---

Скачать книгу

---

Mustamäelt. Tolle klassiõega ma just parim sõber ei olnud… Veits häirib, et ma ei saa siin päris puhta lehena alustada, aga eks Eestis ole alati nii, et ükstapuha kuhu kolkaserva ka koliks, ühiste tuttavate abil saad killukese mainet endaga kaasa.

      Olen püsimatu. Kui mulle midagi ei meeldi, proovin seda alati muuta. Ma ei vaata minevikku ja kahetsen harva, sest kunagi ei tea, mis on milleks hea. See Roostale minek ei tundunud mulle pärast kaht kuud lehmade ja karjamaade vahel konutamist – kui põnevust täis rebaste ristimise kuu läbi oli – üldsegi mitte mõistlik tegu, aga võta näpust: olen üsna kindel, et Rootsi gümnaasiumi sisseastumiskatsetest ma läbi ei oleks saanud. Või kui täpsemalt sõnastada – mind ei oleks katsetele lubatudki. Mul oli tunnistusel kolm. Matemaatikas. See nelja-viielise fakt oli üks neist tõe ilustustest ja väänamistest mu kõnes härra Allandile, mida enne mainisin. Nii et pean südamest tänama oma õde, kes mind enne Taisse kolimist Roostale suunas.

      Kurat, kuidas ma tema järele igatsen! Meil on Kreetega täielik telepaatia ja mõistame üksteist sõnatult. Mängime temaga vahel mängu “Ma tean, mida sa praegu mõtled”. Seda on natuke raske seletada neile, kellel endal kaksikut ei ole, aga vahel tekib peas selline tunne, nagu saadaks Kreete mulle mingeid signaale või sõnumeid – kusjuures see ei toimu üldse teadlikult ega tahtlikult. Vahel tekib näiteks lihtsalt selline tunne, et Kreete tahab fotokas oleva filmi viimased kaadrid täis pildistada ja selle laborisse ära saata. Siis ma helistan talle ja ütlen, et “Hei, ma tean, mida sa praegu mõtled”. Lausete väljaütlemine on pigem nagu mõtete vormistamine ja neid mõtteid teame me mõlemad. Tihtipeale läheme selle mänguga liiga ülbeks ja paneme puusse ka.

      Aga siin koolis ma nüüd hingekirjas olen, ja vaevalt, et Allandi ise neid tunnistusi nii väga sirvib – mata hinne oli niikuinii kuskil all nurgas, nii et ma selle pärast väga ei põdenud. Halvim, mis oleks võinud sellest bluffimisest välja tulla, on see, et ma ei oleks TRGsse sisse saanud, ja kuna seda ei juhtunud, siis ma väikest tegelikkuse ilustamist ei kahetse.

      Huh! Tuleb välja, et pean kõik ained, mida mul Roostal ei olnud, järele vastama: see hõlmab psühholoogiat, perekonnaõpetust, ühiskonnaõpetust, arvutiõpetust, kunstiajalugu ja vene keelt. See pikk nimekiri tähendab igasse päeva üht lisatundi järeltöödeks. Kõige muuga saaks ehk hakkama, aga vene keel – issand jumal! Oksemaitse tuleb suhu. Olen seda neli aastat õppinud ja lisaks sellele elan Lasnamäel, mis paneb kõiki eeldama, et räägin vene keelt vabalt, sest seda on ju vaja, et getos ellu jääda. Mul on vist ajus blokk, mis ei luba mul vene keelt omandada, ja ma ei oska seda isegi hästi lugeda – susverid tegid endale ju selle X-tähestiku ka, mis moodustab kõigi enda susisevate häälikutega lihtsalt jabura jada. Kuznetšik. See on näiteks üks loetud sõna, mida oskan vabalt öelda – kes ei tea, siis see tähendab rohutirtsu, ja põhjus, miks ma sellega kursis olen, on üks samanimeline luuletus, mille pidin põhikoolis pähe õppima. Teine sõna, mille õppimine võttis märksa kauem aega, kulutas rohkem närve ning veenis mind tõdema, et vene keel on tõesti see keel, mis elus uksi avab – сосед. Selle sõna õppimise lugu hõlmab mu umbkeelseid olen-kolmkümmend-aastat-samas-tehases-töötanud-ja-ei-peagi-kunagi-eesti-keelt-õppima-hakkama, – sest-vaevalt-et-Norma-kunagi-pankrotti-läheb, – sest-helkureid-läheb-ju-inimestel-alati-vaja-ja-vaevalt-kunagi-selline-masin-leiutatakse, – mis-helkuripressi-automaatselt-alla-vajutab-ja-mind-koondatakse-tüüpi naabreid ja seda, miks nad mind mu koju sisse ei lasknud.

      Hoolimata oma noorest east, olen parajalt hajameelne. Ükskord unustasin kodu välisuksevõtme õe Ege juurde. Ege elab Maardu kandis ja sinna naljalt bussiga tagasi loksuda ei viitsi. Vajutasin siis naabri uksekella, et nad mind sisse laseks.

      Pärast pikka kohmitsemist ilmus unise häälega naabrimees ukse taha ja küsis seda lahti tegemata: “Кто там?” 10

      Mina: “Mina – teie naaber.”

      Tema: “В каком смысле naaber? Кто “naaber”?” 11

      Mina: “Naaber noh, teie kõrval elan.”

      Tema: “Я не знаю никаких “naaber”.” 12

      Mina: “Kuidas ei tunne, unustasin võtme maha, ehk saate mind sisse lasta, mul on oma korteri võti olemas.”

      Tema: “Пожалуйста уйдите!” 13

      Pärast seda oli kuulda toasusside lohisevaid samme ja ukse sulgumist. Vajutan uuesti uksekella. Ei midagi. Lasen siis veel kella, sest tahtsin tõepoolest koju saada, järgmine päev oli koolipäev, vanemad olid Soomes, ja kui oleksin hakanud uuesti Maardusse sõitma, siis poleks ma sealt samal õhtul enam tagasi saanud.

      Pärast mõningast helistamist ilmus naabrimees, kelle nime ma ilmselge suhtlusbarjääri tõttu ei teadnud, taas ukse taha. Mees oli märksa ärritunum.

      Tema: “Кто ты такой? Уйди отсюда, придурок!” 14

      Mina: “Neighbour noh, naapuri,” proovin oma võõrkeelte oskusi mängu tuua ja soran viimsegi ajusopi läbi sellele venekeelset vastet otsides. Ei midagi.

      Tema: “Я не знаю вас! Если вы не уйдете я вызову полицию!” 15

      Mina: “Politsei?”

      Tema: “Да! Уйди отсюда!” 16

      Kuna meie hääled on valjemaks ja vihasemaks muutunud, ilmub ukse taha ka ehmunud naishääl.

      Naine mehelt: “Кто там так кричит?” 17

      Mees veidi hirmunult juba: “Naaber.”

      Naine: “Какой еще “naaber”? Мы не знаем никаких “naaber”.” 18

      Mees: “Наверное мафия… Если ты сейчас же не уйдешь я тебя убью!” 19

      Ei tahtnud ei politseid ega surma ja läksin õe juurde tagasi. Pidin järgmisel päeval kodustel põhjustel koolist puuduma, sest mu vene keele õpetaja ei olnud võtnud vaevaks mulle sõna “сосед” selgeks teha.

      Põhikoolis oli mu vene keele õpetaja küll venelane ning loogiliselt olid talle tema ema-isa väikesest peale juba vene keelt sisestanud. Seda keelt rääkis ta vene keele õpetajale kohaselt ka soravalt, paraku pedagoogikas ta sama kõva sepp ei olnud. Meil oli selline kaakide rühm ka, kes oleks tibla lihtsalt ära lintšinud, kui too oleks liialt pealetükkivalt oma ainet selgitama hakanud. Nii me enamasti tunnis lihtsalt istusime, mängisime kaarte ja rääkisime ufodest. Eesti keeles. Vahel pidi muidugi jutustama veidi Moskva metroost, mis on “samoje krasivoje v mire”20, ja Peterburi “dostoprimetšatelnostidest”21. Need jutustamishinded kuuluvad ka peamiselt mu isale, kes kirjutas mulle tollal teksti valmis, et saaksin selle samamoodi nagu selle kuznetšiku-luuletuse pähe õppida ja ette kanda. Targemaks see mind ei teinud ja olin ülimalt rõõmus, et pärast põhikooli sellest agooniast pääsesin ega pidanud Roostal enam vene keelt edasi õppima. Aga võta näpust, nüüd on mul jälle vene keele õpik näpus ja õige pea algab ka vastav tund. Lootus, et nad ei ole selles aines nii palju ette rutanud kui rootsi keeles, on õhkõrn, sest pooleteise õppeaastaga jõuab paljugi. Raske saab siin olema, seda ma tunnen.

      Viis minutit pärast tunnikella

---

Скачать книгу