Unenägude tõlgendamine. Sigmund Freud
Читать онлайн книгу.
nägin ma und noorest kuldblondide juustega naisest, keda nägin lobisemas oma õega ja näitamas talle tikkimistööd. Ta tundus mulle unenäos väga tuttav, ma arvasin isegi, et olin teda mitmel puhul näinud. Ärkamise järel on mul see nägu veel elavalt silme ees, ent ma ei suuda seda sugugi ära tunda. Ma uinun uuesti, unenäopilt kordub. Selles uues unenäos kõnetan ma blondi daami ja küsin, kas mul on olnud au teda kusagil kohata. „Kahtlemata,” kostab daam, „meenutage vaid Pornici merekuurorti.” Kohe ärkasin ma uuesti ja mulle meenusid täie kindlusega üksikasjad, mis seostusid selle veetleva unenäo-näoga.”
Sama autor [samas, 306] (Vaschide’i järgi, samas, 233-4) teatab: üks tema tuttav muusik kuulis kord unenäos meloodiat, mis näis talle täiesti uus. Alles mõne aasta pärast leidis ta sellesama meloodia ühest vanast muusikapalade kogumikust, mille kohta ta ikka veel ei mäleta, et see talle varem oleks kätte sattunud.
Myers [1892] olevat minule kättesaamatus kohas (Proceedings of the Society for Psychical Research) avaldanud terve kogu sääraseid hüpermneetilisi unenägusid. Ma arvan, et igaüks, kes on tegelenud unenägudega, peab tunnistama üsna tavaliseks nähtuseks selle, et unenägu esitab teadmisi ja mälestusi, mida ärkvelolija ei arva omavat. Töötades psühhoanalüütikuna neurootikutega, kellest ma hiljem pikemalt kõnelen, on mul võimalik tõestada patsientidele nende unenägude põhjal iga nädal korduvalt, et nad tegelikult tunnevad väga hästi tsitaate, rõvedaid sõnu ja muud säärast ning kasutavad neid oma unenägudes, ehkki ärkvel olles on nad need unustanud. Ma tahan siinkohal veel ühest süütust unenäo hüpermneesia juhtumist teavitada, sest selle puhul oli võimalik väga lihtsalt üles leida allikas, millest pärines üksnes unenäos ligipääsetav teadmine.
Patsient nägi unes pikemas kontekstis, et ta laskis endale kohvikus serveerida „kontuszówka‘t”, küsis aga sellest jutustamise järel, mis see küll on; ta ei olevat seda nime kunagi kuulnud. Ma oskasin vastata, et kontuszówka on poola naps, mille nimetust ta ei saanud unenäos väl- ja mõelda, sest ma teadsin seda nime plakatitelt juba ammu. Mees ei tahtnud mind esmalt uskuda. Mõni päev pärast seda, kui ta lasi oma unenäol kohvikus tegelikkuseks saada, märkas ta seda nime ühel plakatil ja nimelt ühel ristmikul, millest ta pidi juba kuid vähemasti kaks korda päevas mööda käima.
Ma olen ka ise omaenda unenägudest teada saanud,24 mil määral sõltub üksikute unenäoelementide päritolu avastamine juhusest. Nii jälitas mind enne selle raamatu kirjutamist aastaid kujutlus väga lihtsa välimusega kirikutornist, mulle ei meenunud aga, et ma oleksin seda näinud. Tundsin selle siis äkki ära, ja seda täiesti kindlalt, ühes väikeses jaamas Salzburgi ja Reichenhalli vahel. See oli 1890. aastate teisel poolel ja ma olin seda teed esimest korda sõitnud 1886 aastal. Hilisematel aastatel, kui ma tegelesin juba intensiivsemalt unenägude uurimisega, hakkas tihti korduv unenäomotiiv teatud iseäralikust kohast mind lausa tüütama. Ma nägin oma isikuga kindlas lokaalses seoses, endast vasakul, tumedat ruumi, millest paistsid heledana välja mitu groteskset liivakivifiguuri. Mälestuse kuma, mida ma õieti ei tahtnud uskuda, ütles mulle, et see on õllekeldri sissepääs; ent mul ei õnnestunud selgitada ei seda, mida see unenäopilt peaks tähendama, ega seda, kust ta pärit on. 1907. aastal sattusin ma juhuslikult jälle Paduasse, mida mul ei olnud oma kurvastuseks õnnestunud pärast 1895. aastat külastada. Minu esimene külaskäik ilusasse ülikoolilinna jäi puudulikuks, ma ei saanud vaadelda Giotto freskosid Madonna dell’Arena’s; pöörasin ringi teel, mis viis sinna kirikusse, kui mulle teatati, et kirikukene on sellel päeval suletud. Teise külaskäigu ajal, kaksteist aastat hiljem, lootsin ma seda korvata ja otsisin üles tee Madonna dell’Arena’sse. Selleni viiva tee ääres, minu liikumise suunast vasakut kätt, ilmselt selles kohas, kus ma 1895 tagasi pöördusin, avastasin ma koha, mida ma unes nii tihti olin näinud, koos seal asetsevate liivakivikujudega. See oli tõepoolest pääs restorani aeda.
Lapsepõlv on üheks allikaks, kust unenägu ammutab reprodutseerimismaterjali, osaliselt ka seda, mis ärkveloleku mõtlemisvõimele enam ei meenu ja mida enam ei kasutata. Ma mainin ainult mõningaid autoreid, kes on seda märganud ja rõhutanud.
Hildebrandt (1875, 23): „Juba on sõnaselgelt mööndud, et unenägu toob puhuti imelise reprodutseerimisjõuga meie hinge täpselt tagasi täiesti kõrvalisi ja isegi ära unustatud kaugete aegade protsesse.”
Strümpell (1877, 40): „Asi muutub veelgi ilmsemaks, kui märgatakse, et unenägu toob puhuti sügavaimate ning massiivseimate ladestuste alt, mis hilisemal ajal kõige varasemad nooruselamused on katnud, puutumatutena ja algse värskusega taas kord esile pildid üksikutest kohtadest, asjadest, inimestest. See ei piirdu nende piltidega, mis nende tekkimise ajal said elava tähelepanu osalisteks ja mida seostati tugevate psüühiliste väärtustega ning mis nüüd hiljem pöörduvad tagasi tegelike mälestustena, mille üle ärkvelteadvus rõõmu tunneb. Unenäomälu sügavus hõlmab pigem ka selliseid pilte varasema aja inimestest, asjadest, paikadest ja kogemustest, millele pöörati vaid vähest tähelepanu või millel ei olnud psüühilist väärtust või mis on ammugi juba minetanud nii ühe kui ka teise ja seetõttu näivad nii unenäos kui ärkvel päris võõrad ja tundmatud seni, kuni avastatakse nende varane päritolu.”
Volkelt (1875, 119): „Eriti märkimisväärne on see, kui meeleldi lapsepõlve ja noorusaja mälestused lähevad unenäo sisse. Unenägu meenutab meile väsimatult seda, millele me ammuilma enam ei mõtle, mis on ammuilma minetanud tähtsuse.”
See, et unenäo valitseda on lapsepõlvematerjal, mis teatavasti suurelt jaolt langeb teadvustatud mäletamisvõime lünkadesse, on ajendiks huvitavate hüpermneetiliste unenägude tekkele, mille kohta ma tahan omakorda tuua mõningaid näiteid.
Maury jutustab (1878, 92), et ta käis lapsena sageli oma kodulinna Meaux’ lähedal asuvas Trilport’is, kus ta isa juhtis silla ehitamist. Ühel ööl viis unenägu teda Trilport’i ja laskis tal mängida selle linna tänavatel. Talle läheneb mees, kes kannab midagi mundrilaadset. Maury küsib talt nime; mees esitleb end öeldes, et ta nimi on C… ja et ta on sillavalvur. Ärkamise järel kahtleb Maury unenäo tegelikkuses ja pärib vanalt teenijannalt, kes on lapsest peale temaga olnud, kas too mäletab sellenimelist meest. „Muidugi,” on vastus, „see oli valvur selle silla juures, mida teie isa tollal ehitas.”
Sama kindlalt kinnitust leidnud näite unenägudes kindlalt esinevatest lapsepõlvemälestustest tõi Maury härra F…ist, kes kasvas lapsena Montbrisonis. See mees otsustas kakskümmend viis aastat pärast sealt lahkumist külastada kodupaika ja vanu perekonnasõpru, keda ta sellest ajast peale ei olnud näinud. Ööl enne teeleasumist näeb ta unes, et on sihile jõudmas ja kohtab Montbrisoni lähedal väljanägemise järgi tundmatut meest, kes talle ütleb, et on härra T., tema isa sõber. Magaja teadis, et lapsena tundis ta sellenimelist meest, ent tolle välimus talle ei meenunud. Jõudnud mõni päev hiljem tõepoolest Montbrisoni, leiab ta unenäos tundmatuks peetud koha üles ja kohtab härrat, kelles ta kohe tunneb ära unenäo T. Tegelik isik on vaid vanemaks jäänud, kui seda näitas unenäopilt.
Ma võin siin jutustada omaenese unenäo, milles meenutatava mulje asendas seos sellega. Ma nägin unes isikut, kellest ma unenäos teadsin, et ta on minu kodukoha arst. Ta nägu ei olnud selge, ta segunes kujutlusega minu gümnaasiumiõpetajast, kellega ma praegugi vahetevahel kohtun. Milline seos nende kahe isiku vahel on, ei osanud ma ärkvel seisundis kätte leida. Kui ma aga küsisin oma emalt selle kohta, kes oli mu esimeste lapsepõlveaastate arst, sain ma teada, et too oli ühesilmaline, ja ühesilmaline on ka gümnaasiumiõpetaja, kelle isik oli unenäos katnud arsti isiku. Ajast, mil ma seda arsti olin näinud, oli möödunud kolmkümmend kaheksa aastat, ja ma ei ole omateada temale ärkvelelus kunagi mõelnud, ehkki arm mu lõual võinuks meenutada abi, mida ta mulle kunagi andis.25
Kui mitu autorit väidab, et enamikus unenägudes saab sedastada viimaste päevade elemente, siis kõlab see, nagu tuleks uneelus luua vastukaal lapsepõlvemuljete tohutule rollile. Robert (1886, 46) kuulutab isegi: üldiselt tegeleb normaalne unenägu üksnes viimati möödunud päevade muljetega. Kummatigi kogeme, et Roberti konstrueeritud unenäoteooria nõuab rangelt sääraste vanemate muljete tagasitõrjumist ja värskeimate muljete esilenihutamist. Nagu ma omaenda uuringute
[See lõik lisati 1909.]
[Eelviimasele komale järgnev lause osa, mis lisati 1909. a, sisaldub kõikides hilisemates väljaannetes aastani 1922, seejärel jäeti see ära. Samale isikule viitamine lk 252 on mõttekas ainult siis, kui see viitab ärajäetud lauselõpule. Haav tekkis ilmselt selle õnnetuse tulemusena, mida Freud kirjeldab lk 499. Unenägu mainib Freud ka teoses 1916-17, 13. loeng.]