Politseiniku tütar. Katrin Pauts
Читать онлайн книгу.
ja rahustavalt, nagu oleks Andreas jonniv kaheaastane.
„Palun tõesti väga vabandust,” pomises Andreas, tundes, kuidas põsed alandusest tulitavad. Ilus neiu kõrvalistmelt vahtis teda, parastav säde silmis. Tüdruk oli ikka veel tema peale solvunud, naised jaksasid viha kanda.
„Ah, olge nüüd,” rehmas bussijuht, nagu oleks Andreas ise teema algatanud. „Ei maksa nii väikesest asjast kohe draamat tegema hakata. Ma lihtsalt ei tahtnud, et te oma peatuse maha magaksite, kogu lugu. See on üksildane koht, ega siin neid busse nii tihti liigu. Aga inimesed on siinkandis lahked.”
Andreas haaras oma pagasi ja astus kiiresti välja. Ilm oli pärast sadu ikka veel sombune ja lämmatavalt palav. Andreas seisatas peatuses ja tõmbas kopsud sooja auru täis. Äkki lõi ninna vänge diislihais ning mööda kimav valge pikap pritsis talle soppa näkku. Lahked inimesed?
Eva oli lubanud talle vastu tulla, aga peatus oli inimtühi. Andreas mäletas, et siit suure maantee äärest oli Tuulegile umbes seitse või kaheksa kilomeetrit. Tema koolipõlves oli siin seisnud inetu tellistest putka. See oli maha lõhutud. Peale putka ei olnud tee ääres peaaegu mitte midagi. Kahekorruseline tellisehitis paarisaja meetri kaugusel oli nende kunagine koolimaja, aga see oli varsti pärast tema lõpuaktust kinni pandud. Kui kolhoosiaeg lõppes, lõppesid ka lapsed, noorem rahvas kolis linna. Kooli kõrval oli apteek.
Andreas istus uue klaasist ootepaviljoni pingile ja kiskus kleepuva särgi seljast. Särki nuusutanud, toppis ta selle prügikasti. Tal oli kotis küllalt särke, Londonis oli ta oma kapiriiulid tühjaks teinud ja toppinud kotti kõik, mis mahtus. Higihais ei häirinud teda, aga särgil oli Tatjana lõhn. Ta oli naist vastu rinda surunud.
Ta silmitses loiult ümbrust. Uni hakkas jälle peale tikkuma, ta polnud kaks ööpäeva järjest korralikult magada saanud.
Nii palju, kui ta meenutada suutis, polnud siin midagi muutunud. Juurde ei olnud tulnud ühtki uut hoonet. Kolhoosiaegsed korrusmajad pungitasid oma tühje silmi. Elu oli seisma jäänud. Kusagil metsa taga peaks olema meri. Mis oleks, kui tema läheks ka ujuma? Nagu vanamees. Ja ema.
Vallamaja suunast lähenes salk mehi. Temani jõudes aeglustasid nad sammu ja jõllitasid varjamatu uudishimuga. Ta köhatas ja ütles: „Tere õhtust!” Mehed ei vastanud, vaid pöörasid pea kõrvale ja jätkasid oma teed. Siinkandis ei räägita võõrastega.
Bussijuhil oli õigus – temagi oli nüüd siin võõras. Keegi ei mäletanud teda enam. Ja jumal tänatud. Pealekauba oli ta kahtlane võõras, kel habe kolmandat päeva ajamata ning tumepruunid kasimata juuksed pisut liiga pikad. Talle meenus, et tal ei ole särki seljas. Mida see plika bussist temas küll nägi? Muidugi, naised nägid temas nii mõndagi, aga viimastel nädalatel oli ta vormist väljas.
„Oledki täitsa sina!” kuulis ta äkki teisest suunast. Ta tundis hääle kohe ära – Eva tämber oli kähe ja sume juba siis, kui ta veel ei suitsetanud. Nüüd rippus tossav sigaret õel näpus. Ilmselt kõik ajakirjanikud suitsetasid, vähemalt filmidest oli Andreasele selline mulje jäänud. Londonis suitsetasid kõik modellid. Võib-olla oli nende elus millestki puudu. Andreas võis taluda süstimist, isegi otse pudelist rüüpamist, aga ta ei talunud suitsetamist. Selles, kuidas naised avalikult haisvat pulka imesid, oli tema silmis midagi iiveldamapanevalt rõvedat.
Eva oli lohvakates dressipükstes ja valges maikas. Andreas oli teda teisiti ette kujutanud, kuidagi elegantsemana. Ajakirjanikutöö oli kõlanud peenelt ja tähtsalt. Tema kujutlustes pidi õde läbi käima päris kõrge seltskonnaga.
Õe hooletu hobusesaba oli nüüd pruun, mitte enam blond. Andreas rehkendas, et Eva peaks varsti 36-aastaseks saama. Taldrikusuurused helesinised silmad ja tedretähniline nöbinina olid aga just sellised, nagu ta mäletas.
Õde nägi välja värske, süütu ja väga noor. Andreas neelatas. Ta oli kade.
„Naist pole sa ikka veel leidnud?” muigas Eva, teda uudishimulikult silmitsedes. „Sellest saab kohe aru, muide. Kui mehel kedagi pole, on tal mingi eriline aura.”
„Meeleheide sirab silmis?” sundis Andreas end muigama.
„Ei, mitte just seda. Aga selliste meeste aura on kuidagi… eksinud.”
„Ma olen lihtsalt natuke väsinud,” ühmas Andreas. Teda masendas, et oli oma lihasele õele, keda ta polnud kümmekond aastat silmast silma näinud, juba esimese minutiga luuseri mulje jätnud. Või mäletas Eva teda juba vanast ajast sellisena?
„Solvusid või? Ma ainult niisama tögan,” naeris Eva. „Aga on sul siis keegi või ei ole? Kui kauaks sa saad jääda?”
„Nii kauaks, kui vaja. Tahtsin nagunii kuhugi puhkusele sõita.”
Andreas ei hakanud seletama, et temast jäi Inglismaale maha kuueaastane laps ning Tatjana ei taha temast enam iialgi midagi kuulda. Viimasel õhtul oli ta naise ninaluu puruks löönud. Verd purskas. Tema oli verine nagu lihunik ja Tatjana röökis nagu loom: „Mis sul hakkas, värdjas? Oled jälle mingist pasast pilves?”
Andreasel oli kõhe mõelda, mida kõike ta oli valmis Tatjanaga veel tegema ja oleks teinudki, kui teisest toast poleks ilmunud nutta üürgav poeg. Tatjanal oli õigus. Seda tegid need kuradi tabletid. Ta ei saanud neile enam küüsi taha. Paar nädalat enne ärasõitu oli tema diiler nagu maa alla vajunud ja telefoninumber ei kehtinud enam.
„Mis teha,” kehitas ta nüüd Evast mööda vaadates õlgu. „Igaühel ei vea. Ma pole veel seda päris õiget kohanud. Ei usu, et enam kohtangi. Ju on mul liiga kõrged nõudmised. Sul on rohkem õnne olnud?”
Eva ei vastanud, ei pannud küsimust tähelegi. Ta piidles Andreast teraselt: „Kuule, päriselt, sa näed jube välja. On sul midagi viga? Bussis läks süda pahaks?”
Andreas raputas pead ning vinnas laiguti roosaks luitunud punase spordikoti õlale, oodates, et Eva suuna ette näitaks. Tegelikult oli otsetee talle juba meenunud. Apteegihoone juurest tuli vasakule keerata ja kõndida viis kilomeetrit mööda kruusateed. Siis tuli minna mööda metsarada, kuni see kalmistu juures uuesti maanteele jõudis, ning edasi oli vaja veel veidi maad ojaga paralleelselt maha käia. Sealt oli nende kodu juba näha.
Ojapervele jõudes ei pidanud Andreas enam vastu. Teda ajas iiveldama. Ta palus õelt vabandust, heitis koti teepervele ning tormas võssa.
ÜHEKSA
Kilekotisangu pigistav Kai nägi, et rajalt astus maanteele võõras mees, kes tundus aga miskipärast tuttav. Kui mehest ei oleks õhkunud midagi tuttavlikku, poleks ta vahtima jäänudki. Kai ei tundnud meest ära, nähtavasti olid kellelegi linnast külalised tulnud. Tuttav oli mehe ilme. Kai oli seda alles hommikul peeglist näinud.
Võõras oli umbes neljakümneaastane ja köitva välimusega, aga tal näis halb olevat. Kogu tema olekust aimdus väsimust. Mees tuikus kergelt ja pühkis rohutuustiga suud. Õlal kandis ta suurt punast kotti ning kõndis noore sihvaka naise kõrval.
Naist Kai teadis – Armini ja Grete tütar Eva. Temast oli täna poes palju juttu olnud. Eva oli juuksevärvi vahetanud, aga tema nägu oli Kail meeles. Valus hakkas. Talle kerkis silme ette teine nägu, mida raamistasid natuke heledamad juuksed – Piret.
Kui paarike lähemale jõudis, tõmbus Kai kössi, soovides olla väike ja nähtamatu. Tal polnud enam ammu seesugust välimust, mida võõrastele esitleda. Kohalike pilgud olid juba harjunud ja nende arvamusest ta ei hoolinudki. Aga nägusa võõra mehe kohalolek äratas viivuks Kai varjusurmas meeled ning ta tundis, et juuksed olid pesematusest nätsked. Kaenlaalustes haises vana kuivanud higi vängelt nagu kassikusi. Pilku maha lüües märkas ta oma rikutud sandaale. Üks peenike rihm lipendas. Neetud vihm. Tema varbaküüsi ääristasid mustad randid.
Õnneks oli mehel-naisel omavahel nii palju rääkida, et nad ei pannud Kaid kohe tähelegi. Kai hingas kergendatult ning vaatles neid juba julgemalt. Äkki on paarike armunud? Poes oli arutletud, kas Armini tütrel meest ka on. Kohalike meelest oli ta tulnud üksi, ja see äratas uudishimu. Midagi pidi järelikult juhtunud olema, ilmselt inetu lahutus või midagi hullematki. Tuli ta siia uut artiklit kirjutama? Siia kolkasse ei tuldud ju lihtsalt niisama. Klatš oli katkenud nagu