Politseiniku tütar. Katrin Pauts
Читать онлайн книгу.
mis polnud küll täide läinud, aga see ei lugenud. Tal oli kaks tütart, kellel oli kõik veel ees. Tähtsamaks olid saanud nende unistused.
Pärnade kohale taevasse joonistus valge triip. Kai kuulas lennuki kauget unistavat üminat. Ta oleks tahtnud käed sirutada ja hüüda: vii mind siit ära, veel pole liiga hilja! Lennukitel on igatsuse hääl. Kas õnn võis siiski veel võimalik olla?
Niiske kassitapuväät kleepus tema paljaste säärte külge. Ta võttis lirtsuvad sandaalid jalast ja astus paljajalu tuppa. Sumbunud lehk lõi vastu nägu. „Kas sul on siin kuskil rott?” oli sotsiaaltöötaja viimasel külaskäigul küsinud.
Kööki jõudnud ja toidukompsu toolile toetanud, heitis ta pilgu aknasse. Kellaaeg oli umbkaudu sama nagu tookord. Õhtuvalgus langes alleele just nii, nagu ta mäletas.
Teda ei olnud. Ta ei tule enam kunagi.
Ent eile oli ta olnud seal.
See juhtus, kui Kai juba magas. Ta oli imekombel und saanud. Aga ikkagi oli see iseäralik tunne temast läbi murdnud, teda üles kihutanud. Ta oli akna juurde läinud ja hämarust uurinud. Ei näinud midagi, aga tunnetas. Tundis iga ihukarvaga, et keegi oli äsja seal. Ta oleks võinud näpuga osutada kohale, kust tunne lähtus – punktile maantee taga põllul.
Sisetunne ütles jälle, et midagi tähtsat on lähenemas, mida ta maha magada ei tohi. Meeled peavad erksad olema.
„Pea veel vastu, Kai, pea veel natuke vastu. Varsti saab see läbi,” sosistas ta endale, ammutas plekkämbrist leiget läppunud vett ja jõi suurte sõõmudega.
KÜMME
„No kuule. See mõte tundub kuidagi liiga hull,” mühatas Andreas. „Mis kuradi asja meie siin välja uurida suudame? Nii paljude aastate järel? On seda üldse tarvis nii täpselt teada, mis nendega kunagi juhtus?”
Tal oli juba veidi parem, kuigi Eva teda ikka veel murelikult silmitses. „Sulle ei ole tõde oluline? Ma ei usu seda. Sa oled praegu lihtsalt väsinud.”
Õde vajutas käe tema laubale, tema pihk oli kosutavalt jahe. Andreas oleks tahtnud seda hetke pikendada. Ta oli õigesse kohta põgenenud. Vähemalt keegi hoolis temast.
Nad istusid vana talumaja elutoas päevinäinud sohval teine teises otsas. Andreast tegi vana mööblitükk närviliseks, kindlasti oli see lutikaid ja muid satikaid täis. Nende jalge ees lamas väike valge koer, koon käppadel. Peni jõllitas Andreast umbusklikult. Emane, otsustas Andreas.
„Sul on ju palavik,” nentis Eva, kätt ära tõmmates. Ta süütas järgmise sigareti ja vehkis käega suitsu lahtisest aknast välja. Õues kriiskasid ritsikad. Üle aknalaua sirutasid oma peenikesi kaelu mingid valged lilled.
Üheainsa õhtuga oli õel kulunud pool pakki, rehkendas Andreas. Ta surus vastumeelsust alla. Londoni modellidele oli suitsetamine asendustegevus. Ka Tatjana suitsetas ega hoolinud, mida Andreas sellest arvas. Ta teenis ju raha.
Andreas oli tööotste vahepeal nädalate kaupa koduperemees. Tatjana oli oma töö üle uhke, aga Andreasele see ei meeldinud. Ta oli paar korda moeetendusel publiku hulgas passinud ja korraks nina lava taha pistnud, kuni turvamees ta ukse taha viskas. Ruum oli üleni mattunud sinakasse vinesse, milles Andreas ei eristanud ühegi inimkeha kontuure. Riburadapidi ilmusid zombid tossavast põrgukatlast kõledale lavale ja samasuguste elutute silmadega zombid aplodeerisid neile. Kui show läbi sai, kadusid kõik jälle sinisesse suitsu. Aga Tatjana ei tahtnud ühtki teist tööd. Naine elas luulus, et zombipublik imetleb teda.
„Jätta Tallinnas kõik maha ja tormata ülepeakaela siia mingeid ähmaseid jälgi ajama? See on üks kuramuse sõge jutt, mis sa mulle äsja rääkisid. Mis sul äkki hakkas, Eva? Mees jättis maha?”
„Ma ju ütlesin. Pole mingit meest. Ei tule ka. Ma ei ole meeste jaoks programmeeritud.” Eva mälus sigaretti.
Andreas surus maha impulsi tossav pläru õe huulilt maha lüüa. Ta ei tahtnud, et veel keegi kaoks tema elust sinisesse suitsu. Tatjana oli lõpuks leidnud kellegi, kes seda kentsakat zombimaailma paremini mõistis. Ta kahtlustas, et tema naisele oli käpa peale pannud seesama inetu itaallasejunn, Tatjana sõbranna mänedžer.
Andreas ei mõistnud õde. Nii palju, kui ta oli nende meilivahetusest välja lugenud, tundus Eva elu minevat ülesmäge, mitte kolinal allapoole nagu temal endal. Kui tema oleks saanud edukaks, oleks ta laineharjal sõitnud mis tahes tormide kiuste. Tema poleks kunagi vabatahtlikult loobunud. Edu oli Andreasele jäänud püüdmatuks unistuseks ning õe meile lugedes oli ta valusa selgusega mõistnud, kui väga ta põdes, et võimalus kuhugi jõuda oli tal sõrmede vahelt libisenud. Ja mis teda takistas? Tema ise. Tema esimene töö Londonis oli paljulubav. Ühe tuttava kaudu oli ta saanud mingi BBC tähe autojuhiks. Aga Andrease alateadvuse soppidest oli pinnale ujunud tunne, et ta ei ole sellise elu vääriline. Seepärast korraldas ta enesesabotaaži ja oli staariga rõhutatult ebaviisakas, kuni tollel kannatus katkes ja Andreas sule sappa sai.
Pool aastat tagasi kohtus ta metroos ühe vana tuttavaga Eestist. Too tahtis teada, kas keegi Niimandi-nimeline ajakirjanik on tema sugulane. Andreas teadis, et õde töötab mingi ajalehe juures, aga ei olnud kunagi tulnud selle peale, et Eva võiks olla tuntud. Ta guugeldas õe kirjutisi, luges hommikuni tema artikleid. Need lummasid teda – Eva nutikad küsimused, teravmeelsed pealkirjad. Teemad ei olnud päris Andrease rida ja kuna ta oli Eesti elust võõrdunud, ei saanud ta paljust aru. Aga ta tundis kadedusega segunevat uhkust. Näitas ühte artiklit Tatjanale – minu õde! Tal oli naisele viimaks midagigi ette näidata.
Aga Tatjana suutis ikka temast üle sõita: „Ja siis? Ära hakka mulle temast rääkima. Mulle ei meeldi ajakirjanikud. Mulle ei meeldi nende töö.”
Andreas kaevus ülepeakaela Eva lugudesse. Luges mõnda kohta mitu korda, elas kaasa, sõimas mõttes kuulsusi, kes tema õe küsimustele ebaviisakalt vastasid. Ta ei olnud Tatjanat töölt koju oodates enam üksi nagu varem, vaid tundis end osana seltskonnast, kus Eva liikus.
Lõpuks saatis Andreas artikli pealkirja alla trükitud meiliaadressile lühikese teate. Nii olidki nad uuesti suhtlema hakanud ja paar korda kuus kirju vahetanud, kuni Eva üllatas Andreast kutsega.
„Mul ju polnudki algul mingit kavatsust uuesti siia tulla,” vastas Eva viimaks. „Ma pole sulle veel kõike rääkinud. Mind lasti töölt päevapealt lahti. Mul oli ruttu uut fookust vaja, muidu oleksin koost lahti kukkunud. Mul pole peale ajakirjanduse mingit muud elu olnudki. Kellel ei ole muud elu peale töö, ei tohi seisma jääda. See on ohtlik. Ma olen näinud – meil oli üks reporter… Teda ei ole enam. Sa pead edasi jooksma. Aga mina tahtsin äkki hoopis koju tulla.”
Andreas vahtis õde pahviks löödult. Lasti töölt lahti? Uskumatu. Ta oli Eva artikleid lugedes õde kadestanud. Talle meenus piinlik stseen bussis. Tema ise ei saanud võõrastega kuigi kergesti jutule. Alalõpmata andis ta mingeid valesid signaale ja valelootusi ning pidi tagajärgedega tegelema.
„Sa lähed ju tagasi?” küsis ta õelt. „Ajakirjandusse, ma mõtlen. See sinu leht pole ju ainuke töökoht. Leiad kindlasti uue ja parema.”
„Ah, ole nüüd. Nii need asjad ei käi. Eesti meedia on kitsas ringkond, jutud levivad kiiresti. Usu mind, ma olen nüüd paaria. Ja asi pole isegi selles. Ma lihtsalt ei taha enam seda tööd teha. See ei meeldigi mulle enam.”
„Miks? Saad ju tähtsate inimestega suhelda. Seltskonnas liikuda.”
„Sa ei ole ju päriselt nii naiivne? Mida rohkem sa tähtsate inimestega suhtled, seda rohkem just tunned, et pole nendega võrdne.”
Andreast haaras pettumus. Eva oli nüüd liiga palju tema enda moodi. Pidetu, sihitu ning soovimatu. Talle kerkis silme ette viimane õhtu Tatjanaga. Ta oli naiselt andeks palunud, end alandanud, roomates tema meetripikkuste modellijalgade ees nagu koer, pisarad ja ila mööda lõuga voolamas.
Oli anunud, et Tatjana annaks talle uue võimaluse. Lubanud teda enam mitte iialgi lüüa.
„Mu isa oli samasugune nagu sina,” kuulis ta nüüdki Tatjana häält. „Ma tean teiesuguseid küll. Kui sulle veel kord andeks annaksin, mis see muudaks? Sinusugust