Nullpunkt. Margus Karu
Читать онлайн книгу.
href="#n28" type="note">28 alustan oma sõnavõttu.
“Ja heter Johannes, g-d ei hääldata pärast vokaali,” parandab Pille mind karmilt.
“Ja heter Johannes. Ja är sjutton år gammal.”29
“Ja er sjutton år gammal, ä läheb e-ks.”
Ma suren siia klassi ette ära. Ma tahan koju, kägarasse teki alla. Pimedusesse. Üksindusse. Siit pilkude eest ära. Ma ei taha siin selles hetkes olla. Ma ei taha midagi tunda. Täna enam mitte. Aga selle jutu lõpetan ma enne ära, sest teisiti ei saa. Tahan kaks kuud magada.
“Jag er sjutton år gammal. Ja…”
“Ja! G kaob ära. Ma ütlesin ju.”
“Ja er sjutton år gammal. Ja tycker om…”30
“Ja tücker om… Issand jumal, mida teile seal Roostal õpetatud on?”
Pärast rootsi keelt pakin asjad ja lähen koju. Ma olen haige. Ilma naljata. Palavik tõusis. Närvipingest või millest tahes, igal juhul Irka lasi mu koju. Oksendada tahan.
Päike on erakordselt ere ja kuumutab mu laiapoorset higist nahka läbi bussi porise aknaklaasi. Buss on tühi. Keegi ei sõida esmaspäeviti kell üheksa Lasnamäe poole peale joodikute ja koolist poppi panijate. Ma ei ole otseselt kumbagi.
Avan koduukse ja esikust vaatab vastu nutetud näoga tatine ema. See on üks tema levinuim hommikune olek.
“Tundsin ennast halvasti. Tulin koju.”
“Mis sul siis on?”
“Palavik vist.”
Lähen oma tuppa ja proovin enda tunded unne suigutada. Äkki see tänane hommik oligi uni? Äkki ma ärkan kohe üles ja kõik on jälle hästi? Viskan end voodi peale pikali ja panen Vikerraadio hommikuprogrammi mängima. Vaikusega ei saaks ma hetkel hakkama ja raadioinimeste hääled on alati sõbralikud. Kas ma pean jälle kooli vahetama? Kuidas ma lähen sinna homme ja teesklen, et kõik on hästi? Muidugi oli seal paberi peal ka positiivseid asju, nagu sõbralik ja seltskondlik ja… No nad on mind nädal aega tundnud ja igaüks pani vist paberile esimese omadussõna, mis pähe tuli. Üks ja sama inimene ei saa olla samal ajal ülbe, arg, pealetükkiv ja sõbralik. Ma ei saa aru, mis toimub.
Und ei tule.
Raadios räägitakse juurvilja kasvatamisest, kuigi on veebruarikuu.
Lisaks sellele, kuidas mu klassikaaslased minusse suhtuvad, paneb mind imestama see, et meie Roosta rootsi keele õpetaja on meid valesti hääldama õpetanud. Või õigemini ta ei olegi seda teinud, sest me vuristasime tundides rootsit sama moodi nagu eesti keelt lugeda ja saime selle eest aga viisi. Tegelikult on asjad hoopis teisiti. Ma ei saa aru, mida see Gea seal mõtles – et me ei saa kunagi teada, kuidas rootsi keelt tegelikult räägitakse…
Lähen vanni. See on hea mõte. Keeran kraani lahti, lasen veel veidi joosta ja kallan vanni roostesesse põhja šampooni. Sellest tuleb mullivann. Riietan end lahti ja astun pooltühja vanni. Ootan külmetades selle täitumist kuuma veega ja pisarad hakkavad iseenesest voolama.
Ma tõesti lootsin, et see on millegi ägeda ja uue algus. Tõesti lootsin. Aga nüüd on mind mingisse väga veidrasse staatusesse alandatud ja mul ei ole aimugi, kuidas sellest välja murda ja oma kaardid ümber mängida. Kas mul on selleks üldse vajalikku energiat? See, et ma pean iga päev pärast tunde mõnes aines järeltöö tegema, on mind juba esimese nädalaga elumahladest tühjaks imenud. See piinamine jätkub veerandi lõpuni, pärast olen teistega samal tasemel ja saan koolis nende programmi järgi jätkata.
Pisarad voolavad mööda põski ja lõikavad alla kukkudes vannivahu sisse auke.
-9
Kell on seitse kolmkümmend neli ja nagu tavaliselt, kütan üle tühermaa shortcut’ides bussi peale joosta. Olen juba mõnda aega uues koolis käinud ja pole veel kordagi nii olnud, et ma ei peaks viimse jõuvaruni pingutades bussi peale liduma. Nii ka täna. Õnneks on jooksmine ainus spordiala, milles ma tõesti tugev olen. Ilmselt võlgnen kiired jalad oma Nõukogude Liidu meistersprinterist emale, sest olen bussile jõudnud ka siis, kui näib, et kaheksarattalisel on esialgu edumaa. Jõuan hingeldades bussi ja auran nagu tavaliselt. Nõjatun vastu härmas ust ja vaatan teisi väsinud nägusid selles parasvöötme teisipäeva pimedas hommikus.
Igal kooliminemise hommikul on oma maik, aga tänane on neist kõige mõrudam. Kuidas ma klassile nüüd otsa vaatan? Teesklen, nagu poleks midagi juhtunud – nad raisad ju nägid ka, et ma lugesin seda paberit ja lasin seepeale koolist jalga. Võtan äkki asja ise teemaks? Et “hei, ahvid, miks te mind siis ei salli?”. See ei tundu just mõistlik.
Väljun bussist Hobujaama peatuses ja alustan sörkjooksu koolimaja poole.
Mulle on mõned näod, kes igal hommikul tänaval vastu tulevad, juba tuttavad. Bussis on alati üks ilus lokkis juustega neiu, kes meenutab oma cool’i ja samas naljaka olemisega väga peategelase prutat “That 70’s Show’st”. Mere puiesteel tuleb McDonalds’ist ostetud kohviga vastu pikk ilusa roosa mantliga naine, Saiakangis kaks tuustis juustega hipinohikut, Laia tänava nurgal tüse halva näonahaga mulatitar, ja järgmise nurga taga ongi juba mu kool. Huvitav, kas need inimesed on hakanud mind ka argihommikuti neist kohtadest läbi jooksmas märkama?
Jõuan koolitrepile kakskümmend neli sekundit pärast tunnikella kõlamist ja õppealajuhataja paneb mu nime kenasti hilinejate nimekirja. Perse!
Astun hingeldades bioloogiaklassi ja istun esipinki oma kohale. Keegi ei pööra mulle oluliselt tähelepanu. Tegelikult vist ei lähe see aastaraamat kellelegi nii palju korda kui mulle ja ma ei usu, et mu vastu nüüd lausa mingi vandenõu oleks korraldatud… Ma ei tea… Küllap see läheb mööda ja kõik saab korda, ise ma seda teemat igatahes üles ei tõsta.
Tunni teemaks on meil aga paljunemine. Noor, ilmselt äsja ülikooli lõpetanud emotsioonitu inimmärkmepaber lööb õpiku lahti – just sellesama, mis meie kõigi ees laual on – ja hakkab sealt maha lugema.
“Paljunemine – üldine eluavaldus, mille eesmärk on järglaste taastootmine liigi säilitamiseks. Paljunemine jaguneb: a) suguline, b) mittesuguline (vetatiivne ja eoseline). Vetatiivne paljunemine jaguneb kaheks…”
“Milleks see mittesuguline paljunemine jaguneb?” küsib Kerli kulme kergitades. Neiu Helter otsib õpikust selle koha uuesti üles: “Vetatiivseks ja eoseliseks.”
“Mis see vetatiivne tähendab?”
Helter laseb silmadega üle lehe: “Kohe jõuame selleni.”
“Kas see vegetatiivne ei peaks olema?” küsib Kerli. “Et äkki on nagu kirjaviga või midagi.”
Helter on segaduses ja kimbatuses. Kõik tema teadmised põhinevad just sellel õpikul ja nüüd, kus süsteemis näib olevat viga, on rong rööbastelt maha jooksnud. Ta proovib enda õigustuseks leida mõnda sobivat lõiku, kuid pärast paariminutilist vaikust ning paanilist lehitsemist ja silmadega edasi-tagasi üle õpikulehtede liikumist otsustab Helter lihtsalt rongi uuesti mööda samu rappa läinud rööpaid liikuma lükata.
“Vetatiivne paljunemine jaguneb kaheks: 1) lähtuvalt ühest rakust võib jagunemine olla: a) mitootiline (iseloomulik eukarüootidele) – jaguneb mitoosi teel…”
Ma ei tea, miks meil sellist õpetajat vaja on. Kui tegu oleks pimedate kooliga, siis oleks ta lastele õpikut ette lugema muidugi igati tänuväärne tegelane, aga iga tund seda tuima kuuldemängu kuulata on lihtsalt liig. Ja kui mõnel meist ka tärkab mingi teema vastu piisav huvi, et esitada mõni lisaküsimus millegi kohta, mida õpikus pole, lööb Helter lihtsalt silmad maha ja teeskleb, et ei kuulnud seda.
“Kas ma võin siia istuda?” küsin Raimolt mata klassis ja viskan pilgu toolile, kus tavaliselt istub Mihkel, millel aga hetkel lebab Raimo täissoditud Adidase seljakott.
“Ääääääää,
Ma olen seitsmeteistaastane.
Mulle meeldib…