Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie
Читать онлайн книгу.
ja…”
„Kinnine Nõukogu pole selle väitega nõus.” Glokta tõstis kuninga määruse, hoides seda kahe sõrme vahel. Ta laskis kõigil seda hetke vaadata, et nad näeksid rasket punast ja kuldset pitserit, siis viskas ta kirja üle laua.
Teised vaatasid umbusklikult, kuidas Carlot dan Eider dokumendi kätte võttis, lahti voltis ja lugema hakkas. Naise laup tõmbus kipra, siis kergitas ta üht hoolega kitkutud kulmu. „Paistab, et hoopis meie pole asjadega kursis.”
„Näidake siia!” Kursten dan Vurms napsas naise käest paberi ja hakkas lugema. „See on võimatu,” pomises ta. „See on võimatu!”
„Kuid nii see kahjuks on.” Glokta kostitas koosolijaid hambutu irvega. „Ülemlektor Sult on äärmiselt mures. Ta palus mul tegelda üleminkvisiitor Davousti kadumise juhtumiga ja kontrollida ka linna kaitserajatisi. Neid põhjalikult uurida ja hoolitseda, et gurkullased jääksid nende taha. Ta käskis kasutada kõiki meetmeid, mida vajalikuks pean.” Ta tegi rõhutatud pausi. „Kõiki… meetmeid.”
„Mida see tähendab?” porises kuberner. „Ma tahan teada, mis toimub!”
Nüüd oli dokument juba Vissbrucki käes. „Kuninga määrus,” sosistas ta ja pühkis varrukaga higist laupa. „Millele on alla kirjutanud kõik kaksteist Kinnise Nõukogu liiget. See annab täieliku võimu!” Ta asetas kirja ettevaatlikult inkrusteeritud lauale, justkui kardaks, et see võib leekidesse lahvatada. „See on…”
„Me kõik teame, mis see on.” Gildmeister Eider silmitses Gloktat mõtlikult, hõõrudes ühe sõrmega oma siledat põske. Nagu kaupmees, kes avastab korraga, et ostja, keda ta rumalaks pidas, on hoopis temal naha üle kõrvade tõmmanud, mitte vastupidi. „Paistab, et üleminkvisiitor Glokta võtab juhtimise üle.”
„Ma ei ütleks tõesti, et ma võtan juhtimise üle, küll aga käin ma edaspidi kõigil linnakogu istungitel. Arvestage, et see on esimene väga paljudest muutustest.” Glokta seadis end kaunil toolil mõnusa ohkega paremini sisse, sirutas valusa jala välja ja toetas valusat selga. Peaaegu mugav. Ta laskis pilgul üle linna valitseva kogu liikmete mornide nägude käia.
Võluvad inimesed, ainult et üks neist on peaaegu kindlasti ohtlik reetur. Reetur, kes on juba korraldanud ühe üleminkvisiitori kadumise ja võib praegu täiesti kavandada juba järgmise kõrvaldamist.
Glokta köhatas. „Niisiis, kindral Vissbruck, millest te rääkisitegi, kui ma tulin? Midagi müüridest?”
Mineviku vead
„Vigu,” kuulutas Bayaz ülimalt ülespuhutult, „peaks tegema ainult ühe korra. Seepärast on igasuguse väärtusliku hariduse aluseks selge arusaamine ajaloost.”
Jezal ohkas värinal. Mille pagana pärast see vanamees oli pähe võtnud, et peab teda harima hakkama, jäi talle mõistmatuks. Võib-olla tuli süüdistada tema tohutut enesekesksust või kerget seniilsust. Igatahes oli Jezal vankumatult otsustanud, et ei õpi midagi.
„… jah, ajalugu,” mõtiskles maag. „Ajalugu on Calcises palju…”
Jezal vaatas ülima ükskõiksusega ringi. Kui ajalugu tähendab ainult vanust, siis oli Calcis, Vana Impeeriumi iidne sadamalinn, selle poolest tõesti rikas. Kui aga ajalugu peaks tähendama midagi enamat – suursugusust, hiilgust, midagi, mis südame kiiremini põksuma paneb – siis oli see siit silmatorkavalt puudu.
Oli selge, et linn oli hoolikalt planeeritud, laiad sirged tänavad olid paigutatud nii, et pakkuda külalistele hunnitut vaadet. Kuid pikad sajandid olid muutnud kunagised uhked vaated allakäigu panoraamideks. Kõikjal olid mahajäetud majad, tühjad aknad ja ukseavad vahtisid kurvalt rööplikuks sõidetud väljakutele. Rändurid möödusid kõrvaltänavatest, mis olid täis umbrohtu, kiviprahti ja kõdunenud ehituspuitu. Pooled sillad, mis viisid üle laisalt voolava jõe, olid kokku varisenud ja keegi polnud neid parandanud, pooled puud laiadel puiesteedel olid kuivanud ja närtsinud, luuderohust lämmatatud.
Siin polnud jälgegi sellest elust, millest oli tulvil Adua, sadamast agulite ja Agriontini välja. Jezali kodulinn võis vahel paista inimestest liiga kihav, sumisev ja pakatav, kuid kui Jezal vaatas neid väheseid Calcise armetuid elanikke, kes oma kõduneva linnajäänuse tänavatel lontsisid, oli tal selge, kumma linna atmosfääri ta eelistab.
„… mu noor sõber, teile avaneb meie reisil palju võimalusi end arendada ja ma soovitan neid kasutada. Iseäranis isand Üheksasõrm on lähemat uurimist väärt. Mul on tunne, et teil oleks temalt palju õppida…”
Jezal peaaegu ahhetas jahmatusest. „Sellelt ahvilt?”
„See ahv, nagu te ütlete, on kuulus kogu Põhjas. Seal kutsutakse teda Veriseks Üheksaks. See nimi täidab tugevate meeste südamed hirmu või julgusega, olenevalt sellest, kummal poolel nad on. Ta on ülimalt arukas ja ainulaadsete kogemustega võitleja ning taktik. Kõige olulisem on aga see, et ta on ära õppinud, kuidas öelda palju vähem, kui ta teab.” Bayaz heitis pilgu Üheksasõrme poole. „Täpselt vastupidi mõnele, keda ma võiksin nimetada.”
Jezal kortsutas kulmu ja tõmbas pea õlgade vahele. Ta ei kujutanud ette, et tal Üheksasõrmelt midagi õppida oleks – võib-olla ainult seda, kuidas kätega süüa ja päevade kaupa pesemata olla.
„Suur Foorum,” ütles Bayaz vaikselt, kui nad jõudsid suurele lagedale platsile. „Linna elust pulbitsev süda.” Isegi tema ise tundus pettunud olevat. „Siia tulid Calcise elanikud ostma ja müüma, etendusi vaatama ja kohtuistungeid kuulama, filosoofia ja poliitika üle arutama. Vanal ajal oleks see paik olnud hilise õhtuni rahvast tuubil täis.”
Praegu oli siin ruumi enam kui küllalt. Tohutule sillutatud väljakule oleks kergesti mahtunud viiskümmend korda rohkem inimesi kui see hale käputäis, mis oli sinna kogunenud. Uhked raidkujud väljaku ääres olid plekilised ja purunenud, räämas postamendid igas suunas viltu. Väljaku keskel olid üles seatud mõned ajutised turuletid, kobaras koos nagu lambad kõva külmaga.
„See on Calcise endise hiilguse vari. Aga…” ja Bayaz osutas korratutele skulptuuridele, „need on ainsad linnaelanikud, kes täna meie tähelepanu pälvivad.”
„Tõesti? Ja need on?”
„Kauge mineviku imperaatorid, mu poiss, ja neil igaühel on oma lugu rääkida.”
Jezal ägas sisimas. Ta tundis isegi omaenda kodumaa ajaloo vastu ainult pealiskaudset huvi, rääkimata siis mingist allakäinud kolkast kaugel Maailmaringi lääneosas. „Neid on hirmus palju,” pomises ta.
„Ja need pole kaugeltki kõik. Vana Impeeriumi ajalugu ulatub paljude sajandite taha.”
„Kindlasti sellepärast seda vanaks nimetataksegi.”
„Kapten Luthar, ärge üritage minuga targutada, teil pole selleks vahendeid. Samal ajal kui teie esivanemad praegustel Uniooni aladel paljalt ringi jooksid, žestidega suhtlesid ja pori kummardasid, juhtis minu isand ja õpetaja Juvens siin võimsa riigi sündi, riigi, millele pole olnud võrdset mõõtmetelt ega rikkuselt, teadmistelt ega hiilguselt. Adua, Talins, Shaffa – need kõik on üksnes varjud imepärastest linnadest, mis kunagi suure Aose jõe orus õitsesid. Siin on tsivilisatsiooni häll, mu noor sõber.”
Jezal vaatas haledaid raidkujusid, kõdunevaid puid, räämas, hüljatud, kulunud tänavaid. „Mis siis viltu läks?”
„Millegi suure allakäik pole kunagi lihtne, aga kus on edu ja hiilgus, peab paratamatult olema ka kaotus ja häbi. Kus mõlemad on koos, hakkab käärima kadedus. Kadedus ja uhkus viisid tasahaaval nägelusteni, siis vaenuni, siis sõdadeni. Kaks suurt sõda lõppesid kohutava katastroofiga.” Bayaz astus reipalt lähima raidkuju juurde. „Kuid katastroofidel on alati oma õppetund pakkuda, mu poiss.”
Jezal krimpsutas nägu. Õppetunde oli tal vaja sama vähe kui riistaroostet ja ta ei arvanud, et ta oleks üheski mõttes kellegi poiss, kuid vanameest ei heidutanud tema vastumeelsus põrmugi.
„Suur valitseja peab olema halastamatu,” deklameeris Bayaz. „Kui ta märkab ohtu endale või oma võimule, peab ta tegutsema