Vanaisa Omar ja Potike-Keeda. Ethel Kings
Читать онлайн книгу.
Kinkis oma poe kaupa külastajatele ja andis korralikke asju kauba peale. Viimastel kuudel, mis ma vanaisaga veetsin, ei söönud ta enam, tema toidukauss kattus tolmuga ja polnud näha, et keegi oleks seda liigutanud. Tihtilugu vaatas vanaisa õndsalt naeratades ühte punkti ega liigutanud. Ma sikutasin ja sikutasin teda varrukast, aga tulemuseta. Siis otsustasin, et mina ka ei tee välja. Tulin ja läksin, ütlemata tere või head aega. Tõstsin asju ühest kohast teise, tekitades päris korraliku segaduse. Aga kui järgmisel päeval tagasi tulin, polnud keegi seda koristanud. Ka mitte naabrinaised, kes hoidsid vanaisal silma peal. Ilmselt mõtlesid nad, et vanaisa on ise asjad segamini ajanud ja küllap sellel on mingi põhjus.
Naabrinaised tõid iga päev vanaisale kausikesega toitu, tavaliselt ikka parimat, mida neil pakkuda oli, aga ta ei puudutanud seda. Mõnikord, kui toodi midagi eriti maitsvat, sõin selle ise ära ja ei öelnud kellelegi. Nii nad muudkui tõid ja vanaisa söögilauale ilmus järjest enam minu maitse järgi toite. Siis hakkas mul piinlik ja mõne aja pärast ei suutnud ma ka oma lemmikroogasid enam vanaisa eest ära süüa. Nüüd ma arvan, et naabrinaised teadsid küll, et söödik olen mina. Nad tõid mulle süüa kaastundest minu ja solidaarsusest vanaisa vastu.
Vahel kadus vanaisa poekesest tundideks ära, teinekord päevadeks. Ma ei saanud aru, kuidas see võimalik on, sest iga kord, kui teda nägin, püsis ta liikumatuna paigal. Kadumised läksid järjest pikemaks. Tihtipeale korraldas isa üle küla tagaotsimisi, aga need lõppesid enamasti sellega, et ühel hetkel tuli kellelegi pähe uuesti poodi vaadata – ja seal ta istus, alati helges meeleolus.
Isa püüdis teda koju tuua ja tagatuppa elama panna. Mina pidin valvama, et ta sedasi hulkuma ei läheks, sest mine sa tea, mis temaga juhtuda võib. Aga nii kui ma ka korraks unele suikusin, oli ta läinud, hääletult nagu kass, jäljetult nagu vaim. Isa proovis maja ust lukus hoida, ent majal olid ka aknad. Akendele said samuti tabad ette, aga vanaisa pääses ikka minema, ilma et seda oleks olnud võimalik kuidagi seletada.
Ema arvas, kui vanaisa pole võimalik kinni hoida, on parem, kui ta läheb tagasi oma poodi, kus talle on kõik nurgad tuttavad, et see ongi talle kõige turvalisem koht. Ajapikku lakkas külarahvas imestamast sellegi üle, kuidas on võimalik, et ta söömata-joomata ikka nii kõbus on ja kuhu ta puhuti kaob. Miski ei viidanud lähenevale lõpule. Temast õhkuva helguse tõttu hakati teda pühameheks pidama. Inimesed hakkasid talle uuesti oma muresid kurtma ja kui ta neile naeratas, lugesid nad sellest välja heakskiidu, ja kui ta ei liigahtanud, jäid nad tema kõrvale mõttesse, kuni ühel hetkel püsti tõusid ja otsusekindlalt oma toimetuste juurde naasid. Räägiti, et vanaisa on nii võimas teadmamees, et oskab abivajajaid sõnadetagi õigele teele suunata.
Iga päev tuli minu või ema ligi mõni külanaine, kes teadis rääkida imelist lugu vanaisa Omarist. See tähendab – minu vanaisast. Kord olla vanaisa kangelaslikult päästnud uppuva lapse, kõndides talle mööda vett järele. Kord olla ta võlusõnadega hullunud hobuse terveks teinud. Kord olevat keegi näinud teda suisa õhku haihtumas. Lood läksid järjest meeletumaks, kuni ma enam ei kuulanud neid. Teised rääkisid lihtsalt sellest, kui hea, lahke ja tarmukas vanaisa alati oli olnud ning kui palju küla talle kõige hea eest võlgneb. Kõlas nagu olnuks vanaisa tähtsam kui külavanem. Et see kõigile õiglane ei tundunud, kostis siit ja sealt kuuldusi, et vanaisa on nõid. Selle peale ma plahvatasin ja ähvardasin, et vanaisal on vaatamata näivale passiivsusele kõik nõiavõimed alles ning ta tuleb ja saab kätte need, kes tema nime mustavad. Hiljem seletas ema mulle, et vanadel aegadel kutsutigi teadjamehi nõidadeks. Nad olid nõuandjad, just nagu vanaisa. Nad lepitasid tülisid, nii inimeste vahel kui ka vaimudega, teadsid alati kõige paremini, millal on aeg külvata ja lõigata, kuidas vihma välja kutsuda, missuguseid ohvreid tuua, hoidmaks küla head käekäiku ja soodsat läbisaamist Jumala ning vaimudega.
„Kas vanaisa oskab ka inimesi vaimudega lepitada?” küsisin ema käest.
„Vaimud, need eksisteerivad inimese peas. Vaimudega lepitada tähendab lepitada inimene iseendaga. Kui inimesed on nii kõvasti iseendaga pahuksis, on vanaisa saatnud nad mäkke mediteerima või soovitanud teha rohkem füüsilist tööd või lasknud teha suure lõkke, et visata sinna kõik, mis inimesele halvad mõtted pähe toob. Ei mingit nõidust. Paljud külainimesed on harimatud ja usuvad ikka veel vaimudesse, aga sina oled juba suur ja piisavalt tark, et paremini teada.”
„Jah, ema. Ma tean. Ei mingit nõidust.”
Tegelikult olin pettunud. Mingi nõidus võiks ju olla. Vanaisa tundus korraga petisena. Lasi inimestel uskuda, et ta on nõid, suutmata tegelikult midagi nõiduda. Aga samas elas ta juba mitmendat kuud söömata-joomata – kas see siis polnud juba iseenesest nõidus? Emalt ma ei julgenud rohkem küsida, teadsin, et see pahandaks teda. Isalt ammugi mitte. Või siiski?
„Isa, aga kuidas on võimalik, et vanaisa nii kaua söömata ja joomata elab?”
„Tead, poiss, mul pole sellele vastust. Siin on teaduslik vasturääkivus. Aga ma arvan, et põhjus võib olla selles, et vanaisal on alati hea tervis olnud, ta on elanud keset kosutavat loodust ja söönud värsket toitu. Pealegi on ta tugevate meeste põlvkonnast, vanast ja vägevast soost. Legendi järgi joodeti meie vanaisadele koos emapiimaga tiigripiima. Mõnel pool räägitakse, et verd. See tegi nad tugevaks. Mina ei tea, kas see on tõsi. Aga ta oli kange mees. Ma arvan, et tal tuleb lasta rahus ja omatahtsi end viimsele teekonnale sättida.”
Pean ütlema, et vanaisa ei näinud kogu oma veidruse juures üldsegi välja, nagu sättinuks ta end viimsele teekonnale. Ent neil hetkedel, kus ta klaasistunud pilgul liikumatult ühte punkti vaatas ja arusaamatuid palveid pomises, oli mul tema pärast hirm. Ma polnud valmis, et ta vastuseid andmata ära läheb. Olin kuulnud, et surevatel inimestel esineb vahetult enne surma selguse hetki. Panin oma lootused sellele ja püüdsin olla valvel, et seda hetke tabada ja kuhjunud küsimused vanaisa ette paisata.
Ootasin ja ootasin, aga vanaisa seisund ei muutunud. Hakkasin lootust kaotama – mul oli vahepeal juba ükskõik, surgu, tahtsin vaid ta viimast selgushetke tabada, niiviisi elavana tekitas ta minus ainult meeleheidet. Poisikesena ei osanud ma näha selles imet, ega tahtnud sellest midagi õppida. Võtsin tema teadvuse eemalviibimist isiklikult, tundes end hüljatuna, reedetuna, petetuna. Kõik, mis ma tahtsin, oli olla jälle vanaisa lapselaps, see, kelle jaoks tal on alati aega ja kellele ta oma lugusid jutustab. Ent olin taandunud samasuguseks suvaliseks külastajaks nagu iga teinegi, kes poest sisse astus, ma ei pälvinud vanaisalt ühtki pilku. See tegi haiget.
Ükskord lõin puruks vanaisa savikausi, millest olin näinud teda aastaid söömas. See oli eriline kauss, väljalöödud killu ja isevärki mustriga. Lõin selle võimalikult suure müraga puruks ja karjusin: „Kas sa ei või ometi üles ärgata!” Tahtsin nii väga, et vanaisa minust välja teeks, aga ta ei teinud. Killud jäid mitmeks päevaks põrandale vedelema. Lõpuks nutsin lahinal ja koristasin killud ise ära. Oli selge, et vanaisal polnud mingit kavatsust meie juurde tagasi pöörduda ja sellega tuli leppida. Pidin ennast kaua veenma, et see ei ole ükskõiksusest ning mul pole põhjust olla ei vihane ega solvunud. Ta kuulub nüüd teise maailma ja ma pean sellega leppima, kui tahan saada täismeheks, kelleks ma vanaisa rõõmuks kasvada unistasin. Ihkasin ju ometi saada kellekski, kes lugupidamist pälvib. Ainult et enam ei olnud mu kõrval vanaisa, kes seda tõeliselt hinnata oleks osanud. Ja vanaisata tundus mulle, et ma enam ei tea, kuidas selleks saada.
Püüdsin ka täiskasvanute kombel vanaisa kõrval vaikselt istuda ja kuulatada. Ehk kuulen minagi tema sõnatut juhatust. Miks sellest midagi välja ei tulnud, sellest ei saanud ma aru. Mul oli ju ometi anne näha teiste inimeste sisse, aga vanaisa peal see ei töötanud. Mis anne see selline oli, tahate kindlasti teada? Kohe jutustan. Anne mul tõepoolest oli. Ainult seda rakendada ma veel ei osanud ja vanaisa tasakaaluka juuresolekuta olin muutunud sedavõrd kärsituks, et kui ta ka oleks korraga lasknud mul enda sisse näha, poleks ma seda märganudki. Tol ajal oli mu peas kõike lihtsalt liiga palju.
Sel hetkel, kui ma vanaisa kaotusega leppisin, tundsin, nagu oleksin jäänud temast ilma, jäänud ilma kogu tema armastusest ja tarkusest, kõigist õppetundidest, mis ta oleks võinud veel mulle anda, usaldusest, milletaolist ma ei uskunud, et enam iial leida võiks, heakskiidust, mida talt tulevikus ootasin. Tundsin meeletut üksindust, mis kiskus mind lapsehinge tumedatesse paikadesse. Tundsin end vaeslapsena,