Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie
Читать онлайн книгу.
pole eriti midagi peale raua, ainsa asja, millega põhjalased on juba hästi varustatud. Rannikupoolne tee pakub rikkalikumat saaki ja on põhjalaste varustus- ning taganemisteedele lähemal. Pealegi ei taha ma meie vägesid liiga hõredalt jaotada. Me ei tea ikka veel Bethodi vägede tegelikku tugevust. Ma tahan, et meil oleks võimalus oma väed kiiresti kokku koguda, et temast võitu saada, kui meil õnnestub temaga lahingusse astuda.”
„Aga lordmarssal!” Kroyl oli ilme, nagu kõneleks ta seniilse isaga, kellel on kahjuks siiski õigus oma asjade üle ise otsustada. „Läänepoolset teed ei tohi ometi valveta jätta?”
„Ma pidin selleni kohe jõudma,” urises Burr ja pöördus jälle kaardi poole. „Kolmas väeüksus, mida juhib kroonprints Ladisla, asub positsioonidele Cumnuri jõe ääres ja jääb läänepoolset teed valvama. Nende töö on hoolitseda, et põhjalased meist mööda ei lipsaks ja meie tagalat ei vallutaks. See üksus jääb sinna, jõest lõuna poole, meie põhijõud hargnevad aga kaheks ja suitsetavad vaenlase välja.”
„Loomulikult, lordmarssal.” Kroy naaldus kõlava ohkega tooli seljatoele, justkui poleks ta midagi paremat oodanudki, kuid pidi kõige huvides siiski üritama, tema ohvitserid aga laksutasid laitvalt keelt ja vangutasid pead, näidates oma rahulolematust selle plaaniga.
„Noh, minu meelest on see plaan oivaline!” teatas Poulder sõbralikult. Ta vaatas üle laua Kroy poole ja muigas. „Mina pooldan seda täielikult, lordmarssal. Ma olen teie käsutuses igal moel, mida vajalikuks peate. Kümne päeva pärast on minu mehed valmis teele asuma.” Tema ohvitserid noogutasid ja mõmisesid nõusolevalt.
„Viie päeva pärast oleks parem,” ütles Burr.
Poulderi lihav nägu tuksatas pahameelest, kuid ta sai enesevalitsuse kiiresti tagasi. „Viis päeva siis, lordmarssal.” Kuid nüüd oli Kroy kord muheleda.
Kroonprints Ladisla oli kogu selle aja aga kaarti tunnistanud, silmad pilukil, ja tema paksult puuderdatud näole hakkas tasahaaval tekkima hämmeldunud ilme. „Lordmarssal Burr,” alustas ta aeglaselt, „minu üksus peab siis mööda läänepoolset teed jõe äärde minema, on mul õigus?”
„Just nimelt, Teie Kõrgus.”
„Aga üle jõe me minna ei tohi?”
„Just nimelt, Teie Kõrgus.”
„Meie kanda…” ja prints kõõritas haavunult Burri poole „…jääb siis puhtalt kaitsev roll?”
„Just nimelt. Puhtalt kaitsev.”
Ladisla kortsutas kulmu. „See ülesanne paistab tühine.” Tema tobe kaaskond hakkas toolidel nihelema ja nurisema, näidates oma rahulolematust ülesandega, mis polnud sugugi nende annete vääriline.
„Tühine? Andestage, Teie Kõrgus, kuid see pole nii! Angland on suur ja keeruline maa. Põhjalased võivad meist mööda pääseda, ja kui see neil õnnestub, on kõik meie lootused teie peal. Teie ülesandeks on takistada vaenlast üle jõe tulemast või – veel hullem võimalus – Ostenhormi peale marssimast.” Burr kummardus ettepoole, naelutas printsi pilguga paigale ja raputas tuliselt rusikat. „Teie olete meie kalju, Teie Kõrgus, meie alussammas, meie vundament! Teie olete hing, mille küljes ripub värav, värav, mis lüüakse sissetungijate nina all kinni ja kihutab nad Anglandist välja!”
Burri osavus avaldas Westile muljet. Printsi ülesanne oli tõesti tühine, kuid lordmarssal oleks suutnud ka käimlate rookimise panna paistma õilsa tööna. „Suurepärane!” hüüatas Ladisla, kübarasulg vehkimas. „Värava hing, aga loomulikult! Oivaline!”
„Kui rohkem küsimusi ei ole, härrased, siis… meil on väga palju tööd teha.” Burr vaatas mossis nägudest poolringi. Keegi ei teinud suud lahti. „Võite minna.”
Kroy ja Poulderi ohvitserid vahetasid jäiseid pilke ja kiirustasid, et esimesena välja jõuda. Kaks suurt väejuhti ise hakkasid tõuklema ukseavas, millel oli laiust enam kui piisavalt, et nad oleksid sealt korraga läbi mahtunud – kumbki ei tahtnud teisele selga keerata ega tema järel minna. Kui neil lõpuks oli õnnestunud koridori trügida, pöördusid turris kindralid teineteise poole.
„Kindral Kroy,” lausus Poulder hüvastijätuks põlgliku irvega ja heitis kõrgilt juuksed tahapoole.
„Kindral Poulder,” sisistas Kroy ja sikutas oma laitmatu mundri sirgeks.
Siis marssisid nad vastassuundades minema.
Viimasena sammusid välja prints Ladisla kaaskondlased, kes arutasid omavahel lärmakalt, kellel on kõige kallim turvis. West tõusis, et ka ise lahkuda. Tal oli sada kiiret ülesannet ja ootamine poleks midagi andnud. Kuid enne, kui ta ukse juurde jõudis, hakkas lordmarssal Burr jälle rääkima.
„See ongi siis meie sõjavägi, West. Ma vannun, vahel on mul tunne, et ma olen isa, kellel on hulk omavahel jagelevaid poegi, aga pole naist, kes mind aitaks. Poulder, Kroy ja Ladisla…” Ta vangutas pead. „Kolm väejuhti! Nad kõik paistavad arvavat, et kogu selle asja eesmärk on nende isiklik hiilgus. Rohkem ennast täis inimesi ei leiaks tervest Unioonist. Ime, et nad kõik ühte tuppa ära mahuvad.” Ta röhatas. „Võtku pagan neid seedehäireid!”
West otsis meeleheitlikult midagi positiivset. „Vähemalt kindral Poulder paistab kuulekas, härra lordmarssal.”
Burr mühatas. „Paistab tõesti, aga ma usaldan teda veel vähem kui Kroyd – kui see üldse võimalik on. Kroy on vähemalt etteaimatav. Ma võin olla kindel, et ta masendab mind igal sammul ja hakkab mulle vastu. Poulderi puhul ei saa milleski kindel olla. Ta naeratab ja meelitab ja kuuletub kõige väiksema pisiasjani, kuni näeb endale kasulikku võimalust ja pöördub mitu korda raevukamalt minu vastu, küll te näete. Neile mõlemale korraga meele järele olla on võimatu.” Burri silmad tõmbusid pilukile, ta neelatas ja hõõrus kõhtu. „Aga kuni nad mõlemad on rahulolematud, on meil võimalus. Ainus asi, mille eest tänulik olla, on see, et nad vihkavad teineteist veel rohkem kui mind.”
Burri kulm läks rohkem kipra kui tavaliselt. „Sellele kohale kandideerimisel olid nad mõlemad minust ees. Kindral Poulder on nimelt ülemlektori vana sõber. Kroy on ülemkohtunik Marovia nõbu. Kui Anglandi oli vaja vägede ülemjuhatajat, ei suutnud Kinnine Nõukogu nende kahe vahel valida. Lõpuks valiti paratamatu kompromissina mind. Tolvan kuskilt provintsist, eks ole, West? Täpselt see ma nende jaoks olen. Muidugi tõhusalt tegutsev tolvan, aga ikkagi tolvan. Ma olen kindel, et kui Poulder või Kroy peaks homme surma saama, vahetataks mind kohe järgmisel päeval ellujäänu vastu välja. Ülemjuhataja jaoks on raske kentsakamat olukorda ette kujutada – muidugi seni, kuni lisada asjale kroonprints.”
West peaaegu võpatas. Kuidas see õudus plussiks pöörata? „Prints Ladisla on… innukas?” pakkus ta.
„Mida ma ilma teie optimismita küll teeksin?” Burr kõhistas rõõmutult naerda. „Innukas? Ta elab unistustes! Teda on terve tema elu poputatud, nunnutatud ja viimse piirini hellitatud! See poiss ja päriselu ei tea teineteisest midagi!”
„Kas tal peab kindlasti omaette väeüksus olema, härra lordmarssal?”
Burr hõõrus oma jämedate sõrmedega silmi. „Kahjuks küll. Kinnine Nõukogu oli selles osas väga selgesõnaline. Neile teeb muret, et kuninga tervis on halb, troonipärijat peab rahvas aga täielikuks narriks ja päevavargaks. Nad loodavad, et siit tuleb uhke võit ja nad saavad kogu au printsile anda. Siis saadetakse ta võidusärast hiilgavana tagasi Aduasse ja temast võib saada kuningas, keda matsid armastavad.”
Burr vaikis hetke ja vaatas põrandale. „Ma olen teinud kõik, mida suutsin, et Ladisla ohtu ei satuks. Ma paigutasin ta sinna, kus põhjalasi ei tohiks olla ja kuhu nad ka kunagi ei tule, kui vähegi veab. Kuid sõda on kõike muud kui ettearvatav. Ladislal võib tekkida vajadus võidelda. Sellepärast peab keegi teda kaitsma. Keegi, kellel on lahingukogemus olemas. Keegi, kes on sama sitke ja sihikindel, kui tema narrist ohvitserid on pehmed ja laisad. Keegi, kes suudaks printsi hädaohtu sattumisest päästa.” Ta vaatas oma raskete kulmude alt Westile otsa.
Westil läks kõhus kohutavalt külmaks. „Mina?”
„Kahjuks