Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie
Читать онлайн книгу.
teadis, et praegu on nad sellele hirmus lähedal. Sellel poisijulgal polnud aimugi, keda ta torgib. Rudd Kolmpuuga nalja ei tehta. Põhjas oli see nimi kuulus. See nimi sisendas hirmu – või julgust, oleneb, mis poolel olla. Tema kannatusel oli piir, kuid see piir polnud veel päris käes. Kõigi asjaosaliste õnneks.
„Või muulasid, mis?” urises Kolmpuu. „Muulad võivad takka üles lüüa. Vaata ette, et nad sul pead otsast ei lööks, poiss.” Ja ta pöördus ning marssis minema, tuldud teed tagasi. Hirmunud inimesed tõmbusid tal eest ära, siis aga vajusid rüsinal tagasi ning hakkasid kõik ühekorraga karjuma ja seletama, miks neid peaks sisse lastama, samal ajal kui teised jäävad välja.
„Vastuvõtt polnud päris selline, nagu me lootsime,” pomises Hagijas. Kolmpuu ei öelnud midagi, vaid lihtsalt sammus ees, pea rinnal. „Mis edasi, pealik?”
Vanapoiss heitis üle õla sünge pilgu. „Sa tunned mind. Kas sa arvad, et ma lepin sellise vastusega, kurat küll?” Miskipärast arvas Hagijas, et ei lepi.
Vahel läheb ikka viltu
Anglandi kuberneri saalis oli külm. Kõrged seinad olid kaetud lihtsa külma krohviga, lai põrand oli külmadest kiviplaatidest, haigutavas kaminas oli ainult külm tuhk. Ainsaks kaunistuseks oli tohutu seinavaip, mis rippus saali otsas: vaibale oli tikitud Uniooni vapi kuldne päike, mille keskel olid Anglandi ristatud vasarad.
Kuberner Meed kössitas hiiglasliku palja laua taga kõval toolil ja vahtis tühjusse, parema käe sõrmed lõdvalt ümber veinipeekri jala. Tema nägu oli kahvatu ja aukuvajunud, ametirüü kortsus ja plekiline, hõredad valged juuksed sassis. Major West, kes oli Anglandis sündinud ja üles kasvanud, oli sageli kuulnud Meedist räägitavat kui tugevast juhist, suurest inimesest, provintsi ja selle elanike väsimatust eestvõitlejast. Nüüd nägi ta välja nagu inimvare, kelle võimas ametikett on maadligi litsunud, ta oli sama tühi ja külm nagu tema haigutav kamin.
Temperatuur saalis oli jäine, kuid meeleolu oli veel külmem. Lordmarssal Burr seisis keset saali, jalad harkis, suured kämblad selja taga nii kõvasti kokku pigistatud, et sõrmenukid olid valged. Major West seisis tema kõrval, jäigalt nagu puunott, pea langetatud, ja kahetses, et oli oma kuue ära andnud. Ilmselt oli saalis veel külmem kui väljas, kuigi ilm oli isegi sügise kohta karm.
„Kas te veini võtate, lordmarssal?” küsis Meed vaikselt, ilma et oleks peadki tõstnud. Tema hääl tundus suures saalis nõrk ja kime. Westile tundus peaaegu, et Meedi hingeaur on näha.
„Ei, Teie Hiilgus. Ei võta.” Burri kulm oli kortsus. Westi teada oli tema kulm juba viimased paar kuud pidevalt kortsus olnud. Paistis, et teisi ilmeid tal ei olegi. Tal oli oma kulmukortsutus lootuse jaoks, rahulolu jaoks ja üllatuse jaoks. Praegu näitas tema kulmukortsutus aga ülimat viha. West tammus närviliselt ühelt tuimalt jalalt teisele, et verd liikuma saada, ja soovis, et oleks ükskõik kus mujal, ainult mitte siin.
„Aga teie, major West?” küsis kuberner sosinal. „Kas teie võtate veini?” West avas suu, et keelduda, kuid Burr jõudis ette.
„Mis juhtus?” urises ta. Rasked sõnad põrkusid külmadelt seintelt karedana tagasi ja kaikusid jäise lae all.
„Mis juhtus?” Kuberner raputas end ja pööras oma aukuvajunud silmad aeglaselt Burri poole, justkui märkaks teda alles nüüd. „Ma kaotasin oma pojad.” Ta haaras väriseva käega veinipeekri ja jõi põhjani.
West nägi, et marssal Burri sõrmed selja taga hakkasid üksteist veel kõvemini pigistama. „Tunnen kaotuse pärast kaasa, Teie Hiilgus, kuid ma pidasin silmas laiemat olukorda. Ma mõtlen Musta Kaevu juures juhtunut.”
Tundus, et Meed võpatas juba paljalt selle paiga nime kuuldes. „Toimus lahing.”
„Seal toimus veresaun!” käratas Burr. „Millega te end õigustate? Kas te ei saanud kuninga korraldusi kätte? Te pidite kutsuma kokku nii palju sõdureid kui võimalik, need linna kaitsele rakendama ja lisajõude ootama jääma! Te ei tohtinud mingil tingimusel Bethodiga võitlusse astuda!”
„Kuninga korraldused?” Kuberneri ülahuul kõverdus põlglikult. „Te mõtlete ikka Kinnise Nõukogu korraldusi? Ma sain need kätte. Ma lugesin need läbi. Ma kaalusin neid.”
„Ja siis?”
„Ma rebisin need puruks.”
West kuulis, et lordmarssal hingab raskelt läbi nina. „Te rebisite… need puruks?”
„Sada aastat oleme Anglandi valitsenud meie, minu suguvõsa ja mina. Kui me siia tulime, ei olnud siin midagi.” Meed tõstis uhkelt lõua ja ajas rinna kummi. „Meie taltsutasime metsiku maa. Meie raiusime maha metsad, ehitasime teed, ehitasime talud ja kaevandused ja linnad, mis on andnud rikkust tervele Unioonile!”
Vana mehe pilk oli märgatavalt elavnenud. Ta paistis pikem, julgem, tugevam. „Kui selle maa inimesed vajasid kaitset, vaatasid nad kõigepealt minu poole ja alles siis üle mere! Kas ma pidin laskma neil põhjalastel, neil barbaritel, neil elajatel karistamatult oma maad laastada? Oma esiisade tohutu töö tuulde visata? Röövida, põletada, vägistada ja tappa, nagu süda lustib? Kas ma oleksin pidanud linnamüüride taga istuma, samal ajal kui Angland nende mõõga all verd jookseb? Ei, marssal Burr! Mina nii ei tee! Ma kogusin kokku viimase kui mehe, andsin neile relvad ja saatsin nad metslaste vastu lahingusse – ning minu kolm poega läksid kõige ees. Mida muud ma oleksin saanud teha?”
„Käsku kuulata, kurat võtaks!” karjus Burr, nii kõvasti, kui hääl võttis. West võpatas, kõuetaoline kaja pani tal kõrvad kumisema.
Meed võpatas samuti ja jäi ammulisui vahtima. Siis hakkas tema alahuul värisema. Vana mehe silmadesse tõusid pisarad ja tema keha vajus jälle kössi. „Ma kaotasin pojad,” sosistas ta külmale põrandale vaadates. „Ma kaotasin oma pojad.”
„Mul on kahju teie poegadest ja kõigist teistest, kes ilmaasjata elu kaotasid, kuid teist mul kahju ei ole. Te olete juhtunus ainult ise süüdi.” Burr võpatas, neelatas ja hõõrus kõhtu. Siis läks ta aeglaselt akna juurde ja jäi külma halli linna vaatama. „Te raiskasite ära kõik oma jõud ja nüüd pean ma vähendama oma jõudusid, et mehitada teie linnu ja teie kindlusi. Te saadate minu alluvusse kõik, kes Musta Kaevu tapatalgutes ellu jäid, ja kõik teised, kellel on relvad ja kes suudavad võidelda. Meil on vaja igat meest.”
„Ja mina?” pomises Meed. „Küllap need Kinnise Nõukogu koerad uluvad ja nõuavad minu verd?”
„Las uluvad. Mul on teid siin vaja. Põgenikud tulevad lõuna poole, nad põgenevad Bethodi eest või siis hirmu eest, mida nad tema ees tunnevad. Kas te olete viimasel ajal aknast välja vaadanud? Ostenhorm on põgenikke täis. Nad kogunevad tuhandete kaupa linnamüüride taha – ja see on alles algus. Hoolitsege nende heaolu eest ja nende evakueerimise eest Midderlandi. Kolmkümmend aastat on teie rahvas teilt kaitset otsinud. Nad vajavad teid endiselt.”
Burr pöördus jälle saali poole. „Andke major Westile nimekiri üksustest, mis on veel sõdimiskõlblikud. Mis puutub põgenikesse, siis neil on vaja toitu, riideid ja peavarju. Ettevalmistusi nende evakueerimiseks peaks alustama kohe.”
„Kohe,” sosistas Meed. „Loomulikult, kohe.”
Burr heitis Westile kiire pilgu oma paksude kulmude alt, hingas korra sügavalt ja sammus ukse poole. West vaatas lahkudes üle õla. Anglandi kuberner kössitas endiselt toolil oma tühjas, jääkülmas saalis, pea käte vahel.
„See on Angland,” ütles West, osutades suurele kaardile. Ta pöördus ohvitseride poole. Vaid vähesed neist ilmutasid tema jutu vastu pisutki huvi. See polnud eriline üllatus, kuid ajas ikkagi Westil kopsu üle maksa.
Pika laua paremas servas istus kindral Kroy, jäigalt sirge ja liikumatu. Ta oli pikk, kõhetu ja karm, tema hallid juuksed olid pöetud nurgelise kolba lähedalt, musta värvi munder oli lihtne ja laitmatult puhas. Tema tohutu hulk staabiohvitsere olid kõik samamoodi pöetud, aetud habemega, klanitud, sünged nagu salk leinajaid. Nende vastas, vasakul pool lauda, lebaskles kindral Poulder, ümara punase näoga mees, tohutute vuntside uhke omanik. Tema kõrge krae, mis oli rohkest kuldniidist jäik, ulatus peaaegu tema