Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie
Читать онлайн книгу.
aknad pakkusid oivalist vaadet all laiuvale tolmupruunile linnale ja sillerdavale lahele.
Naine, kes tõusis, et Gloktat tervitada, paistis imekauni saaliga kokku sobivat. Täielikult.
„Mina olen Carlot dan Eider,” lausus naine, naeratas vabalt ja sirutas käe, nagu oleks Glokta tema vana sõber. „Vürtsikaupmeeste gildmeister.”
Glokta pidi tunnistama, et naine avaldas talle muljet. Juba ainuüksi oma külma kõhuga. Ta tervitab mind, nagu ma polekski moondunud, tõmblev, väändunud inimvare. Ta tervitab mind, nagu oleksin ma sama kaunis kui tema. Naisel oli seljas pikk Lõuna moe järgi valmistatud rüü: hõbedaga ääristatud sinine siid küütles ja väreles kõrgetest akendest hoovava jaheda tuuleõhu käes. Tema sõrmedes, randmete ja kaela ümber sätendasid jahmatavalt kallid juveelid. Talle lähenedes tabas Glokta kummalise aroomi. Magus lõhn. Ehk midagi sellist nagu nendel vürtsidel, mis on ta nii rikkaks teinud. Kõige selle mõju polnud Glokta peale sugugi raisatud. Ma olen siiski veel mees. Lihtsalt vähem mees kui varem.
„Ma pean oma rõivastuse pärast vabandust paluma, kuid kanta riided on siinses palavuses palju mugavamad. Ma olen nendega siinveedetud aastate jooksul päris ära harjunud.”
Tema palub oma välimuse pärast vabandust. See on sama hea, kui geenius paluks vabandust oma rumaluse pärast.„Pole midagi.” Glokta kummardas nii sügavalt kui võimalik, arvestades kasutut jalga ja teravat valu seljas. „Üleminkvisiitor Glokta, teie teenistuses.”
„Meil on väga hea meel, et te tulite. Me kõik oleme pärast teie eelkäija, üleminkvisiitor Davousti kadumist väga mures olnud.” Ma usun, et mõned on olnud vähem mures kui teised.
„Ma loodan sellele loole valgust heita.”
„Me kõik loodame, et te seda teete.” Naine võttis Gloktal muretu kindlusega käsivarrest. „Lubage mul teile kõiki tutvustada.”
Glokta ei liikunud paigast. „Tänan, gildmeister, aga ma usun, et saan sellega ise hakkama.” Ta lonkas omal jõul laua juurde – niipaljukest kui tal jõudu oli. „Teie olete ilmselt kindral Vissbruck, kes vastutab linna kaitsmise eest.” Kindral oli nelja-viiekümne vahel, kergelt kiilanev ja higistas ohtralt oma keerulises mundris, mis oli palavusest hoolimata kurguni kinni nööbitud. Ma mäletan teid. Te olite Gurkhulis, sõjas. Te olite kuninga kaardiväe major ja kõigile tuntud tõbras. Paistab, et vähemalt teil on hästi läinud nagu tõbrastel ikka.
„Rõõm kohtuda,” lausus Vissbruck, ilma et oleks oma paberitelt peaaegu pilkugi tõstnud.
„Alati on rõõm vana tutvust uuendada.”
„Kas me oleme kohtunud?”
„Me võitlesime koos Gurkhulis.”
„Tõesti või?” Üle Vissbrucki higise näo käis jahmatuslaine. „Te olete… see Glokta?”
„Just nimelt, ma olen tõesti see Glokta, nagu te ütlete.”
Kindral pilgutas silmi. „Ee… noh, ee… kuidas teil on läinud?”
„Mul on olnud väga valus, tänan küsimast, aga ma näen, et teie olete õitsvale järjele jõudnud, ja see on meeletu lohutus.” Vissbruck pilgutas jälle silmi, kuid Glokta ei andnud talle aega vastata. „Ja see on kindlasti kuberner Vurms. Tõeline au on teiega tutvuda, Teie Hiilgus.”
Vana mees nägi välja nagu vanadusjõuetuse karikatuur, ta oli oma uhke ametiriietuse sees kortsus nagu kuivanud ploom nahkse kesta sees. Tema käed paistsid kuumusest hoolimata värisevat, tema pea oli kiilas ja läikis, seal oli ainult mõni juuksesalk. Ta vaatas Gloktale otsa, hädised ja haiglaselt vesised silmad pilukil.
„Mida ta ütles?” Kuberner vaatas segaduses ringi. „Kes see mees on?”
Kindral Vissbruck kummardus tema poole, nii lähedale, et tema huuled puutusid peaaegu vana mehe kõrva. „Üleminkvisiitor Glokta, Teie Hiilgus! Davousti asendaja!”
„Glokta? Glokta? Kus pagan see Davoust siis on?” Keegi ei vaevunud vastama.
„Mina olen Kursten dan Vurms.” Kuberneri poeg lausus oma nime, nagu oleks see võlusõna, ja ulatas Gloktale käe, nagu oleks see hindamatu kink. Kursten dan Vurms oli helepäine ja kena, ta lösutas hooletult toolil, hästi päevitunud, ja õhkus tervisest. Ta oli sama nõtke ja sportlik, kui tema isa oli vana ja närtsinud. Ma vihkan teda juba.
„Ma saan aru, et te olite kunagi suurepärane mõõgavõitleja.” Vurms mõõtis Gloktat pilkliku naeratusega. „Ma vehklen ka ise ja siin pole kedagi, kes mulle väljakutse esitaks. Ehk peaksime mõnikord jõudu katsuma?” Suurima heameelega, väike lurjus. Kui mu jalg oleks terve, saaksid sa varsti katsuda oma täistehtud pükse.
„Ma vehklesin tõesti, kuid pidin sellest kahjuks loobuma. Vilets tervis…” Glokta kinkis mehele hambutu naeratuse. „Aga kindlasti saaksin ma teile mõned näpunäited anda, kui te tahate areneda.” Vurms kortsutas kulmu, kuid Glokta oli juba edasi liikunud. „Teie olete siis hadiš Kahdia.”
Hadiš oli pikk, sale, pika kaela ja väsinud silmadega mees. Tal oli seljas lihtne valge rüü, tema pea ümber oli keeratud ilustusteta valge turban. Ta ei paista jõukam kui ükskõik milline pärismaalane all-linnas, aga temas on siiski mingi väärikus.
„Ma olen tõesti Kahdia ja Dagoska rahvas on mu oma eestkõnelejaks valinud. Kuid hadišiks ma end enam ei nimeta. Preester ilma templita pole mingi preester.”
„Kas jälle peab selle templi-jutuga hakkama?” vingus Vurms.
„Kahjuks küll, kuni ma veel siin nõukogus istun.” Kahdia vaatas jälle Gloktale otsa. „Nii et linnas on uus inkvisiitor? Uus saatan. Uus surmatooja. Mind ei huvita, kes teist tuleb ja kes läheb, piinaja.”
Glokta muigas. Ta tunnistab, et vihkab inkvisitsiooni, ilma et oleks minu tööriistugi näinud. Aga samas ei saa oodata, et nende rahvas Uniooni hirmsasti armastaks, nad on ju omaenda linnas peaaegu orjad. Kas tema võibki olla reetur, keda ma otsin?
Või tema? Kursten dan Vurms vaatas Gloktat põlglikult nagu musta käimlaauku, mida ta peab kahjuks siiski kasutama. Temasuguseid olen ma tuhandeid näinud, igavene ülbe kutsikas. Ta võib ju olla kuberneri lihane poeg, kuid on selge, et tema ustavus kuulub ainult temale endale.
Või tema? Gildmeister Eider oli kehastunud viisakus ja nägus naeratus, kuid tema silmad olid külmad nagu teemandid. Ta hindab mind, nii, nagu kaupmees hindab rumalat ostjat. Temas on enamat kui head kombed ja nõrkus välismaiste rõivaste vastu. Palju enamat.
Või tema? Nüüd tundus isegi vana kuberner kahtlane. Kas tema silmad ja kõrvad on ikka nii viletsad, kui ta näidata tahab? Või on selles silmade vidutamises ja küsimises, mis toimub, tunda natuke näitlemist? Kas ta teab tegelikult rohkem kui keegi teine?
Glokta pöördus ja lonkas akna juurde, toetus kaunilt nikerdatud sambale akna kõrval ja silmitses vapustavat vaadet, endiselt soe õhtupäike näole paistmas. Ta tajus, et linnakogu liikmed nihelevad tema selja taga juba rahutult ja tahavad temast lahti saada. Huvitav, kaua läheb, enne kui nad sandi oma imeilusast saalist minema käsutavad? Ma ei usalda mitte ühtegi neist. Mitte ühtegi. Ta muigas. Ja täpselt nii ongi õige.
Esimesena kaotas kannatuse Kursten dan Vurms. „Üleminkvisiitor Glokta,” nähvas ta. „Me hindame seda, et te olite nii põhjalik ja tulite end esitlema, aga ma olen kindel, et teil on pakilisi asjaajamisi. Meil igatahes on.”
„Loomulikult.” Glokta hakkas liialdatud aeglusega tagasi laua poole komberdama, nagu kavatseks lahkuda. Siis tõmbas ta laua alt tooli ja võttis istet, võpatades valuhoo peale jalas. „Ma üritan võimalikult vähe märkusi teha, vähemalt esialgu.”
„Mida?” pahvatas Vissbruck.
„Kes see mees on?” päris kuberner, küünitas end Gloktale lähemale ja kissitas oma viletsaid silmi. „Mis siin toimub?”
Tema poeg oli otsekohesem. „Mida paganat te enda arust teete?” nõudis ta. „Kas te olete hulluks läinud?”