Luksuslik elu. Jens Lapidus
Читать онлайн книгу.
auto, pikap. Aga tahavaatepeegli külge oli Mahmud riputanud mingi rohelise asja moslemi kirjaga. Mahmud näitas näpuga: „See toob õnne.”
Jorge muigas: „Te usute ka igasugu imelikke asju.”
„Mida imelikku nüüd selles on Mis selles nüüd imelikku on?”
Jorge tonksas kirjaga väikest plastitükki sõrmega. See pendeldas edasi-tagasi. „Mis õnne too jubin peaks tooma? Lugeda üldse oskad seda või?”
„Lõpeta ära. Sa ei tea sittagi. See on usutunnistus. Kõige tähtsam asi meie usus. Ausalt, see on kõikidele kõige tähtsam asi siin ilmas. Walla.”
„Ei, nojaa, muidugi…” oli Jorge irooniline. Mahmud ajab ju jama, pole ta rohkem usklik kui svenssonid.
Mahmud hoidis pilgu teel.
„Vasta siis. Oskad seda lugeda?”
Väljas: tihe vihmasadu. Kojamehed tuuleklaasil töötasid ühtlases rütmis.
Araablane ei öelnud midagi.
„Oskad siis või?”
Ikka vaikus.
Lõpuks sõnas Mahmud: „Pole sinu asi.”
Rannaäärne parkla oli täiesti tühi. Eemal: kinnine putka. Üksik ronimisredel. Putka taga: Ford Fokus. Kas see on Soomlase oma? Milline käula!
Mahmud parkis otse Fordi kõrvale, ehkki ümberringi oli ruumi nii palju kui kulus.
Ta lülitas mootori välja. Nad olid vait. Mikrosekundi jooksul: natuke-natuke närvis. Kõht natuke-natuke valutas. Nagu liigutaks keegi sees.
Jorge avas ukse. Pilgutas Mahmudile silma. „Noh, sõber, nüüd lähme ujuma.”
Nad astusid mere poole. Kevad oli jääkülm. Jorgel liiga vähe riideid seljas. Dressipüksid ja kapuutsiga pluus. Selle peal õhuke punane jope, seljal ja varrukatel Vormel-1 logod. Ta tõmbas kapuutsi pähe ja sikutas seda. Siis tõstis jope krae üles, nii et see jäi ümber kaela nagu toru. Paistsid ainult silmad ja nina.
Liiv oli kõva, aga niiske. See krõbises nende jalge all.
Mahmud oli rätiku kõrgelt ümber kaela kerinud. Nägi välja nagu mingi kivipallur. Näitas mere poole: „Kujuta ette, mõned svenssonid käivad siukse ilmaga ujumas.”
Jorge raputas pead. „Sõber, õpi üks asi ära: los suecos pole inimesed, kellest aru võiks saada. Nad pole sellelt planeedilt.”
Saja meetri kauguselt paistis keegi.
Jorge taipas: ideaalne kohtumispaik. Täiesti kaitstud võõra pilgu eest. Merele ei paistnud, sest puud olid ees. Teisel pool düünid nii kõrged, et tee peale ka ei paistnud.
Soomlane tuli lähemale.
Ilmast hoolimata kandis ta täna päikeseprille, mütsi ja rätikut.
Soomlane küsis: „Kuhu te auto jätsite?”
Jorge vastas: „Ühe Ford Focuse kõrvale. Sinu oma või?”
Soomlane ei vastanud, ütles ainult: „Kas keegi teine ka parklasse keeras?”
„Ei. Peale Fordi polnud ühtegi autot.”
„Tore. Nüüd tuleb aru saada, et see siin on nagu kaardimaja. Tuleb õigesti üles ehitada, otsa kohe planeerida, algusest peale. Iga tükk peab täpselt paigas olema. Kui alumises reas kasvõi ainult üks kaart viltu on, kukub kogu kupatus kokku. Mõistate? Piisab, kui tähelepanu ka ainult ühe sekundi mujal on.”
Jorge ja Mahmud tegid „mhmh”. Olid cool’id.
Soomlane jätkas: „Nüüd on kõik röövid palju keerulisemad. Seda te teate. Kümme aastat tagasi oli see umbes nagu, et astud lasteaia hoovi ja võtad põnnidelt nende kühvlid ja ämbrid ära. Jälgisid lihtsalt nädal aega mingi turvafirma rutiini, ja siis veel ühe nädala lisaks. Siis oli täpselt teada, kuidas nad sõidavad, kuhu nad sõidavad ja kuidas transporti kaitstakse. Enam nii ei lähe. Helikopterirööv oli ülihästi kavandatud. Ikka läks persse. Need jobud on õppinud.”
Nad vestlesid natuke aega. Vaatasid üle Jorge värvatud tegelased. Mis on nimekirjas esimesel kohal. Soomlane jättis osa retsepti enda teada. Jagas teavet jupphaaval. Infot pidid nad koguma kohtades, mida Soomlane määras. Türa selline.
Soomlane pidas loengut edasi: „Tuleb õigeid asju õigesti teha, selles on asi. Te peate tegema õigeid asju ja neid tuleb teha õigesti.”
Tüüp rääkis korrast. Mitte kunagi ei tohi röövist rääkida telefonis. Telefon ei tohi kunagi isegi sees olla, kui asjast räägitakse. Kõnekaarti tuleb vahetada nii tihti kui võimalik. Asjast ei tohi rääkida kellegagi väljastpoolt, ka mitte oma naise, sõprade või prostituutidega.
Jorge küsis: „Kas me siseringi meest ka kohtame?”
Soomlane vastas: „Ei, muidugi mitte. Selles äris asi nii ei käi.”
Jorge mõtles: see Soomlane on üks ülbe kurat. Okei, tüübil on kontakt siseringi mehega. Tal on ideed. Aga kes võtab riski? Kes musta töö ära teeb?
J-boy peas: selge idee. Algus omaenese mõttele. Oma plaanile. Ta peab vaatama, et talle selle töö eest ekstra rohkem makstakse. Et temal sellest värgist rohkem kasu oleks kui Soomlasel.
Ta kavatses endale rohkem näpistada. Soomlasele koti pähe tõmmata.
Mingil moel.
8
Torsfjäll saatis Hägerströmi ühe endise serbia maffiamehe juurde siseinfot koguma. Ta oli varem jutuks tulnud, Mrado Slovovic nimeks. Sai 2000. aastate ühe suurima kokaiiniveo eest neliteist aastat.
Mrado tahtis, et vabaks saades kustutatakse baasist tema DNA-andmed ja sõrmejäljed. Ta tahtis viiskümmend tuhat Rootsi krooni sulas, kümme tuhat eurot arvele Serbia Beogradska Bankas ja sama palju Küprose Savings Bank arvele. Ta tahtis aiaga maja Čačaki lähedal. Ja aias peavad olema ploomipuud. Ju Mrado tütrele meeldivad puuviljad.
Torsfjäll ütles, et oli mehele lubanud maja ja poole rahast, kui ta Hägerströmiga räägib. Ploomipuid Torsfjäll ei lubanud.
Mrado oli väärtuslik. Hägerström kohtus temaga Halli vangla külalistetoas kaks korda. Mrado rääkis üldiselt oma kunagise grupeeringu hierarhiast ja struktuurist. Puistas restoranide, kõrtside, firmade nimesid. Aga eelkõige puistas ta inimeste nimesid. Kõige keskmes oli kuningas, il padre: Radovan Kranjic.
Jugoslaavlased polnud nagu motogängid või eeslinnade grupeeringud. Ei värve, ei veste. Ei nõmedaid nimesid ega tätoveeringuid.
Mrado ütles: „Kõik ajalehed kirjutavad üheprotsendimeestest nagu mingist maffiast. Aga vaata, mis juhtub, kui neile vastu hakatakse. Bandidos, Hells Agnels, pole vahet. Paljud ei alla ei anna ja siis roomavad tagasi.”
Jugoslaavlaste ühtekuuluvuse aluseks on palju sügavamad sidemed. Neid ühendavad Serbia, au ja austus. Nad räägivad sama keelt, neile kõigile meeldivad slivovits ja schlag. Nad on lähedased, mõnikord sugulased, ka abielu kaudu, neil on suvilad Rootsi rannikul samas kandis või Serbias Čačaki piirkonnas. Nad kõik respekteerivad mr R-i. Ta on kõigi Kum, nagu Mrado end väljendas. Kõigi ristiisa.
Mees, keda Mrado ilmselgelt vihkas. Aga ka: mees, kes tegi Mradost selle, kes ta oli. Ja nüüd: mees, kelle keegi Globeni parkimismajas maha lasi.
Hägerström ja Torsfjäll üritasid leida korrapära. Ühendusi firmade ja tegelike omanike vahel: neid, kes tankistide registreeritud nimede varjus firmade käekäiku kontrollisid. Videolaenutused, solaariumid ja kõrtsid: rahapesuasutused. Dokumentide eest hoolitseb MB Auditikonsultandid AB. Nad said nimekirjad restoranide ja kohvikutega, mis maksavad Radovani meestele nõndanimetatud tänavakindlustust. Kui midagi juhtub, on päris kindlustusseltsidele makstav omarisk ikkagi suurem kui see raha, mida jugoslaavlased katuse eest nõuavad, nii et enamik restorani- ja kohvikupidajaid valis tänavakindlustuse. Nüüd oli muidugi konkurentsi pakkumas paar uut grupeeringut, aga neile näidatakse varsti koht kätte. Jugoslaavlaste tegevus oli laiaulatuslik.