Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie
Читать онлайн книгу.
troonipärija! Aadlikud või kerjused, temast oleme kõik palju madalamal.”
„Aga miks just mina?”
„Sellepärast, et te olete võitleja. Tungisite Ulriochis esimesena läbi müüriaugu ja nii edasi. Te olete lahingus olnud, ja palju. Teil on võitleja maine, West, ja prints tahab seda ka endale. Sellepärast just teie.” Burr õngitses kuuetaskust mingi kirja ning ulatas Westile. „Ehk aitab see mõru pilli magusamaks teha.”
West murdis kirja pitseri, voltis paksu paberi lahti ja laskis pilgul üle paari puhta käekirjaga kirjutatud rea libiseda. Kui ta oli lõpule jõudnud, luges ta kirja veel kord läbi, lihtsalt et kindel olla. Ta tõstis pilgu. „Aukõrgendus.”
„Ma tean. Mina korraldasin selle. Võib-olla võetakse teid natuke tõsisemalt, kui teil on kuue peal üks tärn juures, võib-olla mitte. Aga igatahes olete te selle ära teeninud.”
„Aitäh, härra lordmarssal,” pomises West juhmilt.
„Aitäh kõige hullema töö eest sõjaväes?” Burr hakkas naerma ja laksas talle isalikult õlale. „Me hakkame teist puudust tundma, see on selge. Ma lähen esimest rügementi üle vaatama. Ma olen alati arvanud, et väejuht peab end sõduritele näitama. Kas tahate minuga koos ratsutada, kolonel?”
Kui nad linnaväravatest välja ratsutasid, langes lund. Tuul pillutas valgeid täpikesi, mis sulasid niipea, kui langesid teele, puudele, Westi hobuse turjale ja nende järel ratsutavate ihukaitsjate turvisele.
„Lumi,” porises Burr üle õla. „Juba sajab lund. Kas natuke vara pole?”
„Väga vara, aga juba on küllalt külm.” West võttis ühe käe ratsmetelt ja tõmbas kuuekaeluse koomale. „Külmem kui sügise lõpp tavaliselt.”
„Cumnurist põhja pool on kindlasti veel tubli tüki külmem.”
„Jah, härra lordmarssal, ja nüüd enam soojemaks ei lähe.”
„Tuleb vist karm talv, kolonel, või kuidas?”
„Väga võimalik, härra lordmarssal.” Kolonel? Kolonel West? Need sõnad koos tundusid ikka veel imelikuna, isegi Westile endale. Keegi poleks osanud arvata, et mitteaadliku poeg jõuab nii kaugele. West ise veel kõige vähem.
„Pikk karm talv,” lausus Burr mõtlikult. „Me peame Bethodi kiiresti üles leidma. Üles leidma ja talle kiiresti lõpu peale tegema, enne kui me kõik ära külmume.” Ta vaatas möödavilksatavaid puid, õhus pöörlevaid lumehelbeid ja Westi, kulm kogu aeg kortsus. „Halvad teed, halb maastik, halb ilm. Olukord pole just kõige parem, või kuidas, kolonel?”
„Ei, härra lordmarssal,” vastas West süngelt, kuid praegu tegi talle muret hoopis tema enda olukord.
„No kuulge, asi võiks hullem olla. Te asute positsioonidele jõest lõuna pool, seal on kenasti soe. Tõenäoliselt ei näe te terve talve jooksul põhjalase juuksekarvagi. Ja ma olen kuulnud, et prints ja tema kaaskond saavad päris hästi süüa. See on tubli tüki parem kui Poulderi ja Kroy seltsis lume sees ringi sumbata.”
„Muidugi, härra lordmarssal.” Kuid West ei olnud päris kindel.
Burr vaatas üle õla ihukaitsjate poole, kes aupaklikus kauguses ratsutasid. „Teate, kui ma olin noor – enne seda, kui mulle langes osaks kuninga sõjaväe juhatamise kahtlane au –, meeldis mulle hirmsasti ratsutada. Ma võisin hobusega miilide kaupa kihutada. Nii tundsin ma end… elusana. Nüüd tundub, et selle jaoks pole enam üldse aega. Kohtumised, dokumendid ja laua taga istumine… ma ei tegele enam millegi muuga. Mõnikord tahaks ju lihtsalt ratsutada, eks, West?”
„Muidugi, härra lordmarssal, aga praegu poleks…”
„Nõõ!” Lordmarssal vajutas kannused kõvasti hobuse külgedesse ja ratsu sööstis mööda rada minema, nii et pori lendas kapjade alt. West vahtis hetke tummalt Burrile järele.
„Pagan!” sosistas ta. See vana jäärapäine narr laseb end niimoodi kindlasti sadulast visata ja murrab kaela. Ja mis siis saab? Prints Ladisla peab sõjaväe etteotsa asuma. West judistas end selle mõtte juures ja sundis ka oma hobuse galopile. Mis tal muud üle jäi?
Vasakul ja paremal kihutasid mööda puud, tee voolas tema alt läbi. Tema kõrvus oli ainult kabjamüdin ja ratsmete kõlin. Tuul tormas talle suhu ja piitsutas silmi. Lumehelbed kihutasid talle otse vastu. Ta vaatas korraks selja taha. Ihukaitsjad ei pääsenud üksteisest mööda, nende hobused tõuklesid, nad olid kaugele maha jäänud.
Ta suutis hädavaevu lordmarssalil kannul ja samal ajal sadulas püsida. Viimati oli ta nii kiiresti ratsutanud palju aastaid tagasi, kui ta kihutas üle kuiva tasandiku, gurkullaste ratsaväe kiilukujuline rühm kannul. Tookord polnud ta eriti rohkem hirmul kui praegu. Tema käed pigistasid valusalt kõvasti ratsmeid, süda tagus hirmust ja erutusest. Ta avastas, et naeratab. Burril oli õigus olnud. See tekitas tõesti tunde, et oled elus.
Lordmarssal oli kiirust vähendanud ja West talitses tema juurde jõudes ka oma hobust. Nüüd ta lausa naeris ja ta kuulis, et ka Burr kõhistab naeru. Ta polnud mitu kuud niimoodi naernud. Võib-olla mitu aastat, ta ei mäletanudki, millal viimane kord oli. Siis märkas ta midagi silmanurgast.
Ta tundis vastikut nõksatust ja kohutavat valu rinnus. Tema pea jõnksatas ettepoole, ratsmed kisti tal käest ja maailm pöördus tagurpidi. Tema hobune oli kadunud. Ta veeres maas, ringi ja ringi.
Ta üritas end püsti ajada ja maailm nõksatas jälle. Silme eest käisid läbi puud ja valge taevas, hobuse takka üles löövad jalad ja lendav pori. Ta komistas, kukkus näoli tee peale ja tema suu sai pori täis. Keegi tõmbas jõhkralt tema kuuest, vinnas ta püsti ja vedas metsa.
„Ei,” ahmis ta õhku. Ta ei saanud valu pärast rinnus peaaegu hingata. Polnud mingit põhjust, miks ta oleks pidanud sinnapoole minema.
Puude vahel oli must joon. West vankus edasi, kahekorra kõveras, läks oma kuuesabale komistades raginal läbi võsa. Üle tee oli veetud nöör, mis tõmmati pingule, kui nad selle juurde jõudsid. Keegi pooleldi vedas, pooleldi kandis teda edasi. Tal käis pea ringi, igasugune suunataju oli kadunud. Nad olid lõksu langenud. Ta kobas oma mõõga järele. Tal läks hetk aega, enne kui ta taipas, et mõõgatupp on tühi.
Põhjalased. Ta tundis kõhus meeletut hirmutorget. Ta oli põhjalaste kätte langenud, ja Burr samuti. Mõrtsukate kätte, kelle Bethod oli neid tapma saatnud. Kuskilt puude tagant kostis müdinat ja sahinat. West proovis end kokku võtta, et häältest aru saada. Seal olid ihukaitsjad, kes mööda teed kihutasid. Kui ta saaks ainult neile kuidagi märku anda…
„Siia…” kähistas ta armetult, siis aga suruti räpane käsi tema suule ja ta tiriti märja alusvõsa sisse. Ta rabeles nii kõvasti, kui suutis, kuid tema kehas polnud raasugi jõudu. Ta nägi puude vahelt, kuidas ihukaitsjad kõige rohkem tosina sammu kaugusel mööda vilksatasid, kuid ta oli abitu.
Ta hammustas kogu jõust kätt oma suu peal, kuid see surus ainult kõvemini, pigistas tema lõuga, litsus huuli. Ta tundis suus vere maitset. Võib-olla oli see tema enda veri, võib-olla käest suu peal. Ihukaitsjate hääled kadusid metsa ja nende järel tuli hirm. Käsi laskis ta lahti, tõukas teda ja ta varises selili.
Tema kohale kerkis nägu. Karm, kõhn, jõhker nägu: lühikeseks nüsitud mustad juuksed, loomalikuks lõrinaks paljastatud hambad, kalgid, külmad silmad, mis olid raevust tulvil. Nägu pöördus ja sülgas maha. Võõra pea ühel küljel polnud kõrva. Ainult roosa latakas arm ja auk.
West ei olnud veel kunagi nii õela välimusega inimest näinud. Kõik tema juures rääkis metsikusest. Ta paistis nii tugev, et võiks Westi pooleks rebida, ja jäi mulje, et ta oleks seda suurima heameelega ka teinud. Haavast tema kämblas jooksis verd. Haavast, mille olid teinud Westi hambad. Veri tilkus mehe sõrmeotstelt metsapinnale. Teises käes oli mehel sile puust vars. Westi pilk liikus õudusega mööda seda edasi. Varre otsas oli raske kaarjas tera, mis oli helkivaks ihutud. Kirves.
Nii et see oligi siis põhjalane. Mitte selline nagu need, kes joobnult Aduas rentslis vedelesid. Mitte selline nagu need, kes olid käinud Westi isa juures talus tööd palumas. Teistmoodi