Nullpunkt. Margus Karu
Читать онлайн книгу.
teen seda. Kohe vajutan linki. Ukse peal on kirjas “Direktor”, nii et ilmselgelt on tegu direktori kabinetiga, ja kui direktori enda käest küsin, et kas ma saaksin direktoriga rääkida, siis võib-olla alavääristan seda inimest, arvates, et ta ei võigi olla direktor… Nii et peaks ütlema alustuseks midagi neutraalsemat. “Tere”, näiteks.
Mõtlen praegu veits üle. Veits.
Link alla – ja dam-di-dam.
“Tere, kas ma saaksin direktoriga rääkida?”
“Tere, kes küsib?” vastab minust märksa enesekindlam soliidne daam, kes on arvatavasti direktori sekretär. Tean seda, sest direktori nimi on Hillar. Ja tean ka, et Hillar on mehenimi. Mitte just maailma kõige ilusam mehenimi, aga siiski mehenimi. Loogiline järeldamine on mul alati hea olnud.
“Johannes Tamm olen, mul oleks vaja härra Hillar Allandiga kokku saada.”
“Üks hetk,” ütleb proua Sarvraam, tõuseb püsti ja juhatab mind direktori ukseni.
“Siin on üks noormees, kes tahab suga midagi rääkida.”
“Tule edasi,” ütleb direktor minu poole pilku heitmata.
“Tere, olen Johannes Tamm, käin hetkel Roosta gümnaasiumis ja mul on üks mure, millega te saaksite mind ehk aidata.” Selle lause peale tõstab Allandi pilgu ja piidleb mind hindavalt. Algus on tehtud ja tagasiteed pole.
“Istu. Räägi,” ütleb kogukas, hallipäine, pikk ja aukartustäratav mees.
Istun ja hakkan rääkima.
“Astusin sügisest Roosta gümnaasiumisse. Arvasin, et see on hea koht, kus uut koolielu alustada, sest varemalt käisin ühes tõeliselt halvas Lasnamäe getokoolis. Sellises getokoolis, millel oli isegi teiste samasuguste seas halb maine. Kuidagi oli nii sattunud, et meie klassist sai see klass, kuhu kõik need istumajääjad, noored emad ja kõige hullemad vandaalid kokku paigutati, et teised paralleelid vähegi normaalsemalt õppida saaksid. Tahtsin sealt ära ja arvasin, et internaatkool on parim lahendus. Pidi olema tasuta majutus ja muidu head tingimused. Tegelikult oodati vanematelt koolile igakuist rahalist toetust, sest Rootsi riigi abiraha oli lõppemas. Allakäigu algus vist… Ühikaelu tähendas pidu kakskend neli seitse ja ega seal karjamaa vahel muud teha polnudki kui juua ja läbutseda. Isoleeritus ülejäänud maailmast vaid võimendas seda. See on hea koht, kus maakoolide imelapsed saavad õppida, aga mulle… Ma ei tea… Ma olen poolteist aastat oma noort elu seal magama pannud ega taha enam nii jätkata. No siin ma siis nüüd istun. Nagu aru saate, otsin võimalust sealt ära tulla ja kuna Rootsi gümnaasiumil on ainsana Tallinna koolidest vähegi sarnane õppekava, siis mul väga teisi võimalusi ei ole…”
Jätan lause poolikuks, sest leian, et peaks mingi hetk väikese pausi tegema, et härra direktor saaks ka midagi öelda. Ma ei tea, kui kaua ma olen juba rääkinud, aga näib, et kõik oluline on vist juba ette vuristatud.
“Niisiis…?”
Onu ei ole veel pilti kokku pannud, loogiline järeldamine ei ole vist tema tugevaim külg.
“Mu küsimus oleks, et kas on kuidagi võimalik mind Tallinna Rootsi gümnaasiumisse üle kanda?”
Paus.
Allandi vaatab mind, põrnitseb siis pastakat oma peos, nagu peaks ta tema käest aru pärima, ja heidab seejärel pilgu aknast välja, vanalinna hallidele müüridele.
Paus kestab ikka veel ja ma ei tea, kas peaksin selle vaikuse täitma enda kiitmisega või oleks targem lasta direktoril oma mõtteid rahulikult ühest ajusopist teise kõlgutada, kuni nad on piisavalt valmis, et suust välja kukkuda.
“Kas sul on tunnistus kaasas?” küsib ta viimaks.
“Praegu mitte,” vastan vabandades. Ma ei julgenud seda veel Roostalt ehku peale välja võtta, sest ei tahtnud sattuda sellisesse hirmuäratavasse situatsiooni, kus ma ei ole õppeaasta keskel ametlikult ühegi kooli hingekirjas.
“Aga räägi, mis hinded sul seal siis kirjas on, Johannes?”
“Neljad-viied. Rohkem neljasid kui viisi. Muidu olen viks poiss. Käitumine ja hoolsus ja kõik selline on korras. Pidasin põhikooli lõpuaktusel kõnet ja…”
“Olgu,” segab direktor vahele, “olukord on selline, et meie rootsi keele klassist läks just üks poiss reaalklassi üle ja kuigi meie klassid on muidu viimse piirini täis, siis rootsi keeles on nüüd tõesti üks vaba koht.”
Ma naeratan entusiastlikult. Ei ole hetkel sellist tunnet, et peaksin ise midagi ütlema.
“Nii et põhimõtteliselt võid sa juba homme meie kooli astuda – kui oled tõesti nii viks ja viisakas, nagu väidad.”
“Olen, ja tahan siia kooli tulla.”
“Väga hea. Kui kaua sul aega läheb, et oma tunnistus välja võtta ja siin alustada?”
“Ma võin homme Roostale sõita ja ülehomme kooli tulla.”
“Et ülehomme on laupäev, siis pigem jätame selle esmaspäevale,” ütleb Allandi naljatledes, aga sellisel moel, mis näitab, et tema on autoriteet ja mina rumal puberteet. “Ja siis teeme sind Popovaga ka tuttavaks. Irina Popova – su uus klassijuhataja. Nii et oleme rääkinud ja näeme esmaspäeval.”
“Selge. Ma olen väga tänulik. Tõesti olen,” ütlen püsti tõustes. Ma olengi väga tänulik. Tõesti olen.
Astun kabinetist välja. Olen õnneuimane ja segaduses. Mul õnnestus just pääseda ühte Eesti parimasse keskkooli. Ja seda ainult ilusa jutu ja ausõna peale. Uskumatu! Issand jumal! Teised higistavad siin kolm päeva katsetel, omavad keskmist hinnet viis koma null ja oskavad raudselt kolme muusikalist instrumenti pimesi mängida, mina aga võin lihtsalt pärast kahekümneminutilist pausideta kõnet – millest osa oli veel bluff – ja suuliselt esitatud tunnistuse põhjal tulla ja kooliaastat keset veebruarikuud alustada. Jahuiaaaaaaa! Hüvasti, karjamaa, siit ma tulen, suurlinna tuled!
Avastan oma deliiriumis, et olen istunud Linnahalli juures trammi peale ja sõitnud kogemata Balti jaama. Elan hoopis teisel pool.
Jõuame Reelika ja Mulletiga trepist üles keemiaklassi ukse taha. Mullet ei ole endiselt midagi öelnud, ei hakka teda pinnima ka, äkki on teine veel tumm ja oh seda häbi otsa ja äärt, kui proovid oma esimesel koolipäeval tumma klassiõde vägisi rääkima sundida.
Mu uued klassikaaslased istuvad-seisavad väikeste gruppidena koridoris ja ootavad õpetajat. Mõni lehitseb õpikut, mõni jaurab niisama. Ei tea, kas täna on tunnikontroll või midagi. Juhul kui on, siis osa võtma ma sellest nagunii ei pea.
Märkan teiste seas üht tuttavat nägu. Üht pikkade heledate juustega tüdrukut, kes kükitab ukse kõrval, keemiaõpik käes, ja loeb süvenenult. Kust kurat ma teda tean? Ilus tüdruk on. Ta heidab mulle samasuguse analüüsiva pilgu, nagu see, millega ma teda viimased kakskümmend kaks sekundit olen piielnud, ja naeratab viisakalt, nagu korralikud tüdrukud naeratavad, kui keegi on neid liiga kauaks passima jäänud.
Käes! See on Eeva!
Nii naljakas kui see ka ei ole, tutvusime Eevaga Lindakivi kultuurikeskuses sellisel seminaril nagu “Murelaps 2000”. See oli aastal 1999. Mis on teada ka kui aasta, mil kõigile konverentsidele, teleturukaupadele, arvutitarkvarale ja muule sellisele pisteti alati lõppu arv kaks tuhat, mis ilmselgelt tõstis ürituse mainet, sest kui nimetada mõnd üritust lihtsalt “Mure-lapseks”, kõlab see tõepoolest kõvasti hädisemalt. Tunduks, nagu oleks tegu üleriigilise võistlusega, mis peaks välja selgitama, kes on millenniumi murelaps. Haa! Ühtlasi oli 1999 ka aasta, mil kõik endised magalate kinod muutusid ühtäkki kultuurikeskusteks.
Meie mõlema klassijuhatajad olid meid sundinud sinna üritusele minema. Asja mõte oli filmida probleemidega noori lahkamas erinevaid teemasid selleks, et nad ennast analüüsiksid ja oma sotsiaalseid oskusi parandaksid. Minu sotsiaalsetel