempovahetused tulevad tal hästi välja. Venitab natuke, enne kui midagi ette võtab. Küll saame näha.”
Natalie hakkas väsima. Seal need mehed kaklesid nagu segased. Obadused säärte pihta, löögid keha piirkonda, haare, kui võitlejad matil maas olid. Põlved ribidesse, kiired vopsud vastu pead, laks ja laks ja laks vastu nägemist. Rahvas ümber Natalie lõugas. Mehed ringis hingeldasid, võitlesid, ringlesid teineteise ümber nagu tüübid, kes kuskil kõrtsis naist piiravad.
Natalie sõrmitses oma iPhone’i. Mängis Bubble Balli. Vaatas trenniaegu. Käis Näoraamatus – Lollo oli kirjutanud: „Jälle kodus, veetsime tüdrukutega laheda pärastlõuna Foamis”.
Sellega võrreldes on Extreme Affliction Heroes ikka palju põnevam.
Miskit pritsis.