Nullpunkt. Margus Karu
Читать онлайн книгу.
vitt, seal siidikäppade koolis käid nüüd. Ahv oled või?”
“Ei ole.”
“Ma saadan kohe putsi sihuksed vennad.”
“Tänks.”
“Ei, sa oled OK, aga ma ei saa aru, miks sa sinna perse ronisid.”
“See on hea kool muidu.”
“Saada putsi see kool! Eided on ilusad või?”
“On.”
“Kutsu mõ-mõ-mõni ilusam pihv Ja-Ja-Jansa poole,” segab lausputs-purjus Esko vahele.
“Ei hakka vist. Aa, muide, see Eeva. Mäletad? Virbi tänaval elab, see on nüüd mu klassiõde.”
“Assa nuga! See on ju selline tuss, et anna nuga ja nussi pooleks!” Jah, Bert, tõepoolest, seesama Eeva. Võtsid sõnad suust.
Jansa elab paneelmajas minu vana kollase kooli kõrval. Ta ema leidis endale norrakast mehe, resideerub peamiselt Oslos, kust saadab Jaanikale üüri- ja elamisraha. Kui ema vaid teaks, mida Jaanika selle rahaga teeb, tuleks ta kohe tagasi ja paneks oma tütrele mõistuse pähe. Jaanika äritseb A-ga. Antsuga. Amfetamiiniga. Diiler on. Mitte väga laia haardega, aga tal on lähedal asuvates koolides oma kunded ja elatist teenib kenasti. Jaanika on üks mu sellistest sõpradest, kelle pärast olen pidanud korduvalt politseis aru andma, ja ta pilt on korra olnud “Politseikroonika” selles rubriigis, kus otsitakse taga kadunud inimesi. Jansa lihtsalt otsustas ükspäev kolida mingi suvalise jõmmi juurde Põlvasse, kui tal emast siiber sai. Paar nädalat vireles seal, siis sai raha otsa ja roomas Lasnamäele tagasi.
Elutoas istuvad veel Halmer ja Marko – mõlemad mu vanad koolikaaslased –, joovad viina ja mängivad telekamänge nagu korralikud ossid kunagi.
“Türa, vaata – Tamm on siin!” hüüab Halmer. “Täitsa putsis, vana snoob ka kohal!”
“Peoks läheb!” kisendab kõhna kitsenäoga ja paar numbrit suuremates (raudselt kuskilt piistu pandud) Nike’i dressides Marko ja annab mulle tervituseks viinapudeli, kust ma tema utsitusel mehise sõõmu võtan. Hakkab pihta. Nende kuttidega mõõdetakse peo kõvadust taaras, mitte selles, kui lõbus kellelgi oli. Joon apelsinimahla peale. Rõve on.
Istume räämas elutuppa, kust kõikjalt võib leida konisid, õllepudeleid ja muud abstraktset paska, mis jääb pidevast joomisest ja laaberdamisest üle. Viinapudel käib mahlapakiga ringi ja räägitakse tavalist nussi- ja autojuttu. Esko tahaks litse tellida, aga tal ei ole raha. Küsin, kas kuueteistkümneaastased üldse tohivad litse tellida, aga saan isegi kohe aru, et see oli üks ääretult rumal küsimus: keegi ei tohi litse tellida, prostitutsioon ei ole legaalne, ole sa täisealine või mitte. Mul on hea meel, et tal raha ei ole, sest ma pigem ei tahaks sellest fannist osa saada.
Jaanika kutsub mind korraks vannituppa. Selle seina ilmestab suur grafiti – kui suurt, sinise värviga joonistatud türa, mille alla on kirjutatud “nussimise vann”, saab ilma tõelisi tänavakunstnikke solvamata grafitiks kutsuda.
“Kust see siia sai?”
“Mingid värdjad tegid eelmisel teisipäeval. Ma läksin varem magama ja jätsin Marko ja Sepa jooma. Kui üles ärkasin, oli see seina peal ja poisid kadunud. Kumbki ei võta omaks.”
“Liiga suur, et neist kummagi oma olla.”
“Idikas. Kuule. Kas sa mulle sota saad laenata? Ma pean veits kraami maha müüma ja siis saan tagasi anda. Mingi ülehomme või nii. Mul endal on näpud täiesti põhjas.”
“Kindlalt annad tagasi?”
“Jah! Come on. Me oleme ju sõbrad. Või tead, äkki ma annan ise sulle ühe A vastu? Saad ära proovida.”
“Ei ole vaja praegu.” Otsin tagataskust sajase välja ja annan Jaanikale. “Aga päriselt anna tagasi.”
Läheme elutuppa ja näen, et Esko räägib mu telefoniga: “Miks sa siia ei taha tulla, võtame veidi viina ja nipet-näpet.” Poistekamp irvitab.
“Kellega ta räägib?” küsin teistelt.
“Tssssts,” saan vastuseks.
“Musutame veits, teeme nussi ja…” jätkab Esko.
“Anna mu telefon siia! Kellega sa räägid?” ja proovin enda telefoni kätte saada, aga Esko tõukab mind eemale.
“Lükkan sulle enda jämeda türa kurku ja jobistan veits maksa peale…” jõuab Esko veel telefoni öelda, enne kui selle talt käest ära väänata saan. Kõik on naerust kõveras ja näost punased.
“Mis sa tegid, kes see oli?”
“Ükkkkssssss suuu klaa…” Esko – värdjas – ei saa naeru pidama ja ma vaatan viimati valitud numbreid.
MARILEEN.
See oli Marileen, kellele lubati türa kurku lükata ja maksale jobistada.
Marileen.
“Türa, käi putsi, tõesti! See ei ole praegu üldse naljakas. Käi vittu, raisk!” karjun ja tõukan Esko istukile.
“Nalja ka enam ei tohi teha?” kõkutab Esko.
“Ära põe iga asja pärast,” lisab Marko.
Võtan jope, löön välisukse demonstratiivse prõmmuga kinni ja lähen läbi lumesaju koju. Värske õhu kätte jõudes hakkavad viinasõõmud mulle pähe ja lumi muutub virvarriks.
See oli Marileen. Tal on kindlasti mu number mälus. Vitt!
-12
Esimene tund on kunstiajalugu ja seda annab meile Krista Pärsim. Selle õpetaja hing on juba ammu surnud, aga keha funktsioneerib veel endiselt ja suudab lihtsate slaidide abiga õpilasi kunstiajaloo vallas harida.
“Tere hommikust. Alustame tunniga,” kõlab metalne hääl kuskilt sügavalt hingetorust.
Tõepoolest. “Alustame tunniga” tähendab seda, et peabki püsti tõusma nagu algklassides kombeks. Anna aru, noh. Tõuseme kõik püsti, aga kuna meid on kolmkümmend kuus ja klass on päris pisike, võtab laua tagant välja pugemine päris palju aega ja tekitab kõvasti kolinat, enne kui kõik on end püsti saanud. Pärast paariminutilist sagimist on õpetaja saavutanud oodatud tulemuse.
“Istuge palun.”
Nüüd peavad kõik jälle painduvust ja nutikust ette näidates end pinki tagasi suruma. Leidlikkuse mõttes tore harjutus. Distsipliini mõttes kindlasti ka.
Ma juba väga ootan seda nädalavahetuse pidu. Olen praegu kuidagi sellises faasis, kus mul ei olegi päris sõpru. Vanad olen ise kõrvale visanud ja uusi pole veel tekkinud. Ema ei ole praeguses seisus just kõige parem kuulaja ja Kreete on ka ära… Praegu ei saa ma veel ühestki oma klassikaaslasest ka aru, aga eks me veel näe, kes keegi on ja kellega ma läbi saama hakkan.
Peep – naljakas poiss, kellega ma garderoobis “tutvusin” – istub minu ees pingis ja ulatab mulle paberi, kuhu on kirjutatud:
Mul on aastaraamatu jaoks vaja su pilti ja et keegi klassist iseloomustaks sind. Otsi ise see keegi, ma ei tunne sind. Järgmiseks nädalaks on vaja.
Peep
Kirjutan sinna alla “SAAB TEHTUD” ja kuulan edasi fantastilist loengut antiikkunstist ja sellest, kui oluline on aru saada, kas tegu on dooria või joonia sammastega.
Vahetunnil lähen otsin üles Marileenu, et eilse telefonikõne pärast vabandada. Minu õnneks läheb see kergemini, kui olin kartnud, ja Marileen on märksa parema huumori- ja rõvedusetaluvusega, kui tema elitaristlik olemus võiks reeta.
“Ära neile minu telefoninumbrit päriselt anna, eks ole?”
“Seda ei tasu karta.”
-11
Nagu varem mainitud, elan Lasnamäel neljatoalises tüüpkorteris. Köögiseintel on meil kunagi ammu kleebitud lilleline vakstu, nüüd on sellest saanud kulunud, auklik, valge