---

Скачать книгу

---

dr Hollós ja dr Ferenczi. Minu 1916/17 avaldatud raamatus „Sissejuhatavad loengud psühhoanalüüsi” (ilmunud H. Helleri kirjastamisel Viinis) on üheksat loengut hõlmav keskmine osa pühendatud unenägude esitamisele, see püüab olla elementaarsem ja luua tihedama seose neurooside õpetusega. See kirjutis tervikuna on oma loomult väljavõte „Unenägude tõlgendamisest”, ehkki mõnes kohas pakub ta täiendavat informatsiooni.

      Ma ei saanud otsustada selle raamatu põhjaliku läbitöötamise kasuks, mis tõstnuks ta meie tänaste psühhoanalüütilise teadmiste tasemele, kuid hävitaks samas selle ajaloolise omapära. Ma arvan, et raamat on oma ligi kahekümneaastase olemasolu jooksul oma ülesande täitnud.

Budapest-Steinbruch, juuli 1918

      EESSÕNA KUUENDALE TRÜKILE

      Raamatutööstuse praegusaja raskuste tõttu ilmub see uus trükk oluliselt hiljem, kui seda oleks olnud vaja, ja see avaldatakse – esimest korda – eelneva väljaande muudatusteta kordusena. Dr O. Rank täiendas ja jätkas ainult kirjandusnimestikku raamatu lõpus.

      Minu oletus, et see raamat on oma ligi kahekümneaastase olemasolu jooksul oma ülesande täitnud, ei leidnud seega kinnitust. Ma võiksin pigem öelda, et tal on lahendada uus ülesanne. Kui varem oli tegemist unenäo olemuse selgitamisega, siis nüüd on sama oluline vastata kangekaelsetele eksiarvamustele, mille meelevallas on need selgitused.

Viin, aprill 1921.

      EESSÕNA KAHEKSANDALE TRÜKILE

      Selle raamatu viimase, seitsmenda trüki (1922) ja praeguse, uuendatu vahele jääb minu kogutud teoste „Gesammelte Schriften” väljaanne, mille trükkis kirjastus Internationaler Psychoanalytischer Verlag Viinis. Selle koguteose teise köite moodustas esmatrüki tekstikuju, kõik hilisemad täiendused on koondatud kolmandasse köitesse. Samal ajavahemikul ilmunud tõlked järgivad raamatu iseseisvalt ilmunud vormi, nii 1926. aasta tõlge prantsuse keelde I. Meyersonilt pealkirjaga „La science des rêves” (Seerias „Bibliothèque de Philosophie contemporaine”), John Landquisti 1927. aasta tõlge rootsi keelde („Drömtydning”) ja Luis López-Ballesteros y de Torrese tõlge hispaania keelde [1922], mis moodustab kogutud teoste „Obras Completas” 6. ja 7. köite. Tõlge ungari keelde, mida ma arvasin juba 1918. aastal peatselt ilmuvat, ei ole tänaseni valminud.3

      Ka käesoleva redaktsiooni tegemise käigus käsitlesin ma seda teost peamiselt ajaloolise dokumendina ja tegin vaid selliseid muudatusi, mis olid minu enda arvamuste selgitamiseks ja süvendamiseks vajalikud. Selle arusaama tõttu loobusin ma ka lõplikult võtmast sisse pärast „Unenägude tõlgendamise” esimest trükki ilmunud unenägude probleemide alast kirjandust ja jätsin varasemate trükkide vastavad osad ära. Samuti on ära jäetud mõlemad artiklid „Unenägu ja kirjandus” ning „Unenägu ja müüt”, mille lisas varasematele väljaannetele Otto Rank.

Viin, detsember 1929.

      EESSÕNA KOLMANDALE (TÄIENDATUD)

      INGLISKEELSELE VÄLJAANDELE4

      1909. aastal kutsus G. Stanley Hall mind Clarki Ülikooli Worcesteris pidama esimesi loenguid psühhoanalüüsist. Samal aastal avaldas dr Brill minu teoste esimesed tõlked, nendele järgnesid varsti teisedki. Kui psühhoanalüüsil on praegu või edaspidi mingi roll Ameerika intellektuaalses elus, siis on see suurelt osalt nende tõlgete ja dr Brilli muu tegevuse vili.

      Tema esimene tõlge „The Interpretation of Dreams” ilmus 1913. Sellest ajast peale on maailmas palju aset leidnud ja meie arusaamad neuroosidest on palju muutunud. See raamat, mis ilmudes oma uudse panusega psühholoogiasse maailma hämmastas, ei ole aga põhiolemuselt muutunud. Isegi mu praeguse arusaama kohaselt sisaldab see kõige väärtuslikumaid kõigist avastustest, mis mul on olnud õnn teha. Millegi sellise mõistmine saab inimesele osaks vaid korra elus.

Viin, 15. märts 1931.

      I

      TEADUSLIK KIRJANDUS UNENÄOPROBLEEMIDEST

      Järgnevatel lehekülgedel tõestan ma, et on olemas psühholoogiline tehnika, mis võimaldab tõlgendada unenägusid, ning et seda meetodit kasutades ilmneb, et iga unenägu on psüühika mõtestatud moodustis, millel on ärkveloleku psüühilises toimimises oma kindel koht. Peale selle püüan ma selgitada protsesse, millest tuleneb unenägude võõrapärasus ja arusaamatus, ja teen nendest järeldusi nende psüühikajõudude olemuse kohta, millede koosmõjust ja vastastikusest toimest unenägu johtub. Kui olen selleni jõudnud, katkestan ma oma kirjelduse, sest see on jõudnud punktini, kus unenägude probleem suubub ulatuslikumasse probleemideringi, mida saab lahendada muu materjali alusel.

      Alustuseks annan ma ülevaate varasemate autorite uurimistulemustest ja unenägude teadusliku uurimise hetkeseisust, sest käsitluse jooksul ei ole mul eriti sageli põhjust selle juurde tagasi tulla. Nimelt on teaduslik arusaamine unenägudest mitme tuhande aastastest püüdlustest hoolimata väga vähe edasi nihkunud. Seda möönavad autorid nii üldiselt, et üksikute häälte nimetamine näib liigne. Kirjutistes, mille loetelu ma oma töö lõppu lisan, leidub meie teema kohta mitmeid ärksaid märkusi ja rohkelt huvitavat materjali, ent ei midagi või vähe sellist, mis puudutaks unenäo olemust või mis lahendaks lõplikult selle mõistatuse. Veelgi vähem on muidugi jõudnud haritud rahva teadmisse.

      Ülimalt huvitav teema5 on, milliseid unenäokäsitlusi on olnud inimkonna algusaegadest peale primitiivsetel rahvastel ja millist mõju avaldasid unenäod sellele, milliseks kujunesid nende arusaamad maailmast ja hingest, sestap jätan ma vastumeelselt nende käsitlemise siin kontekstis välja. Ma viitan Sir J. Lubbocki, H. Spenceri, E. B. Tylori ja teiste hästi tuntud teostele ja lisan vaid, et nende probleemide ja spekulatsioonide kandepind võib mõistetavaks saada vaid siis, kui me oleme lahendanud meie ees seisva „unenägude tõlgendamise” ülesande.

      Järelkaja algusaegsetest arusaamadest unenäo kohta on ilmseks aluseks sellele, kuidas antiikaja rahvad unenägusid hindasid.6 Nad eeldasid, et unenäod on seotud üleinimlike olendite maailmaga, millesse nad uskusid, ja et need toovad ilmutusi jumalatelt ja daimonitelt7. Lisaks olid nad veendunud, et unenägudel on magaja jaoks oluline eesmärk, reeglina talle tulevikust teada anda. Unenägude erakordselt erinev sisu ja mõju ei võimaldanud siiski luua nendest ühtset arusaama ja viis paratamatult unenägude mitmesuguste eritluste ja rühmitamisteni, vastavalt nende väärtusele ja usaldusväärsusele. Erinevate antiikaja filosoofide puhul sõltus unenägudele antav hinnang loomulikult ka positsioonist, mida nad olid üleüldse valmis omistama mantikale.8

      Mõlemas Aristotelese unenägudealases teoses on unenäost juba saanud psühholoogia objekt. Me kuuleme, et unenägu ei ole mitte jumalate saadetud, pole olemuselt jumalik, küll aga daimonlik, sest loodus on ju daimonitega seotud ja mitte jumalik; st unenägu ei pärine mitte üleloomulikust ilmutusest, vaid johtub küll jumalatega suguluses oleva inimvaimu seadustest. Niivõrd kui inimene magab, määratletakse unenägu magaja psüühikategevusena.9

      Aristoteles tunneb mõningaid unenäoelu tunnuseid, nt et unenägu tõlgendab magamise ajal tekkivaid väikesi ärritusi suurena („usutakse, et minnakse läbi tule ja muututakse kuumaks, kui üks või teine ihuliige üsnagi vähesel määral soojeneb”10), ja teeb sellest käitumisest järelduse, et arstile võivad unenäod olla päeval veel märkamatuks jääva algava kehalise muudatuse esimesteks tunnusteks.11

      Antiikaja inimesed enne Aristotelest ei pidanud teadupärast unenägu und nägeva hinge saaduseks, vaid jumalapoolseks sisenduseks, ja mõlemad vastandlikud suundumused, mille olemasolu unenäoelu hindamisel me leiame kõikidel aegadel, on juba nende puhul täheldatavad. Eristati tõepäraseid ja tähendusrikkaid unenägusid, mis saadeti magajale, hoiatamaks teda või kuulutamaks talle tulevikku, ja edevaid, petlikke ja tühiseid

---

Скачать книгу