Nullpunkt. Margus Karu
Читать онлайн книгу.
erinevatest mööblidetailidest kokku klopsitud diivani kohalt kaunis ära kulunud. Ema magamistuba on veel võrdlemisi kenasti säilinud ja oma mummulise laearmatuuri ja baarikapp-peeglilaud-abieluvoodiga hea nõukogude interjööridisaini näidis. Kreete toast on saanud koliladu ja rõduukse ette, pehkinud parketi sisse on meie pisike nutsakas koer kraapinud nii suure augu, et hall ja külm betoonpaneel kenasti paistab. Olen veetnud terve pärastlõuna, et teha meie räämas kodu kaunimaks. Pesnud põrandaid, kappe, uksi, seinu, proovinud remontida alatasa vett jooksvat vetsupotti, võtnud tolmu ja peitnud ebamäärase pasa Kreete tuppa, lülitanud suurema valguse välja ja sättinud toanurkadesse süüdatud teeküünlad.
Kutsusin iseenesest kõiki, aga tundub, et kohale tuleb vast üheksa-kümme klassikaaslast. Häbitunne oma koleda Lasnamäe kodu pärast on sundinud mind tegema kõva eestlasliku sissejuhatuse ja olen juba ette vabandanud, et meil on remont pooleli jne. Tegelikult on meil see remont pooleli juba umbes sama kaua, kui ma siin ilmas elanud olen. Jõuan vist enne välja kolida, kui mu ema midagi saab või jaksab ette võtta.
Tunnen, et mul on seda pidu vaja, sest suhted meie klassis on hetkel kuidagi väga segased ning toimumas on midagi, millest ma aru ei saa.
Esimesena saabub Reelika paari sõbranna ja sõbraga, keda ta väljastpoolt kooli teab. Reelika on mulle ka aastaraamatu iseloomustuse kirjutanud.
Johannes on julge ja särav poiss, kes sulatab hea huumoriga kõigi südamed ja saab igas seltskonnas hakkama.
Aitäh, Reelika. Ootasin vist midagi põhjalikumat, aga nagu Peepki ütles, siis keegi tegelikult ei tunnegi mind siin – aga ka see on piisav lause, et järgmised kakskümmend seitse minutit naeratust näol hoida.
“Huvitav, kes veel tuleb?” küsisin Reelikalt köögis klaasi siidri kõrval.
“Kedagi vist väga ei tule.”
“Kust sa tead?”
“Liisa helistas inimestele ja ütles, et nad ei tuleks.”
“Sa teed nalja?”
“Ei tee,” raputab Reelika pead. “Igal juhul ära väga suuri masse siia oota.”
“Miks Liisa nii oleks pidanud tegema?”
“See Liisa, Peebu ja Marileenu klassiõde kolmekümne teisest keskkoolist, kes Roosta gümnis su klassis käis…”
“Kristiina?”
“Võis Kristiina olla küll, see on midagi Peebule rääkinud… Ma ei teagi, mida, aga Peep nüüd kuulutab kõigile, et uus poiss on ülbe tropp ja temaga ei tasu rääkida. Ja Peep ja Liisa on vanad sõbrad… ja midagi olevat sa Marileenule ka ütelnud. Midagi rõvedat, kuulsin, kuidas nad sellest riietusruumis rääkisid. Aga mul on sügavalt pohhui neist.”
“Oh jumal küll…” ei taha ma uskuda.
Ärevaks võtab see situatsioon, süda taob aeglaselt ja iiveldama ajab. Üks jama teise otsa.
Ah, küll ma üle saan.
Kõlab uksekell.
Saabuvad Eeva ja Raimo. Rohkem külalisi sellele peole ei tule. Hea, et kolm klassikaaslast selle Liisa üleskutse pikalt saatsid. Huvitav, miks just nemad?
Vaikne pidu oli, kuigi Reelika ja üks ta sõber jäid ööseks meile ja hommikune pannkoogitegu oli igati vahva. Ma endiselt päris täpselt ei mõista, miks Liisa nii tegi.
-10
On jälle esmaspäev.
Mitte et mulle väga meeldiks hommikuti bussiga kooli sõita, aga täna on see eriti vastumeelne. Ärkasin liiga hilja, ei jõudnud kohvi juua ja pidin otse voodist bussi peale jooksma. Nägu on paistes ja lapergune nagu trepist alla kukkunud ja lapse kaotanud kõrvits. Buss oli nii täis, et polnud isegi ruumi, kuhu astuda: lihtsalt hüppasin jõuga bussi ja lootsin, et jään millegi külge nii kauaks pidama, kuni buss uksed sulgeb. Järgmist oodata ei oleks saanud, sest oleksin siis kaotanud need kriitilised neli minutit, mis on piisavad selleks, et õppealajuhataja sind trepil hilinejate nimekirja paneks. Pärast siis seleta Irkale, et elekter läks öösel vist ära jne… Tobe süsteem igal juhul – lihtsam on esimesse tundi üldse mitte minna kui paar minutit hilineda.
Pean täna selle rootsikeelse ennast iseloomustava jutu ette lugema. Ja Peebule pean enda iseloomustuse andma. Ma ei kujuta ette, mis ta sellest Reelika kirjutatud asjast arvata võib, kui ta minu suhtes niiviisi meelestatud on. Faking Kristiina!
Läbin vanalinna joostes. Kui täiskiirusega kütan, võtab mul kuskil üheksa minutit, et jõuda Postimaja juurest kooli, ja siis jääb veel tervenisti poolteist minutit jalanõude vahetamiseks. Olen viimane, kes klassi jõuab, aga õpetajat õnneks veel ei ole. See on hea, sest muidu sunniks ta mind rootsi keeles vabandama ja aru andma. Annan Peebule Reelika kirjutatud iseloomustuse ja loodan siiralt, et ta seda minu nähes lugema ei hakka. Mul tõesti ei ole ta sapiseid kommentaare hetkel vaja.
Pille jõuab klassi. Äkki ta ei mäletagi, et ma pidin täna oma jutukesega ette astuma? Hakkame esmalt koduseid ülesandeid vaatama, nii et selleks on isegi lootust…
Kui oleme harjutusega peaagu lõpuni jõudnud, lükatakse Reelika ette üks paberileht. Paberileht, mille ülaossa on suurelt kirjutatud:
Igaüks kirjutagu paar lauset Johannese kohta. See on aastaraamatu jaoks.
Nii et Reelika kaunis lauseke ikkagi ei sobinud Peebule. Oli vist liiga positiivne. Türa. Mis siin siis mu kohta kirjas on?
“Saad korra anda?” sosistan Reelikale.
“Kindel, et tahad lugeda? See on päris…” ei leia ta sõnu.
“Mis mõttes? Anna!”
Heidan pilgu paberile. Näen neid sõnu, mis seal reas on, aga ei taha neist aru saada.
Uni.
See peab uni olema.
Halb hakkab.
Veri hakkab peas pulbitsema.
Kurk läheb kibedaks.
Arusaamatu.
Johannes on ülbe ja pealetükkiv, mis võib-olla on tingitud tema lokkavast ebapopulaarsusest.
Johannes on arg ja imelik.
Johannes on ebameeldiv.
Johannes on ülbe tropp.
Johannes on emotsionaalselt tasakaalutu nilbi, kellega ma pigem ei suhtleks.
Johannes on veider – ei oskagi ühtegi positiivset omadussõna leida…
Johannes on…
Johannes…
Joh…
Käige putsi!
Mis toimub?
Käige putsi!
Käige putsi! Nii must siis arvatakse? Ma ei tea, kes mida kirjutas, ma ei tunne veel nende käekirju. Te tunnete mind nädal aega, raisk! Tahan koju. Tahan ära. Tahan täpiks muutuda. Väiksemaks kui täpiks. Tahan sulada ja läbi põranda imbuda. Vat seda tahan. Kuidas see nii on läinud? Ahvikari! Kes te olete, raisk? Klimp on kurgus. Puts. Puts. Puts. Puts. Ma ei saa nii. Ma ei saa nii. Ma ei saa nii. See on ju aastaraamatu jaoks. Kas teil viisakust ka ei ole? Kas aastaraamatuga ei ole nii, et kui midagi head öelda ei ole, siis ei kirjutata midagi? Kes hakkab niiviisi solvama teist? Kes te olete? Elitaristid. Faking USA noortefilm. Mul tekib kuklasse kibe ja umbne surve, tahaksin endale pastaka pähe lüüa ja selle välja lasta või siis vähemalt klassist välja joosta, aga ei saa. Ei saa, sest rootsi keele tund on.
“Johannes! Magad või? Tule klassi ette ja loe enda enesekirjeldus ette.” See on Pille, kes on vist juba nii ärritunud, et on võtnud vaevaks mind eesti keeles kõnetada. Issand jumal! Jalad on halvatud, aga vean end vaikselt püsti. Pea käib ringi. Võtan vihiku kätte ja kõnnin klassi ette. Üks samm… Teine samm… Kolmas… Aeg ja ruum mu ümber tõmbab koomale. Pööran end näoga klassi poole ja avan vihiku ning mu pilk tardub enda kirjatööle. Ma tean, et pean kohe selle ette kandma, aga