Luksuslik elu. Jens Lapidus
Читать онлайн книгу.
Teisest küljest on see kahtlemata ohtlik. Torsfjäll ütles ju eelmisel kohtumisel selgelt välja: väga hea, et registrist ei paista, et Hägerströmil laps on. Siiski: teda ahvatles tohutult võimalus mõneks ajaks politseist pääseda. Pealegi oli ta kindel, et ta sobib kahekordset mängu mängima.
Torsfjäll lõpetas oma ülevaate. „Lihtsalt, et sa teaksid: sa ei ole siis enam politseinik, vaid eriülesandega vangivalvur. Sa tegutsed omal käel, ilma kaitseta. Kas see tundub sulle vale?”
Hägerström mõtles hetke. Politseinik oleks ta ju ikkagi, aga salaja, ja Torsfjäll lubas, et rahalises mõttes ta ei kannata. Ta käis läbi võimalikud probleemid. Tõenäoliselt tuleb vanglasse smugeldada paar mobiili ja välja toimetada infot. Võib-olla tuleb sinna toimetada paarkümmend grammi marit või paar grammi amfetamiini. Relvad loodetavasti jutuks ei tule.
„Ma oletan, et see on osa standardprotseduurist?”
Torsfjäll naeratas. Tema hambad olid ebaloomulikult valged. „Standardprotseduurist? Ma kardan, et siin selliseid asju ei ole. Aga ma tahan, et sa homme peale hakkad. Sa pead seda JW-d põhjalikult tundma õppima.”
Jälle suur küsimus: kas ta tõesti peaks ülesande vastu võtma? Hägerström mõtles. Ta oli kogu elu tahtnud politseinikuks saada. Gümnaasiumis valis ka hooldussuuna, sest see sobis hilisema mendikarjääri mõttes kõige paremini. Juba see ajas ema Lottie ja isa endast välja, ehkki ema seda kunagi päriselt välja ei näidanud. Tema kaitseväeteenistusse ja sõjandusse suhtusid nad seevastu igati positiivselt. Eriti ema, kes arvas, et „siis sa võid ju reservohvitseriks hakata, nagu Gucke, see oleks ju hea, ja nii tore on, et sina võid paraadvormi võtta, kui teised frakki kannavad”. Gucke nimi oli tegelikult Gustaf ja ta oli Hägerströmi emapoolne nõbu – seal olid nad põlvkondade kaupa ohvitseride koolis käinud. Aga Hägerström läks hoopis Politseikõrgkooli. Ema pettumus oli nii suur, et ta isegi maininud enam reservohvitserivärki.
„Martin, sa äkki raiskad oma annet nüüd?” ütles isa.
„Martin, kas sa mõnda huvitavamat tööd ei leiaks?” ütles Carl.
„Martin, see on äkki ohtlik?” ütles Tin-Tin, Hägerströmi õde.
Ohtlik.
Esimestel aastatel töötas ta väliteenistuses. Füüsiline töö – üsna sageli tuli ette, et pidi jõuvõtteid kasutama, mõnikord sai paar võmmu vastu. Kohtasid alkašše, kes sulle näkku sülitasid, kohtasid ärritunud kodanikke, kes arvasid, et politsei ei tee oma tööd, kohtasid noori kutte, kes tahtsid Tarzanit mängida ja kasutasid vabavõitluse võtteid, kuigi lõpuks võisid ikkagi alati asfalti närida. Aga ohtlik? Ta ei olnud end tegelikult kunagi tundnud, et teda oleks välja jäetud. Kolleegid alati toetasid.
Aga Operatsioon Ariel Ultra on ohtlik.
Ja ta võib ju ette kujutada, mida ema ütleks, kui teada saab, et ta politseist lahti lasti.
Võib-olla peaks ikkagi keelduma. Tegema seda, milles ta on hea: kuritegusid uurima, kahtlustatuid vahistama, juurdlusi toimetama. Praegu on veel viimane hetk pidurit tõmmata.
Mul oli uut relva vaja. Selle, mida ma koristaja peal kasutasin, panin kilekotti ja viskasin Stockholmi voogudesse. Uus hotell, kus ma elasin, oli vee lähedal.
Mul vedas, vajalikud kontaktid sain oma tööandjalt, kes on pärit Rootsist, ma kahtlustan. Kõrts Stockholmi kesklinna piirkonnas: Black & White Inn.
Läksin sinna. Silt oli väljas, et koht on kinni, aga välisuks seisis lahti. Ma astusin sisse ja vaatasin ringi. Baarileti taga seisis naine ja kuivatas õlleklaase. Andsin talle paberitüki nimega. Naine vaatas, tõstis pilgu. Võib-olla tundis ta mu ära, aga välja seda ei näidanud.
Ta viipas mu kaasa. Läksime taha kööki. Lõhnas veidi puhastusvahendi järele. Koridori seintelt koorus värvi ja laes oli viltu päevavalguslamp. See oleks võinud olla ükskõik kus Euroopas. Tunne oli tuttav, ümbrus sama räpane. Naine oli vait, aga tema selg tõmbus sirgu, kui ta minu tuleku põhjusest teada sai. Naine oli armas, tema tuhkblondid juuksed hobusesabas. Ta meenutas mulle mu esimest – ja ainsat – abikaasat.
Naine avas ühe ukse ja ütles mulle mu oma keeles, et ma paigal oleksin. Ma sirutasin käed üles, naine kobas mu selja, mu käed ja mu küljed läbi. Katsus mu kingi ja taskuid. Lõpuks libistas üle mu jalgade ja piki niudeid. All kiheles. Ainult mikrosekundi. Siis lülitasin end välja. Naine noogutas. Ma olin puhas. Seda pidi ta juba enne teadma.
Naine avas plekk-kapi ja võttis välja kaks metallkotti. Ta tõstis need lauale, keeras koodlukku ja tegi kotid lahti. Ma nägin tumedat auklikku vahtkummi, mille sees lebasid kangasse mähitud esemed, neli ühes ja viis teises kotis. Naine keeras kangatükid lahti. Pani relvad lauale.
Ma kaalusin neid käes, uurisin neid, proovisin, kas nad annavad selle õige tunde. Minu valik oli lõpuks teise generatsiooni Glock 17. Usaldusväärne asi, kus saab kasutada eri tüüpi laskemoona. Siis oli tal veel üks Makarovi magasiniga Stetškin APS 5 . Kõik sellist relva ei valiks, aga mina tunnen seda paremini kui oma riista. Tõtt-öelda muutusin natuke nostalgiliseks, viisil, mis sobis selle ülesandega.
Kui võimalus tuleb, viin töö lõpule. Ma teadsin, et see võib võtta nädalaid, aga nüüd ma olin materiaalses mõttes jälle valmis. Ja ma ei kavatsenud end rohkem ohtu seada, nagu oli juhtunud koristajaga.
Minu eriala inimesed ei mõtle samamoodi kui teised. Meie tegutseme omaenese reeglite järgi. Ma arvan, et oleme nii tehtud. Me oleme nagu iseseisvad asutused. Me ei saa end muuta. See on meie jõud. Nagu Aleksander Solonik 6 – rahu olgu tema põrmule – ikka ütles:„Это ваша судьба” – „See on teie saatus”.
Nüüd olin ma valmis.
Ma lõpetan Radovan Kranjici elu.
6
Natalie istus Stefanovici kõrvalistmel. Uue auto lõhn, luksuslikust nahast beežid istmed, keskkonsooli sisseehitatud helisüsteem, tahavaatepeegli küljes rippumas krutsifiks.
Isa sõitis teise autoga. Ta tahtis nii. Isa ärid ju Rootsi riigi reegleid eriti ju ei järginud. Ja mõnikord oli ta sunnitud olema karm nende vastu, kes teda tõmmata püüdsid – nii et väljas liikus neidki, kellele isa üldse ei meeldi. Aga eri autodes sõitmine oli nüüd küll üle pingutatud.
Stefanovic sõitis rahulikult, üks käsi põlvel, teine lõdvalt roolil puhkamas. Tavaliselt istusid nad vastupidi – Natalie rooli taga ja Stefanovic kõrvalistmel. Stefanovic oli poolteist aastat tagasi üks tema sõiduõpetajatest, kui ta ennast ribadeks tõmbas, et juhilube saada. Kokkuvõtteks: üle seitsmekümne tunni autokoolis ja Stefanoviciga kindlasti üle saja. Lollo naeris nii et kõht kõveras iga kord, kui nad sellele teemale sattusid. Aga samas tegi Natalie sõidueksami kohe esimesel korral ära. Louise käis neli korda, enne kui läbi sai.
Nad sõitsid Globenisse vabavõitluse suurturniirile Extreme Affliction Heroes. Natalie oli varem paar korda näinud poksi ja K1-e, aga mitte vabavõitlust.
Stefanovic ütles: „Varem rääkisid kõik K1-st, aga nüüd on see UFC7-hüsteeria ka Rootsi jõudnud. Turniiril on neid kakskümmend viis protsenti ja klubis samuti. Täna on siin UFC-fighter’id. Aga meie poisid teevad neile ära.”
Koomiline, kui Stefanovic üritas kasutada enda meelest noortepäraseid sõnu. „Teevad ära”, eksole – see oli sama naljakas kui siis, kui ema ütles, et tema uued Chloé’i kingad on to-die-for.
Stefanovic jätkas: „Extreme Affliction Heroes on esimest korda nii suures kohas nagu Globen. Need on järgmised suured alad siin Rootsis.”
Nad sõitsid Södermalmist üle silla Gullmarsplanile. Natalie vaatas aknast välja. Vesi meenutas halli alumiiniumi, vihma sadas. Jälle. Peaaegu ilma päikeseta kevad.
Natalie küülikukarva vest lebas tagaistmel. Natalie kandis Louiselt laenatud Marc Jacobsi
Vene eriüksuste legendaarne automaatpüstol. Ainus Nõukogude Liidu päritolu relv, mida Nõukogude Liidust mitte kunagi välja ei müüdud (tlk).
1990. aastate alguses tegutsenud tuntud Vene palgamõrvar (tlk.)
Ultimate Fighting Championship – maailma suurim MMA-organisatsioon. MMA (ingl