Nullpunkt. Margus Karu
Читать онлайн книгу.
juhtunu ära.
Muigan selle peale ja kõnnin võrdlemisi enesekindlalt prügikastini, et kiletükki ära visata. Midagi peab Kerlile vastama.
“Sorry, meil maal võis kõike mäluda, mis mokkadeni ulatus.”
Ei olnud kõige osavam kommentaar. Istun oma pinki tagasi, kus on kriipssuuga Liisa.
“Idioot oled või?” küsib ta.
“Ei, miks sa küsid, kas sa oled minu kohta midagi kuulnud?”
“Olen küll, jah.”
Mida vittu see tähendas? Mida vittu? Küsin seda ka Liisalt, jättes küsimusest küll sõna “vittu” välja. Liisa ei vasta midagi ja tahab tunniga edasi minna.
Süvenen isegi teemasse, kuigi olin just visanud paar kivi kasti “Uus poiss on veidrik” – aga sellistest asjadest saab üle ja küll nad näevad, et veidrused kaunistavad inimesi, mitte ei riku neid. Pärast pikka ootamist saan lõpuks Koormaa traditsioonilise tehisnaeratuse kätte. See oli ootamist väärt ja väga teemat lõpetav tõepoolest. Kohe, kui õpetaja nägu taas elutuks, kolpa varjavaks maskiks tagasi vajub, kõlab vabastav tunnikell.
Lippan ruttu enne teisi garderoobi, sest miskipärast ei ole mul enam olulist jututuju. Jätan hüvasti kriiskava garderoobitädiga, kel vahva nimi Leedi. See nimesilt, mis tädi punase pükskostüümi rinnataskule on kinnitatud, ajab muigele ja võite neli korda arvata, milline Chris de Burgh’i lugu mind koduteel kummitama jääb.
-16
Istun bussis ja vuran koos mõõduka kamba vene pereemade ja koolilastega Lasnamäe poole. Olen nüüd veendunud, et vanalinnas viivad kõik shortcut’i leidmise üritused alati Oleviste kiriku juurde ja edaspidi ma enam lõigata ei proovi, sest ajakulu on nii märksa suurem, kui ilusasti mööda Pikka tänavat raekojaplatsini vantsida ja sealt mööda Virut Postimajani minna.
Ei ole külm. Veebruari kohta on lausa liialt soe ja sulanud lumest tekkinud pruun löga katab tänavaid ja autosid. Tahes-tahtmata analüüsin oma esimest päeva uues koolis. Hästi on vist läinud. Reedel on pidu. Siis olen koolikammitsaist vaba ja saan rahus ennast uutele koolikaaslastele tõestada. Põhimõtteliselt on ju kõik hästi. Olen niinimetatud popis grupis vist katseajale võetud ja küll ma neile veel meeldima hakkan. Küll ma hakkan.
Mõtlen hirmuga kodutöödele, mis mind ees ootavad. Kõik need järeltööd. Vene keel. Issand jumal! Pean jälle ema tüütama hakkama. See huippu advanced rootsi keel, mis nad siin õpivad… Igal juhul on praegune situatsioon kõvasti parem kui see, mis oleks Roosta karjamaade vahele konutama jäädes olnud.
Ikka hirmus lugu, kui palju asju peab üks gümnasist endale päeva jooksul selgeks tegema ja meelde jätma. Olen täna teada saanud, et:
Platon elas aastatel 427–347 enne Kristust ning oli Sokratese õpilane ja tema õpetuse põhilisi kirjapanijaid.
Sool koosneb alusekatioonidest ja happeanioonidest.
Vektor on suunaga varustatud ehk suunatud lõik.
Põhjasõda toimus aastatel 1700–1721.
Deformatsioon on keha kuju muutumine välise jõu mõjul.
Fraas on lause vahetu moodustaja. Fraas koosneb põhisõnast ja laienditest või ainult põhisõnast.
Lääne kirikumuusika sündi seostatakse püha Ambrosiusega.
Linnastu on funktsionaalselt kokku kasvanud lähestikku asuvad linnad ja väiksemad asulad.
Sumerid olid pisikesed, jämedad, suurte silmadega.
Komid on ebameeldivad, laastkõõmaga ja huvituvad talispordist.
Lisaks eeldatakse, et mul kõik eelnev meeles on, ja selleks kontrollitakse paari päeva pärast teadmisi. Seevastu tavaline kontoritöötaja õpib tööpäeva jooksul ehk seda, et kohvimasina “Latte” nupp tegelikult ikka töötab, lihtsalt “boss on nii kitsi, et ei taha, et me seda kasutaks, ja et Krista ikkagi oli Jaanusega jõulupeo ajal amelenud, kuigi nad mõlemad väidavad, et midagi ei juhtunud”.
Minu peatus. Vana-Kuuli. Kummaline ja ilus peatusenimi. See on kohe Lasnamäe alguses, lauluväljaku nõlva peal. Mu maja – üheksakordne paneelikas – paistab bussipeatusest ja selleni viib diagonaalne tee üle porivälja. Tegelikult kulub mul selle vahemaa läbimiseks paar minutit, kuid et olen seda teejuppi lugematu arvu kordi maha kõmpinud, on see minu jaoks universumi kõige aeglasemalt kulgev tee. Seda siis selle nurga alt vaadates, et aeg ja aja tajumine on subjektiivsed faktorid ning igaüks tajub ja tunnetab neid erinevalt. Mängin siin alati sellist mängu, et kõnnin kakskümmend viis ja jooksen viiskümmend sammu, siis jälle jooksen kakskümmend viis ja kõnnin viiskümmend. Nii ka praegu.
Kuustuhat viissada. Umbes kuustuhat viissada korda olen seda teed kõndinud, jõuan oma rehkendamisega lõpuni, kui sõidan liftiga üheksandale korrusele.
Avan ukse, mida meie alumised narkomaanidest naabrid kord kangiga veidi räsisid, sest olid veendunud, et see on nende koduuks, ning samas üllatunud, et võti ei keera. See oli sedamoodi üllatus, nagu heroiinikate maailmas vahel ikka ette tuleb.
Esikus sibab mulle vastu meie närvihaige sülekoer Jessica, kes suudab kõrgest vanusest hoolimata sooritada endiselt megahüppeid, et kojusaabuja nägu kas või veidikenegi lakkuda. Jessica – jah, see kirjutatakse c-tähega ja olime seitsmeaastased, kui selle nime välja mõtlesime, nii et olen nüüdseks täielikult kursis sellega, kui nõme või kämp see nimi on. Koer pidi pere peegel olema ja meie kutsa on segavereline labiilse närvisüsteemiga nuustik, kes on mulle sellest hoolimata väga armas.
Võtsime ta kümme aastat tagasi. Mu õde Kreete oli alati koera tahtnud ja ühel kenal suvehommikul, kui vanemad olid tööle läinud, veenis ta mind endaga Keskturule koera ostma minema. Ma ei tahtnud kaasa minna ja õde pidi mulle tükk aega pinda käima. Kuna olime mõlemad seitsmeaastased, ei teadnud me päris täpselt, kus Keskturg asub, ja pidime isale töö juurde helistama, et teed küsida. Loomulikult sundis Kreete mind seda tegema. See, et põnnidel järsku Keskturule asja on, tundus isale küll kahtlane, aga instruktsioonid saime sellegipoolest. Isal ei ole üldiselt kombeks liigseid küsimusi esitada, sest ta usaldab meid täielikult, kuid tookord ikka oleks võinud küsida küll. Ostsime ära esimese kutsika, keda turuväravas nägime. Ta maksis kakskümmend viis krooni ja oli tegelikkuses palju noorem, kui oleks kutsikale emmest lahutamiseks sobilik. Kutsu käes, helistasime emale ja ütlesime, et meil on nüüd koer. Emal oli väga kiire. Ta töötas siis vene keele õpetajana, oli koolilõpetamiste aeg, tal oli niigi palju tegemist ja siis selline uudis.
“Loodan, et te seda mulle ei võtnud,” ütles ta vaid ohates ja siirdus tagasi oma töö juurde.
Ei võtnud. Esialgu. Tegime Kreetega kahepeale koera-jalutamise graafiku. Meist mõne aasta jagu vanem vend Paul, kes tollal veel kodus elas, pääses kõigest, mis koera hoolitsemisse puutus, lihtsalt repliigiga “Mina ju ei võtnud teda”, kuigi tean, et ta tahtis koera täpselt sama palju kui meiegi. Ehkki mitte sellist pudeliharja, nagu meil praegu kodus on – Pauli unelm oli saksa lambakoer ja olen kindel, et selle ta varsti endale ka võtab.
Ma ei tea, kuidas Kreete mind sellistesse olukordadesse trikitab ja miks ma end tal niiviisi mõjutada lasen, aga ta on mu eest ennegi tähtsaid otsuseid teinud. Tema pärast tegin omale kõrvaaugu, sest Davidil sarjast “Beverly Hills 90210” oli kõrvaauk ja David oli ju nii nunnu. Tema pärast värvisin endal ka pea blondiks ja nägin välja nagu alaealine soome pedekas – seda küll vaid üheks nädalaks, sest selle ajaga sain Lasnamäe kohta piisavalt alandust tunda, et ajasin pea kiilaks nagu korralikule jõmmile kombeks. Ja muidugi just Kreete pärast läksin ka Roostale.
Pärast seda, kui mu emal hakkasid hood, mis ajasid omakorda pika ahelreaktsiooni tulemusena esmalt mu õe suitsiidseks (võta nüüd näpust, kas seda põhjustas soodustus geenikoodis või kehv keskkond, aga igal juhul saab mõlemas süüdistada meie vanemaid), jäi koera eest hoolitsemine minu õlule. Õhtul võttis isa vahel Jessica kaasa, kui läks autot parklasse viima, aga muidu pidin mina temaga enne ja pärast kooli väljas käima.
Vähe