Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie
Читать онлайн книгу.
legaat lamaskles diivanil kõrge poodiumi peal saali kaugemas otsas, tema ees oli hõrgutistest lookas laud. Legaat oli tohutu suurt kasvu mees, ümara näoga ja lihav. Tema kuldsõrmustest rasked sõrmed haarasid valitud palu ja viskasid neid ootavasse suhu, tema pilk ei lahkunud aga hetkekski kahelt külaliselt – või vangilt.
„Mina olen Salamo Narba, Calcise linna keiserlik legaat ja kuberner.” Ta maigutas suud ja sülgas välja oliiviseemne, mis lendas tinksatusega ühele liuale. „Teie olete siis see, keda kutsutakse Esimeseks Maagiks?”
Maag kallutas oma kiilast pead. Narba tõstis peekri, hoides selle jalga jämeda nimetissõrme ja jämeda pöidla vahel, võttis sõõmu, loksutas veini suus, silmitsedes ikka veel külalisi, ja neelas lõpuks. „Bayaz.”
„Seesama.”
„Hmm. Ärge pange pahaks…” Nüüd haaras legaat tillukese kahvli ja ajas selle otsa austri. „Aga teie viibimine meie linnas teeb mulle muret. Poliitiline olukord impeeriumis on… heitlik.” Ta võttis jälle peekri. „Veel heitlikum kui tavaliselt.” Sõõm, loksutamine, neelatus. „Kõige vähem on mul vaja, et keegi… tasakaalu rikuks.”
„Veel heitlikum kui tavaliselt?” kordas Bayaz. „Mina sain aru, et tänu Sabarbusele on olukord lõpuks rahunenud.”
„Sabarbus rahustas olukorra oma raske saapa all, mõneks ajaks.” Legaat kiskus kobara küljest peotäie tumedaid viinamarju, naaldus uuesti patjadele ning hakkas marju ükshaaval oma ammuli suhu pilduma. „Kuid Sabarbus… on surnud. Mürk, nagu räägitakse. Tema pojad Scarion… ja Goltus… läksid päranduse pärast tülli… ja hakkasid sõdima. Sõda oli erakordselt verine, isegi selle kurnatud maa kohta.” Ja legaat sülitas viinamarjaseemned lauale.
„Goltuse käes oli Darmiumi linn keset suurt tasandikku. Scarion palkas oma isa parima väejuhi Cabrianuse linna piirama. Üsna hiljuti, pärast viie kuu pikkust piiramist, kui linn oli toidumoonast tühi ja lootuse kaotanud… andsid nad alla.” Narba lõi hambad küpsesse ploomi, mööda tema lõuga voolas alla mahl.
„Scarion on siis võidule lähedal.”
„Hah.” Legaat pühkis väikese sõrme otsaga nägu ja viskas pooliku ploomi hoolimatult lauale. „Vaevalt oli Cabrianus linna vallutanud, selle aarded röövinud ja selle jõhkraks rüüstamiseks oma sõdurite kätte andnud, kui ta seadis end muistses palees ise sisse ja kuulutas end keisriks.”
„Aa. Paistab, et teid see ei kõiguta.”
„Sisimas ma nutan, kuid ma olen kõike seda juba näinud. Scarion, Goltus ja nüüd veel ka Cabrianus – kolm isehakanud keisrit, kes on surmavõitluses üksteise külge klammerdunud. Nende sõdurid laastavad maad, need vähesed linnad aga, mis on suutnud iseseisvuse säilitada, vaatavad toimuvat hirmuga pealt ja pingutavad, kuidas suudavad, et sellest õudusest tervelt pääseda.”
Bayaz kortsutas kulmu. „Mul on kavas reisida lääne poole. Ma pean üle Aose minema ja Darmiumis on kõige lähem sild.”
Legaat vangutas pead. „Räägitakse, et Cabrianus, kes on alati ekstsentriline olnud, on nüüd täiesti mõistuse kaotanud. Ta olevat tapnud oma naise ja abiellunud omaenda kolme tütrega. Ta olevat kuulutanud end elavaks jumalaks. Linnaväravad on suletud, tema aga otsib linnast nõidu, deemoneid ja reetureid. Iga päev kõlguvad uued surnukehad avalikel võllapuudel, mille ta on lasknud kõigile tänavanurkadele püstitada. Kedagi ei lubata linna ega linnast välja. Sellised on uudised Darmiumist.”
Jezalit valdas ülim kergendus, kui Bayaz ütles: „Siis peame minema Aostumist.”
„Keegi ei pääse enam Aostumis üle jõe. Scarion põgenes oma venna kättemaksuhimulise sõjaväe eest üle silla teisele kaldale ja laskis silla oma selja taga ära lammutada.”
„Ta hävitas silla?”
„Nii see on. Ta hävitas vanaaegse ime, mis oli seisnud kaks tuhat aastat. Sellest ei jäetud midagi järele. Teie hädadele lisaks on viimasel ajal olnud tugevad vihmad ning jõgi on kõrge ja vool kiire. Koolmekohad on läbipääsmatud. Ma kardan, et sel aastal te Aosest üle ei pääse.”
„Pean pääsema.”
„Aga ei pääse. Kui minu nõu kuulda tahate, siis mina jätaksin selle õnnetu impeeriumi ja läheksin tagasi sinna, kust tulin. Meie siin Calcises oleme alati üritanud leida kuldse kesktee, jääda erapooletuks ja hoida eemale katastroofidest, mis on üksteise järel ülejäänud maale osaks saanud. Meie siin hoiame endiselt kindlalt kinni oma esiisade kommetest.” Legaat osutas endale. „Linna juhib keisri legaat, nagu vanadel aegadel, seda ei valitse mõni teeröövel, tühine hõimupealik või valekeiser.” Ta osutas lõdva käeviipega rikkalikult kaunistatud saalile nende ümber. „Meil siin on kõigest hoolimata õnnestunud säilitada raasuke vanast hiilgusest ja ma ei kavatse seda ohtu seada. Vähem kui kuu aja eest käis siin teie sõber Zacharus.”
„Siin?”
„Tema ütles, et Goltus on õiguse järgi keiser, ja nõudis, et ma teda toetaksin. Ma saatsin ta minema, saba jalge vahel, sama vastusega, mille annan teile. Meie siin Calcises oleme praeguse olukorraga rahul. Me ei taha mingites omakasupüüdlikes plaanides osaleda. Kao siit, maag, ja ära topi oma nina teiste asjadesse. Ma annan teie salgale linnast lahkumiseks kolm päeva.”
Narba viimaste sõnade kaja hääbus ja tükiks ajaks võttis maad vaikus. See aeg oli pikk ja pinev ning kogu selle aja jooksul läks Bayazi kulm aina rohkem kortsu. Vaikus oli pikk ja ootusärev, kuid mitte tühi. See oli täis kasvavat hirmu.
„Kas sa ajad mind kellegagi segi?” urises Bayaz lõpuks ning Jezal tundis ühtäkki vajadust temast eemale nihkuda ja end mõne kauni samba taha peita. „Ma olen Esimene Maag! Suure Juvensi enda esimene õpilane!” Bayazi viha surus Jezali rinda nagu tohutu kivi, pigistas välja õhu tema kopsudest ja jõu tema kehast. Maag tõstis lihava rusika. „See on käsi, mis sai võitu Kanediasest! Käsi, mis kroonis Harodi kuningaks! Sina julged mind ähvardada? Kas seda nimetad sa vanade aegade hiilguseks? Linna, mis on tõmbunud oma murenevate müüride taha nagu vana närbunud sõjamees, kes kössitab oma noorusaegse raudrüü sees?” Narba varjus hõbevaagnate taha ja Jezal võpatas – ta kartis, et legaat võib iga hetk lõhki lennata ja saali verega üle pritsida.
„Kas sa arvad, et mul on teie linnast, sellest katkisest kusepotist sooja või külma?” müristas Bayaz. „Sina annad mulle kolm päeva? Ma lähen siit ühe päevaga!” Ja ta pöördus kannal ning marssis üle poleeritud põranda ukse poole. Kiiskavad seinad ja sätendav lagi värisesid ikka veel tema kumiseva hääle kajast.
Jezal vabises hetke hädiselt ühe koha peal, siis hakkas süüdlaslikult jalgu lohistades astuma ja läks Esimese Maagi järel legaadi hirmust oimetutest valvuritest mööda, välja päikesevalguse kätte.
Kaitserajatiste seisukord
Ülemlektor Sultile,
Tema Majesteedi Inkvisitsiooni juhile.
Teie Eminents, ma tutvustasin Dagoska valitseva kogu liikmetele oma ülesannet. Kindlasti pole teile üllatuseks, et ootamatu võimu kahanemine ei rõõmustanud neid. Ma olen juba alustanud ka üleminkvisiitor Davousti kadumise uurimist ning olen kindel, et tulemused ei lase end kaua oodata. Esimesel võimalusel hindan ma linna kaitserajatisi ja võtan tarvitusele kõik vajalikud meetmed kindlustamaks, et Dagoska müürid oleksid vaenlastele läbipääsmatud.
Varsti annan endast jälle teada. Seni aga teenin ja kuuletun.
Sand dan Glokta,
Dagoska üleminkvisiitor
Päikeselõõsk rõhus murenevat müüriharja nagu tohutu raskus. See tungis Glokta kübarast läbi, tema õlgade vahele tõmmatud peani. See tungis läbi musta kuue tema väändunud õlgadeni. See ähvardas kogu vee tema kehast välja pigistada, elu tema seest välja litsuda, ta põlvili suruda. Jahe sügishommik võluvas Dagoskas.
Samal ajal kui päike ründas ülevalt, tungis tuul peale otse eest. See pühkis üle tühja mere ja lageda poolsaare, kuum ja lämmatavat tolmu täis,