Nullpunkt. Margus Karu
Читать онлайн книгу.
seitset minutit tuiamist ja sihitut uitu küsin ühelt ilusa näo ja suure tagumikuga tüdrukult teed.
“Unustasid järsku ära, kus mata klass on? Keset veebruari?” küsib neiu.
“Jah. Komistasin raamatukogus ja veeresin trepist alla siia esimesele korrusele. Ma ei tea, mis mu nimi on ja kes ma olen, aga tunnen füüsilist kihku leida üles matemaatika klass, sest mulle tundub, et olen sealt pärit.”
Tüdruk naerab, nii et kogu ta keha väriseb, ja tundub, et sellel ei tulegi lõppu.
“Ei päriselt, ma vahetasin kooli. Täna on mu esimene päev ja ma ei saa veel üldse aru, kuidas siin ringi liikuda,” selgitan vedrumammutile.
“OK. Mata klassid on kolmandal korrusel. Kes su õpetaja on?”
Kehitan õlgu.
“Noh, kõik klassid on ühe korruse peal, ma viin su sinna,” ütleb ta ja me hakkame koos trepist üles minema.
“Mis su nimi on?” proovin meie tutvust ära vormistada.
“Kairi.”
“Mis klassis sa käid? Mis kallakuga?”
“Meil, põhikooliklassidel pole veel kallakuid.”
“Nalja teed, sa käid veel põhikoolis?” Kairi ei näe kohe kindlasti põhikoolikas välja ja ma arvasin tegelikult, et ta on must lausa vanem.
“Jep. Üheksas aa,” kihistab ta naeru.
“Uskumatu.”
“No on ka uskumatumaid asju, näiteks see sinu trepist alla kukkumise lugu. See, et ma üheksandas klassis käin, on ikka märksa reaalsem. Su klass… mata klass – see on selle koridori peal.”
“Tänks.”
Kairi naeratab ja ma tunnen end süüdi, et esialgu teda vaid ta suure perse pärast märkasin. Tundub tore tüdruk.
Vantsin jalgu lohistades klassiukse taha ja noogutan paarile klassikaaslasele, kes seal konutavad. Võtan oma koti peal istet ja proovin midagi ütleva näoga ringi passida, mis on päris keeruline, sest tegelikult pole mu näol mitte midagi öelda ja kummaline on siin esimesel päeval ennast tõestada. Tahaks juba, et päev läbi oleks. Natuke veel. Natuke veel ja siis juba vurangi bussiga Lasnamäe poole…
“Kas sa tead, kes esimese lumelaua leiutas?”
Jah, tere, mina olen Johannes, kes sina oled ja kas oleme tutvunud või vähemalt just pikalt vestelnud lumelaudadest ja nende päritolust, tahaksin ma küsida. Aga koondan need kõik universaalsesse küsisõnasse: “Ah?”
“Kas sa tead, kes esimese lumelaua leiutas?” kordab noormees küsimust, tegu on selle naljaka põhjakoristajakala moodi tüübiga, kes istub enamikus tundides üksinda.
“Kas sa tead, kes teise lumelaua leiutas?” proovin kummalisest situatsioonist naljaga välja tulla.
“Mis mõttes?” jookseb klassivennal juhe kokku.
Oleme neljalauselises vestluses jõudnud sellesse punkti, kust kumbki ei oska just hästi edasi minna, ja mina just väga ei taha ka. Hakkan veidi mõistma, miks see poiss üksi istub. Tegu pole just maailma kõige parema suhtlejaga ja kahjuks pole see ta nõrgim külg. Poisil on peas lihtsalt maailma suurimad kõõmatükid. Ei, mitte tükid – kõõmalaastud. Nii suured, et sa näed nende tekstuuri, ja kui neid taskunoaga veits ümaramaks lihvida, saaks nendega lendavat taldrikut mängida. Olen kuulnud, et kui kolm kuud pead ei pese, hakkab tööle midagi sellist isepuhastussüsteemi sarnast. Julgen hinnanguliselt pakkuda, et see noormees hoiab ennast stabiilselt kahe ja poole kuu peal.
“Ei, ma ei tea, kes leiutas esimese lumelaua.”
“Jake Burton.”
“OK.”
“Ta on USAst.”
“Hmmm.”
Kas ma pean nüüd huvi tundma Jake’i ja ta laua vastu?
“Ma olen Johannes muidu, mis su nimi on?”
“Stinwald.”
Issand jumal. Muidugi, Stinwald.
“Su nimi on Stinwald? See ei ole just kõige tavalisem, eks ole?”
“Mu täisnimi on Stinwald Ivor Karu.”
Kordaksin siinkohal seda issandjumala fraasi. Huvitav, kas Stinnikese vanemad ei suutnud otsustada, kumb on kaunim, kas Stinwald või Ivor?
“Stinwald!”
“Ei, Ivor!”
“Stinwald!”
“Ivor!”
“Tead, eit, lähme pööraseks ja paneme mõlemad nimed.”
“Hea mõte!”
“Ma olen komi,” jätkab Stinwald. Kas ma võin kolmandat korda seda issandjumala fraasi kasutada või on juba liiast? See ei ole lause, mida sagedasti kuuled. Põnev tegelane see tüüp ikka.
“Härra komi Stinwald Ivor, miks sa mult seda lumelaua asja küsisid?”
“Niisama, mulle endale meeldib asju teada.”
“Mulle põhimõtteliselt ka, aga kas see lumelaua asi ei olnud natuke liiga random küsimus?”
“Mis mõttes?”
Taas kord oleme selles veidras hetkes, kus ma ei tea, kuidas vestlust jätkata.
Õnneks kõlab kell ja võime klassiruumi minna.
Matemaatikatunnis leian end jälle istumas oma giidi Liisa kõrvalt, teemaks trigonomeetria ja õpetajaks Miss Mandunud Vare 2002. Miss Mandunud Vare kannab tegelikult nime Koormaa ja lisaks sellele parukat. Kujutan ette, et vaesekesele on hommikused ärkamised palju raskemad kui mulle, sest ta näib koolielu lausa jälestavat, ja kui mina olen koolipinki nühkinud vaid tühised kümme aastat, siis tema on teinud seda nüüdseks vist juba pool sajandit ja kulutanud selleks kogu oma jõu-, närvirakkude ja juustevaru.
Uut teemat seletab ta silmad kinni istudes ja sellise häälega, nagu prooviks meist, patustest, saatanat välja manada. Ma ei tea, kas ta teeb seda väsimusest või vastikusest õpilasi näha, aga keegi peaks siia tervise- või loomakaitse kutsuma ja selle pool-zombie lapsi harimast ära koristama.
“Sellised ongi matatunnid, jah?” küsin Liisalt.
“Jep.”
“Uusi teadmisi te vist entusiasmilainel ei omanda?”
“Ei. Ei. Jälgi mängu. Koor võtab end iga teema lõppedes alati kokku ja naeratab. See on tal traditsioon juba. Küll sa näed.”
Jään pingsalt Koore naeratust ootama ja kaotan matemaatika vastu täielikult huvi. Jälgin seda põnevat karakterit lummatult: on näha, et kunagi oli ta ilus naine, kujutan teda vabalt ette tenniseseelikus kuskil Laulasmaa männimetsades sõbrannadega jalutamas ja naeru kõkutamas. Nüüdseks on need mälestused ja see inimene kusagile sügavale mälestusekongi lukustatud. Huvitav, mis juhtus? Halb karjäärivalik, sitt mees, idiootidest lapsed, kes võtsid veel lollimad naised ja said veel trobikonna lolle lapsi ja liiga suure pangalaenu, ja nüüd peab Koor oma väärikat pensionipõlve veetma siin koolis, mis on temalt röövinud ta sisemuse? Ma ei tea seda. Ühtlasi ei tea ma nüüd ka, miks ma enda nime kuulsin ja kes seda ütles.
Vaatan ringi ja näen, et Koormaa vaatab mulle küsivalt otsa.
“Vabandust, ma jäin unelema, ma ei kuulnud.”
“Mis teil suus on?”
“Mida?”
“Mida te mälute, noormees?” küsib Koor poolavatud huultega, mille peale julgemad, ehk siis Kerli ja Raimo, naerma turtsatavad.
“Mis mõtt… Ma ei tea…”
Märkan, et mälun tõepoolest midagi. Võtan selle suust välja ja see osutub väikeseks roosaks kiletükiks, mille olen märkamatult mapikaane küljest rebinud ja endale