Politseiniku tütar. Katrin Pauts
Читать онлайн книгу.
talle tere ütles. Kai lootis, et Eva ei tundnud teda siiski ära. Väikeses kohas tervitati igaks juhuks ju kõiki. Ja sellest oli ikkagi juba mitukümmend aastat, kui Eva tema tütrega mängimas käis.
Piretile mõeldes sähvatas Kai südame alla kibe torge. Tõenäoliselt ei tunneks ka Piret teda enam ära. Ja kui tunnekski, ei tahaks teda enam oma emaks tunnistada. Mõnikord, kui Kai bussi siin peatumas nägi, lootis ta, et Piret on talle lõpuks andestanud ja tagasi tulnud. Ainult miks pidanuks tütar talle andestama, kui ta polnud andeks palunudki?
Kai sundis end kiiremini astuma, et raskest äikese-eelsest õhust nelja seina vahele varju pääseda. Päevavalgus ei sobinud talle, silmad kuivasid ja kipitasid. Ta lubas mõttes, et kui koju jõuab, kuumutab ta kastrulis natuke vett ja peseb pea ära. Ehkki tõenäoliselt pole tal selleks ka täna jaksu. Tõenäoliselt ei võta ta kleitigi seljast, vaid tõmbab end voodis kerra ja tirib teki üle pea.
Kai polnud kakskümmend aastat muud teinudki, kui püüdnud välja puhata, aga ikkagi polnud tal hommikul silmi lahti venitades mingit energiat. Mida rohkem ta magas, seda rohkem väsis. Ta oletas, et põhjuseks olid unenäod. Need kurnasid teda.
Täna oli erandlik päev. Miskipärast oli tal hommikul veidi rohkem jõudu kui tavaliselt. Ärgates oli tal tunne, et kohe juhtub midagi tähtsat ja tal tuleb end koguda. Midagi oli muutunud. Ta ei saanud veel sotti, kas nihe oli tema sees või väljaspool.
Ta oli magamistoas toolil lasuvast mustade riiete hunnikust pisutki puhtama kleidi otsinud ning juba enne lõunat välja läinud. Käinud isegi poes ja apteegis, tegemata välja küsivatest pilkudest. Inimesed vaatasid teda tihti nii. Tahtsid justkui midagi küsida, aga kui Kai peatus ja ootele jäi, pöörasid nad pilgu kohmetult mujale. Mõni tegi juttu ilmast või kartulimardikatest.
Ta oli välja ostnud ka perearsti kirjutatud antidepressandid, vist juba kümnes mark, mida tema peal prooviti. Perearst hakkas lootust kaotama, seepärast oli Kai mitu vastuvõttu vahele jätnud. Elu ei saanud välja ravida.
„Sa pead ise enda heaks midagi tegema, Kai. Vabandust, et otse ütlen, aga sa haised päris vängelt,” olid arsti esimesed sõnad. Täpselt sama sissejuhatus nagu kõik need aastad.
„Kui palju sellest nüüd möödas on? Kakskümmend aastat. Sa pead ju ükskord ometi jälle elama hakkama.”
„Oi, ära kaaguta! Kuidas sa ise elaksid, kui sul nii oleks? Keksiksid tantsupidudel ja tassiksid iga päev uue mehe koju?” pahvatas Kai samad sõnad, mis kümneid kordi varemgi.
Arst, umbes Kai-vanune range naisterahvas, vahetas trullaka punapõskse pereõega liiga demonstratiivselt pilke. Kai tegi selle kohta märkuse.
„Kulla inimene, millest sa jälle räägid? Kas sina saad aru, millest ta räägib? Kuidas me siis teda vaatasime?” Arst kiikas õele ootavalt otsa. Too põrnitses Kaid kipras kulmu alt vaenulikult. „Sa ei tohi igalt poolt muudkui süüdistusi ja etteheiteid otsida. Inimesed tahavad sulle head. Keegi ei vaata viltu. Me ju teame. Aga sa pead end päriselt ka käsile võtma. Keegi ei ole kohustatud sind igavesti mõistma. Sa tuled siia abi järele, aga hakkad solvama. Iga kord.”
Kai puhkes uuesti nutma. Arst kiitis saja miljonendat korda, et nutt on hea. See puhastab. Kui ta ainult suudaks nüüd oma ihu ka puhtaks kasida, oleks see juba suur samm.
„Me peame iga kord pool tundi kabinetti tuulutama, kui sina oled siit lahkunud. Kas sul endal tõesti piinlik ei ole? Kai, kõike ei saa ju haiguse kaela ajada, nii paljude aastate järel enam mitte. Minu meelest on see lihtsalt lohakus. Sa oled mugavustsoonis. Harjunud niimoodi elama, et sa mitte millegi eest ise ei vastuta.”
Pereõde kirtsutas nina, köhatas ja sirutas juba käe, et aken lahti lüüa. Arsti hoiatava pilgu all tõmbus ta tagasi.
Kai surus vihasööstu alla. Mugavustsoonis? Kellegi meelest on tal mugav?
„Tead, mis ma sulle nüüd ütlen: kui sa kogu aeg inimesi endast eemale peletad, siis nad lähevadki,” manitses arst. Kai tundis end nagu direktori juurde vaibale kutsutud kooliplika. „Arst on ka ainult inimene. Ma ei pea laskma end tümitada nagu poksikotti. Kui ma sind juba nii ammusest ajast ei tunneks, siis keelduksin sind edasi ravimast. Patsient ise peab ka enda tervise pärast muretsema. Kas sa regulaarselt jalutamas oled käinud, nagu ma soovitasin? Ja sööma peab. Sa pead vähemalt kord päevas sooja toitu sööma, saad ju aru? Kui palju sa praegu kaalud?”
„Kas ma olen idioot või viieaastane? Arvad, et ma ise ei tea, kuidas oleks õige elada?” karjus Kai. „Arvad, et ma ei tea, mida kõike ma teoreetiliselt tegema peaksin? Ma ei ole idioot ega viieaastane. Kõik, mis sa teha oskad, on targutada, et taevas on sinine ja rohi roheline! Ma lihtsalt ei jaksa, saad aru! See ei allu sinu ega minu tahtele. Kirjuta retsept välja ja saad minust kohe lahti.”
Tohter ohkas. Pereõde pööritas jälle pekivoltide alt piiluvaid õelaid seasilmi ning manitses, et arvestada tulevat ka teiste inimestega, kes õhukese ukse taga ooteruumis passivad. Kai oleks tahtnud temalt küsida, kas ta mäletab. Kakskümmend aastat tagasi, kohe järgmisel päeval, kui see juhtunud oli, läks Kai kauplusse kohvi ostma ja kuulis pealt. Too näitsik, kes siis veel ei töötanud arstikeskuses, seisis leti ees seljaga tema poole ja ütles: „Mis see politsei üldse jamab selle litsiga? Isegi kui juhtus midagi, mis siis. Vanematele on see ainult kergendus. Pääsevad lõpuks häbist.”
„Sa ei kuula minu nõuandeid. Sa ei kanna enda eest hoolt, nagu ma olen parimas usus soovitanud. Mida sa minult ootad?” nõudis arst. „Kai, ma tõesti enam ei…”
„Kirjuta see retsept juba välja!” kiljatas Kai. Miks pidi ta iga kord siin pool tundi epistlit kuulama, kui kõik lõppes nagunii uue tabletiportsuga? Ainult selle järele oli ta tulnud.
Pereõde tõusis pahuralt puhkides ja astus oma jämedaid jalgu lohistades uksest välja. Kai kuulis, kuidas ta järjekorras ootavate külamuttide ees tema pärast vabandas.
„Oled maha rahunenud?” küsis arst Kailt, kes end korraga väga tühjana tundis. Karjumine oli kulutanud kogu jõu, mis ta oli hommikul oma varudest leidnud.
„Sa muide eksid, kui arvad, et mina mitte kui midagi ei tea,” jätkas arst, puurides Kaile etteheitvalt silma. Kaid valdas meeletu väsimus ja ta tundis, kuidas pisarad segunesid ninasõõrmeist tilkuva ollusega. Tema lõug oli üleni limane. Pereõde viskas talle paki pabertaskurätte sülle.
„Kõik inimesed elavad midagi läbi ja paljud teavad seda tunnet. Sa ei ole nii eriline. Minul suri eelmisel aastal mees. Jalapealt kukkus kokku ja oligi kõik. Pereõel on invaliidist laps, kes võib iga päev teise ilma minna. Mida me peaksime tegema? Koju nutma jääma? Patsientide peale karjuma? Mida mina tegin? Matsin mehe maha ja tulin juba järgmisel nädalal tööle. Kuskil on mõistlik piir. Sa pead end kokku võtma või kaotad ka selle, mis sul veel olemas on. Kas sa ei arva, et võlgned seda Piretile?”
Kai noogutas ja pühkis paberiga lõualt tatti. Pereõde pööras pea eemale ja kibrutas huuli. Lõpuks ometi asus arst retsepti välja kirjutama. „Mine koju, käi saunas, pane puhtad riided selga. Usu, kohe läheb enesetunne paremaks,” manitses tohter hüvasti jättes. „Endast peab ikka lugu pidama.”
Kui Kai enda järel ust sulges, kuulis ta, kuidas aken kolksuga lahti paisati. Ooteruumis istus paar eakat mutikest, kes vaatasid püüdlikult oma jalgade ette. Kai ütles „head aega”. Keegi ei vastanud. Kai astus WC-sse, aga kui ta aluspükse maha ajada tahtis, märkas ta, et tal polnudki midagi jalas. Ta oli need hommikul riidesse pannes lihtsalt unustanud. Ta istus potile ja puhkes suure häälega nutma.
Kai jõudis oma pärnaalleeni. Vanad puud olid sihvakad ja suursugused, moodustasid tema pea kohal helerohelise võlvi. Nad lõhnasid pärast vihma mesimagusalt.
Kunagi asus siin mõisa häärber, alleel sõitsid sakste tõllad. Kai tundis end vääritult. Talle näis, et puud viibutavad talle etteheitvalt sõrme. Ta hakkas sörkima, et ruttu ulualla pääseda. Häärber oli ammu maha lõhutud, tema majake allee lõpus oli üsna mannetu kolhoosiaegne Ants-tüüpi ehitis. Kunagi jagati neid lüpsjatele. Selliseid oli teisel pool maanteed veel kolm, aga ülejäänud olid tühjaks jäänud.
Ta astus