Nullpunkt. Margus Karu
Читать онлайн книгу.
sest võitja oli ju ammu ette teada. Tegime siiski selle kadalipu läbi ja pärast seda, kui olin lubanud annetada oma kujutletava miljon krooni lastekodule ja sõita üksikule saarele hea sõbra, raamatu ja taskunoaga, selgus tõsiasi, et jäin hoopis teiseks. Võitjaks tuli nii mulle kui ka talle endale suureks üllatuseks minu parim sõber Marek, kes btw on hetkel Eestis kõrgelt tunnustatud noor kümnevõistleja. Olen kindel, et süüdi oli kehv punktisüsteem ja mu austajad lihtsalt ei osanud hästi arvutada, sest iga vooru eest anti eraldi punkte ja pärast loeti need kokku. Umbes siis algas ka mu allakäik.
Enne ema haigust olime suur õnnelik musterpere. Tõmmu pruunisilmne endine nõukogude meistersportlasest kangelas- ema ja kahekordse kõrgharidusega insenerist maskuliinne linalakk isa – nagu sotsialistlik piltpostkaart, eks ole? Elasime kõigi mugavustega uues läikiva parketiga neljatoalises korteris, kus oli soe vesi, ja tänu ema kombele tihtipeale sünnitada saime esimesena oma mikrorajoonis lauatelefoni. Vahel käisid erinevad Pere ja Kodu tüüpi väljaanded meie kõigi mugavustega uues läikiva parketiga Lasnamäe korteris meie paljulapselist peret pildistamas.
Nagu öeldud, on mul kaks õde ja kaks venda: Olav, Ege, Paul ja minu kaksikõde Kreete. Kreete sündis nelikümmend seitse minutit varem, mis teeb minust noorima lapse, ja ema oleks ka minu ilmaletulemiseta kangelasema medali kätte saanud. Kui segada tõrvakarva traatjuustega ema ja ebe-blondi isa geenipagas, on tulemuseks viis päris korraliku välimuse, kuid ebamäärase juukse- ja silmavärviga last.
Kuid kulus nii meie särav parkett kui ka pereharmoonia.
Mu skisofreeniline ema läks aina väljakannatamatumaks ja virutas oma hoogudega meie pere õnne aina uuesti ja uuesti vastu köögiseina ning kui enam polnud midagi loopida, kukkusid ka kahhelplaadid seinalt maha. Ta suutis mu lapsemõistuse niiviisi sõlme keerata ja vastu maad suruda, et leidsin end, selle asemel et kooli minna, kell seitse hommikul esikupõrandalt värisemas.
Mul kujunes välja kindel ja läbitestitud kodunt ärajooksmise skeem. Kuigi elasime üheksandal korrusel, ei tohtinud lifti kasutada, sest seda oodates jõudis kriiskav ema mind koju tagasi lohistada. Tuli joosta trepist alla ja peita end laste mänguväljakute taha, sest kohe bussipeatuse poole joostes leidis ema mu alati üles ja sealt kujunes minu tagasitoimetamine piinlikuks ja kärarikkaks protsessiks, nii et sain oma hullumeelset ema näidata kogu mikrorajoonile. Nüüd oskaksin samasuguses olukorras muidugi märksa paremini käituda, kuid üheteistaastasele poisile – ükstapuha kui nutikaks ja täiskasvanulikuks ta ennast ka ei pea – käisid psüühiliselt haige ema hüsteeriahood üle jõu ja hinge. Kogu mu elu oli täis kaost. Valatud täis vedelat kaost, mis halvas kõikjale tungides mu meeled, ja ma ei saanud pidevas paanikas ringi hulpides peagi ka ise enam aru, kus pool on õhupiir, ning lõin end ikka ja jälle peaga vastu põrandat. Olin uppumas ja kuskilt ei paistnud kedagi, kes kraanid kinni keeraks. Ema kooris kõik emotsioonid, mis mul anda olid.
Pärast haigushoogude kulminatsiooni leidsin ennast räämas kodust, kus tapeet narmendas ja ületöötanud ema vare tuikus oma toast välja ainult selleks, et nuttes endale õli ja suhkruga kaerahelbeid praadida. Olav kolis rahuvalvajana Bosniasse, Paul läks Tartu ülikooli ning Kreete kolis esmalt Ege poole, kus elades õnnestus tal saada stipendium mingisse Tai internaatkooli. Ege jäi Tallinna ja tavaliselt ma tema juurde ka põgenesin, aga kadunud olid peamised tugipunktid, millele vähegi toetuda sain.
Mu mälu oli halb, õppeedukus langenud, puudusin koolist tihti ja seda peamiselt kodustel põhjustel. Hängisin ringi ohtliku rahvaga. Alternatiiv kooli minemisele oli osta neli pudelit viskit ja minna kohe hommikul klassiõe Jessi poole jooma. Nii kestis see kaks aastat, kuni olin olukorras, kus mul ei olnud ei õiget kodu ega sõpruskonda, sest mõlemat asendas kahtlane ja ohtlik aseaine.
Pidin midagi muutma.
Nii Roosta kui ka Tallinna Rootsi gümnaasium ehk siis TRG on rootsi keelt õpetavad koolid. Roosta sellepärast, et seal oli varem rannarootslaste asula, ja kuna rootslased pagesid ammu üle mere, siis tegelevad seal traditsioonide elushoidmisega motiveeritud eestlased. Nende eestvedamisel ja Rootsi riigi abiga on seal nüüd ka internaatkool. Tallinna Rootsi gümnaasiumi asutas aga Rootsi kunn, ja nutikamad suudavad sellest ise edasi järeldada. Roostal õpetatakse kogu koolile rootsi keelt, TRGs on üks selle keele klass.
Rootsi keele õppimine tundub mulle täpselt sama tüütu kui keemia või mis tahes teise aine tuupimine ja ma tõesti ei näe ennast kunagi seda keelt praktikas kasutamas. Roostale pagesin hoopis teistel põhjustel kui suure huvi tõttu rootsi keele vastu. Sellegipoolest olin selles aines üks tublimaid poisse ja puhas viieline. Siin, Tallinnas, on meie õpetaja naine, kes on koostanud kõigile kolmele Eestis rootsi keelt õpetavale keskkoolile õppeprogrammid. Roosta nelja tunni nädalas asemel on siin rootsi keelt kuus tundi ja ma natuke kardan oma taseme pärast.
Keeltemaja asub teisel pool munakivilist Suur-Kiriku tänavat, ja vudin, koolikott käes, läbi lumesaju sinna. See hoone pole renoveerimist veel tunda saanud – kõik on ilusasti kulunud ning kriuksub ja nagiseb.
Klassiruum on väike ja lauad paigutatud ringikujuliselt, nii et istun taas kord kõige õpetajapoolsemasse äärde, Reelika kõrvale. Minu keelerühma on nn olulistest inimestest veel sattunud Kerli, Liisa, Marileen, Eeva ja Raimo. Ülejäänud on näod, kellele pole veel nime tekkinud. Ma pole kunagi käinud nii suures klassis, kus on kolmkümmend kuus õpilast, ja kui kooli peal ringi jalutan, siis ei tea endiselt päris täpselt, kes on mu klassikaaslased ja kellele peaksin tere ütlema.
“Hej! Hur är du idag?”1
Hilistes kolmekümnendates pikka kasvu tumedapäine ja boheemlaslikult jõuline õpetaja on klassi sisenenud.
“Gud, tack,”2 vastavad kõik ühest suust.
“So vi har en ny student här.”3
Lõpuks ometi saan ka ennast kuskil tutvustada, rootsi keeles küll, aga siiski.
“Vad heter du?”4
“Johannes.”
“Så du kommer från Roosta?”5
“Ja.”6
“Var din lärare Gea eller Helene?”7
“Gea õpetab nooremaid klasse, me ei oleks hakkama saanud,” jätkan eesti keeles, sest rootsikeelsed sõnad said otsa, ja lisan teistele selgituseks, “Helene on rootslane ega räägi üldse eesti keelt.”
“Vi pratar bara svenska här i klassrummet,”8 hurjutab õpetaja.
“Aa, förlåt,”9 vabandan ja mõistan, et kerge siin tunnis olema ei saa.
Õpetaja muudab teemat ja jagab meile laiali paljundused paljutähendusliku tekstiga “Karin går på bio”, mida hakkame koos lugema ja tõlkima. Õige pea selgub, et Karin on rootsi tüdruk, kellele meeldib kevadistel allahindlustel poodlemas käia, ja vahel, kui aega saab, astub ta sisse ka kinno. Tekst ÕNNEKS ei ole väga keeruline ja igaühele jagub tõlkimiseks vaid paar lauset, nii et kui järg minuni jõuab, olen kaks viimast lauset endale juba selgeks teinud ja Reelika käest keerulisemad sõnad üle küsinud. Huh.
Tunni lõppedes annab Pille – see on õpetaja nimi – mulle ülesandeks kirjutada endast paarikümnelauseline tutvustav jutt, mille pean järgmisel nädalal teistele ette lugema, ja saan selle eest ka hinde, sest neid olevat vaja, et mulle ka selleks veerandiks koondhinne välja kirjutada. Garderoobis küsin Liisalt vihikut laenuks, et tema jutust malli võtta. Juba eos tundub see jutukirjutamine veidi üle jõu käiv. Roostal oli keeleõppimine veidi nagu naljategemine ja Geale meeldiski meiega pigem niisama nalja ja mõnusat tubast suhtlemistööd teha kui meid keeleliselt harida. Tundub, et siin peab päriselt õppima hakkama…
Vahetunnil
Tere! Kuidas teil täna läheb?
Hästi, tänan.
Nii et meil on siin uus õpilane.
Mis su nimi on?
Nii et sa tuled Roostalt?
Jah.
Kas su õpetaja oli Gea või Helene?
Siin klassiruumis räägime ainult rootsi keeles.
Ahsoo, vabandust.