Vastus: f’(27) = 18

      On vist kaheksateist. Panen panused kaheksateistkümnele, peaasi et oleks ette näidata, et ma vähemalt proovisin seda ülesannet lahenda. Klassi astub Kairi.

      “Hei! Leidsingi su üles!” hüüab ta oma ülevoolava rõõmsusega üle klassi. Näen, kuidas Kerli ja Marileen proovivad aru saada, keda see paksperse otsib.

      “Tšaau,” fikseerin olukorra ja viipan Kairile.

      “Olen sind päev läbi otsinud, pidin õpetajate toast su tunniplaani vaatama, et sind üles leida. Mul on üks jutt,” ütleb Kairi ja nõjatub mu lauale, seljaga klassiukse poole.

      “Me hakkame sõpradega ühte noorsoovahetusprogrammi tegema, mingi neli huvilist on praegu, aga meil oleks sinna veel kedagi vaja,” jätkab ta.

      “Ja sa tahad teada, kas ma tunnen kedagi, kellele see korda läheb…” ütlen naeratades.

      Märkan silmanurgast, et Kerlile ja Marileenule teeb see päris palju nalja, et selline täiskuutagumik on nende poole uppis. Ma ei saa aru, mida nad räägivad, aga see on ilmselt midagi minust ja Kairist.

      “Jah,” vastab Kairi. “Äkki tunned kedagi… Pidasin tegelikult ikka sind silmas, see on selline üritus, et kõigepealt peame meie siin ühte noortegruppi houstima ja pärast saame meie ise neile külla sõita.”

      “Lahe. Huvitab küll tegelikult. Mida ma tegema peaksin, et kampa saada?”

      “No meil on miskid kontaktid ühe Rumeenia grupiga juba olemas, peaksime ainult üritusele miski teema mõtlema ja Euroopa Noorte rahad taha saama ja…”

      Kerli läheb aina ülemeelikumaks ja galopeerib läbi klassi.

      “Ja täna on National Geographicus haruldane hiidpersega nokkloom,” hüüab ta üle klassi, kui on meie laua juurde jõudnud. “Hiidpersega nokkloom on selle poolest väga tuntud, et kui talle üks kõva laks piki tagusmenti anda, siis ta kiunatab fantastilise häälega!”

      Kairi ei saa aru või ei taha aru saada, mis toimub, ja ta proovib oma teemaga jätkata.

      “No igal juhul, helistan sulle pärast ja lepime midagi kokku.”

      Ja siis see tuleb – see, mida ma Kerlist kartsin, kuid ei suutnud uskuda. Ta lööbki Kairit täie hooga piki perset, nii et vaeseke kiljatab üle klassi. Marileen hullub naerust. Eeva ja nii mõningad teisedki on hämmingus, sest ilmselt oli see ka nende jaoks liialt labane trikk.

      “Mis sul viga on?” küsib Kairi Kerlilt.

      “Sorry, ma proovin siin lihtsalt loodussaadet teha. Äkki ütlete paar sõna mikrisse?” Kerli pistab Kairile nähtamatu mikrofoni nina alla: “Kas te paljunete suguliselt või vetatiivselt?”

      Marileen on näost punane ja väänleb naerust. Ma ei oska selle groteskse olukorraga midagi teha. Mul on nii piinlik ja häbi, tahaksin multivitamiinitabletina vees lahustuda.

      “Kerli, äkki võtad veits tagasi?” lausun vaikselt.

      Ta peabki tagasi võtma, sest Koor jõuab klassi ja ka Kairi peab oma tundi minema. Panen endale käe kõrva juurde, näitamaks, et helistan talle hiljem.

      Kerli ja Marileen ja Liisa ja Kairi ja mina ja… Me oleme ju kõik inimesed. Noored seitsmeteistaastased inimesed. Kui ma kuulen Kerlit midagi tunnis arutlemas, jätab ta alati väga intelligentse mulje, ta on piisavalt tark, et nii mõnelegi Helteri-sugusele õpetajale teadmiste poolest ära teha, ja õpetajaid ajab see vahel väga närvi. Ma ei saa aru, miks selline võimekas tüdruk teisi inimesi niiviisi enda ego upitamiseks jalge alla trambib.

      Tal, nagu minul ja Kairilgi, on ju tunded ja väärikus ja ma ei mõista, kuidas mõni võtab sellise jultumuse nende otsas tantsida ja tolatseda. Sellisel nutikal tüdrukul peaks olema piisav empaatiavõime, et aru saada, mis tunne on saada niiviisi naeruvääristatud. Kui temaga sellest rääkida? Tõmmata ta kuskile koridorinurka ja aru pärida? Arvatavasti vastaks ta lihtsalt “Me tegime ju ainult nalja”, nagu klassi bully’d seda tavaliselt teevad.

      Mis seda noorsoovahetust puudutab, siis helistasin Kairile pärast tunde, vabandasin Kerli pärast – nagu see oleks minu asi vabandada – ja leppisime järgmiseks reedeks tema pool sleepover’i kokku.

      -8

      Jõuan võimlasse taas kord kaks minutit hiljem, kui võiksin, ja kaalun sügavalt võimalust hakata varasema bussiga kooli tulema. Aga et kool läheb iga päevaga aina rõvedamaks, ei tundu enne tundide algust klassis konutamine sugugi ahvatlev. Ka viis minutit vähem seda piina on viis minutit vähem. Seda piina. Kutid mängivad juba korvpalli ja mu kahemeetrine vuntsidega kehalise õpetaja määrab mind Raimo ja Mihkliga samasse meeskonda. Bäng! Kohe, kui platsile astun, söödab Mihkel mulle palli, püüan selle kobalt käsi jõnksutades kinni ja söödan ebaledes Raimole edasi, sest midagi paremat ei oska ma sellega teha.

      “Türa, kardad seda palli või?” hüüab Mihkel.

      “Jah.” Ja ma ei valeta.

      Mäng läheb edasi. Proovin viia kontakti palliga miinimumini ja hoida õigest action’ist eemale. Aeg venib. Aeg venib. Aeg venib. Kossu mängides või õigemini käed pikalt üleval teiste sabas joostes möödub aeg koeraminutites.

      Põrgatus.

      Põrgatus.

      Põrgatus.

      Sööt.

      Sööt.

      Pealevise.

      Põrgatus.

      Põrgatus.

      Sööt.

      Vile.

      See kume heli, mida korvpall vastu võimla põrandat põrgatades tekitab, tossude krigin ja üksikud võimlakajased fraasid, mida poisid üksteisele hüüavad. Huh.

      Põrgatus.

      Sööt.

      Põrgatus.

      Põrgatus.

      Tahan, et see tund juba lõppeks.

      Palun lõppe juba.

      Põrgatus.

      Mihkel