Nullpunkt. Margus Karu
Читать онлайн книгу.
eks sa ise tead…”
Terve tunni vältel ei tee õpetaja mind märkamagi ja on endiselt veendunud, et olen siiski kellegi huumorivennast sugulane või keegi, kellel pole paremat teha, kui käia random inglise keele tunde külastamas.
Iseenesest tunnen ennast inglise keeles hästi. Omandasin selle keele teadmised juba ajal, mil mul oli veel korralik mälu ja mõistus, nii et põhikoolis sain ainest lausa vabastuse, sest õpetaja ei pidanud tarvilikuks, et ma koos õpiraskustega ossidega nelikümmend viis minutit jutti pooleleheküljelist teksti veeriks. Siin on küll kindlasti teine tase, aga esimene tund läks kenasti.
Vahetunnil otsin üles Bianka, kelle kätte peaksin peoraha andma.
“See jääb ära,” ütleb antud faktist isegi häiritud Bianka. “Keegi lollakas jättis peonimekirja kuskile vedelema ja Irka sai asjast teada ja nüüd on kriips peal – et kuidas te lähete, lapsed, metsa ilma täiskasvanuta jooma. Sul ei ole ka venda või kedagi, kes saaks meiega kaasa tulla?” ohkab Bianka ja vaatab mulle oma pettunud paluvate silmadega otsa.
“Põhimõtteliselt on… Ma võin isegi uurida…”
“Uuri. Tõesti uuri. Sest muidu jääb asi lihtsalt ära. Nad arutasid seda asja vist isegi õppenõukogus. Täiesti jabur lugu.”
-14
Kõnnin läbi kulunud toolide rägastiku ja kirevate tiinekate kisa baarileti äärde, et kaks pannkooki tellida, sest Reelika jääb lauavalvesse. Hoolimata sellest, et Kompressoris on tohutult halb teenindus – arvatavasti saavad ettekandjad siin trahvi, kui nad naeratavad või teisi positiivseid emotsioone välja näitavad –, on see alati rahvast täis ja lauda on raske saada. Võtan kaks kohvi piimaga, singi, juustu ja šampinjonidega pannkoogid ning proovin kurbtõsisele teenindajale nii avalalt naeratada, kui mu näolapp seda võimaldab. Samahästi võiks oodata, et teletorn mulle vastu naerataks… Saan kohvid kätte ja lähen Reelika juurde istuma.
“Et see pidu jääb siis ära, jah?” küsin Reelikalt, kes varmalt meie lauda valvab.
“Vist küll. Peaks vist uue korraldama.”
“Ja mitte õpetajatele ütlema, eks ole.”
“Jah. Ma ei kujuta ette, kes seda Irkale seletama läks. Peep raudselt, tal on imelikud kombed ja ma vahel tõesti ei saa aru, miks ta nii käitub.”
“Peep?”
“Lühike suure laubaga poiss.”
“Aa… ma nägin teda vist garderoobis. Mul on muidu vanemad ära sel nädalavahetusel.”
“Tõesti?” Reelika nägu läheb särama.“Aga siis on ju asi otsustatud.”
“Mis asi?”
“Pidu on sinu juures!”
“Arvad? Ma ei ela just superluks kohas…” Ma ei ole viimased kuus aastat julgenud endale külalisi kutsuda, sest häbenen oma kodust olukorda ja kardan, et räämas korter võib ka minu haprale uuele mainele mõned soovimatud noodid lisada.
“Suva. Keda huvitab,” ütleb Reelika ja nõustun temaga mõtteis. Tõesti, keda huvitab?
“Et siis reedel minu juures?”
Kompressorisse astuvad Marileen, Raimo ja Mihkel.
“Reelika ja Johannes musitavad baaris, pannkoogi sees on sõmer riis…” proovib Mihkel riimida.
“Ja su venna nimi on Siim ja… Hiiumaale praam sind viib,” täiendab teda Raimo.
“Kurameerite, jah?” küsib Marileen kavalalt naeratades.
“Just läksime lahku,” oskan ma selle peale vaid öelda.
“Jamps,” teatab Marileen ja istub meie juurde. Poisid lähevad kooke tellima.
Pärast pooleminutilist poolpiinlikku vaikust ütleb Reelika:
“Johannese juures on reedel pidu.”
“Või midagi sarnast.” Proovin sõna “pidu” tähendust veidi vähendada.
“Cool. Olen ma kutsutud?”
“Ikka,” ütlen, “plaanin kogu klassi kutsuda.”
“Et siis Stinnud ja Robid ja kõik?” imestab Marileen.
“No Stinwaldi võib olla mitte ja ma tegelikult ei teagi, kes Rob on.”
“Ei peagi teadma,” ütleb Marileen ja hüüab poistele: “Kuulsite, Johannese pool on reedel pidu? Aegviitu sõidu asemel.” Seda kuulis nüüd küll kogu Kompressor.
Toit võiks juba tulla, aga seda kohta tundes võtab neil pannkoogi küpsetamine märksa rohkem aega kui mõnes kohas terve põrsa praadimine.
“Siin ei saa kaardiga maksta,” ütleb Mihkel meie laua juurde jõudes. “Tõmbame jee.”
“Jah, peamegi need armunud siin rahule jätma, tšutšu-frei,” tõuseb Marileen püsti ja läheb poistega kaasa.
-13
“Johannes, sinu juurde tuldi,” hõikab ema ukse vahelt. Võtan pleieri peast ja lähen vaatan, kes tulid. Need on Bert ja Esko. Mu põhikooliaegsed klassivennad. Saime Berdiga kuni kuuenda klassini väga hästi läbi ja pidasime üksteist vist isegi parimateks sõpradeks. Mida vanemaks sain, seda vähem tahtsin temaga aega veeta, sest Bert hakkas astuma paljude meie koolivendade sissetallutud rada, mille reeglid kõlavad:
1. Aja ennast kiilaks.
2. Kui vähegi võimalik, kanna dresse.
3. Kui vähegi kannatab, ära võta enda sulejopet kunagi seljast.
4. Sülita võimalikult palju.
5. Kutsu kõiki tüdrukuid litsideks.
6. Proovi neid nussida ja kui nad kätte ei anna, sõima neid litsideks, kui annavad, siis nad on litsid.
7. Kus tüli näed, seal viruta.
8. Kanna igaks juhuks alati kurikat kaasas.
Kui Bert oleks täisealine, siis oleks tal asjad päris jamasti, koolis ta niikuinii enam ei käi. Leiba teenib kuskil koristusfirmas, ärandab vahel harva autosid ja vahendab varastatud sporditarbeid.
“Mis teed, ahv?” küsib Bert. Esko on lihtsalt liiga purjus, et midagi mõistlikku kosta. Esko, kusjuures, sai selle koolimisteri valimisel, kus ma teiseks jäin, kolmanda koha.
“Midagi ei tee.” Mulle ei meeldi nende külaskäigud, see tähendab üldjuhul seda, et nad tahavad raha laenata ja edasi juua. Tavaliselt käib sellega kaasas ka hale mangumine, et ma liituksin.
“Lähme Jansa poole, tal on place vaba.”
“Neljapäev on, lähen homme kooli.”
“Saada putsi see kool.”
“Ei saa päris.”
“No tule mingiks tunnikski, raisk.”
“Mul ei ole raha.”
“Sain palka. Ostan sulle peeti.”
Mul on teoreetiliselt õpitud. Telekast midagi head ei tule. Äkki tõesti lähen ja tõmban vanade heade – tegelikult lihtsalt vanade – aegade mälestuseks endal nina veidi täis? Ema läheb ju töökaaslaste poole mingit presentatsiooni tegema või midagi…
“Ma panen ennast riidesse,” sõnan viimaks ja sulgen poiste nina ees ukse, sest ei taha, et nad mu koju tuiama tuleks.
“Nüüd me räägime!” kuulen läbi ukse summutatult Berdi häält.
Panen oma sahisevad soojad kilepüksid jalga ja viskan jope peale. Teades neid Lasna hänge, ei ole mõtet end väga üles lüüa. Igaks juhuks pistan ka ühe sajalise tagatasku, sest kunagi ei tea, kuhu nende joodikpoltidega jõuda võib, ja ennegi on tekkinud olukordi, et leian ennast pärast viimase bussi ärasõitu kuskilt vineeritehase tagant ilma taksorahata.
“Kus