Unenägude tõlgendamine. Sigmund Freud
Читать онлайн книгу.
unenäoärritajat ja unenäotulemit, on Maury sõnade kohaselt une affinité quelconque, mais qui n’est pas unique et exclusive34 (1853, 72). Kuulatagu näiteks kolme Hildebrandti äratusunenägu (1875, 37 jj); tuleb endalt küsida, kuidas üks ja seesama ärritus võib kutsuda esile nii erinevaid ja miks just selliseid unenäotulemeid:
„Niisiis lähen ma ühel kevadhommikul jalutama ja longin haljendavate põldude vahelt edasi naaberkülani, seal näen ma piduriietes elanikke, lauluraamat kaenla all, kiriku poole liikumas. Õigus! On ju pühapäev ja varsti algab hommikune jumalateenistus. Ma otsustan sellel osaleda, enne aga, kuna mul on pisut palav hakanud, kirikut ümbritseval kalmistul end maha jahutada. Lugedes siin erinevaid hauakirju, kuulen ma, kuidas kellamees ronib torni, mille tipus näen väikest külakella, mis kohe annab märku palvuse algusest. Veel terve viivu ripub see seal liikumatult, siis hakkab kiikuma – ja äkki kõlavad ta löögid heledalt ja läbitungivalt – nii heledalt ja läbitungivalt, et nad teevad lõpu minu unele. Kellahelinad tulevad aga äratuskellalt.”
„Teine kombinatsioon. Hele talvepäev; tänavaid katab paks lumi. Ma olen lubanud võtta osa saanisõidust, ent pean kaua ootama, kuni teatatakse, et saan on ees. Nüüd tuleb teha ettevalmistusi pealeistumiseks – kasukas pannakse selga, tuuakse välja jalakott – ja viimaks ometi istun ma oma kohal. Ent ärasõit viibib, kuni ohjad annavad ootavatele suksudele äratuntava märguande. Nüüd nad tõmbavad; ägedalt rappuvad kuljused alustavad oma teada-tuntud janitšarimuusikat nii vägevalt, et ühe hetkega rebeneb unenäo ämblikuvõrk. Jällegi ei ole see midagi muud kui äratuskella kile heli.”
„Veel kolmaski näide! Ma näen köögitüdrukut mõnetosinalise taldrikuvirnaga piki koridori söögituppa sammumas. Mulle tundub, et tema käes olevat portselanisammast ähvardab oht tasakaalu kaotada. „Ole tähelepanelik,” hoiatan ma, „kogu see laadung kukub maha.” Muidugi ei jää kohustuslik vastuväide tulemata: see ju harjunud asi jne, sellal saadan ma mureliku pilguga ikka veel minejat. Õigus, ukselävel ta komistabki – haprad nõud kukuvad ja klirisevad ja klärisevad tuhande killuna mööda põrandat laiali. Ometi – lõputult jätkuv heli ei ole ju, nagu ma peatselt märkan, õieti klirin, vaid päriselt tilin – ja selle helinaga, nagu nüüd virguja aru saab, on äratuskell oma tööd teinud.”
Küsimusele, miks unenäos psüühika objektiivse meelelise ärrituse olemust valesti tõlgendab, vastasid Strümpell (1877 [103]) ja peaaegu samamoodi Wundt (1874 [659-60]) nii, et psüühika satub selliste unes saadavate ärrituste tõttu illusiooniloome tingimustesse. Me tunneme meelemulje ära, tõlgendame õigesti, st reastame mälestuste rühma, millesse ta kõikide eelnevate kogemuste põhjal kuulub, siis, kui see mulje on piisavalt tugev, selge ja kestev ning kui meie kasutada on piisavalt aega. Kui need tingimused ei ole täidetud, siis me objekti, millest mulje tuleneb, ära ei tunne; me loome selle põhjal illusiooni. „Kui jalutatakse avaral väljal ja adutakse hägusalt kauget eset, võib juhtuda, et seda peetakse esmalt hobuseks.” Lähemal vaatamisel võib ennast peale suruda tõlgendus lamavast lehmast ja viimaks laheneb see kindlaks ettekujutuseks istuvate inimeste rühmast. Sama määratlemata olemusega on need muljed, mida psüühika välistelt ärritajatelt unes saab; ta loob nende põhjal illusioone, äratades mulje põhjal suurema või väiksema hulga mälestuspilte, mille kaudu mulje omandab psüühilise väärtuse. Millistest paljudest asjaomastest mälestusringidest neisse kuuluvad pildid äratatakse ja millised võimalikud assotsiatsiooniseosed seejuures jõustuvad, jääb ka Strümpelli järgi määratlemata ja otsekui hingeelu meelevalda.
Me seisame valiku ees. Me võime möönda, et unenägude kujunemise seaduspärasust ei saa kaugemale enam järgida, ja seega loobuda küsimast, kas meelemulje poolt esilekutsutud illusioon ei allu ehk teistele tingimustele. Või me võime hakata oletama, et unes ründavad objektiivsed meeleärritajad etendavad unenägude allikana vaid tagasihoidlikku rolli ning äratatavate mälupiltide valikut määravad muud asjaolud. Tõepoolest, kui kontrollida Maury eksperimentaalselt tekitatud unenägusid, mille ma sellel eesmärgil nii pikalt ära tõin, siis tahaks öelda, et tehtud katse katab tegelikult vaid ühe unenäoelemendi päritolu, muu unenäosisu näib ennemini liiga iseseisev, liiga määratletud üksikasjades, et seda saaks selgitada nõudega, nagu peaks see sobima kokku eksperimentaalselt sisestatud elemendiga. Hakatakse ju isegi kahtlema illusiooniteoorias ja objektiivse mulje võimes unenägu kujundada, kui saadakse teada, et seda muljet tõlgendatakse unenäos vahel kõige kummalisemal ja kaugemal viisil. Nii jutustab näiteks Simon (1888) unenäost, kus ta nägi hiiglaslikke inimesi laua ääres istumas ja kuulis selgesti kohutavat kriginat, mis tekkis nende lõualuude kokkusurumisel mäludes. Virgudes kuulis ta oma akna alt mööda galopeeriva hobuse kabjaplaginat. Kui hobusekapjade lärm äratab just ettekujutused „Gulliveri reiside” mälestusringist, viibimisest Brobdingnagi hiiglaste ja vooruslike hobuolendite keskel – nagu ma ehk tõlgendan igasuguse autoripoolse toetuseta –, siis kas selle ärrituse suhtes nii ebatavalise mälestusringi valikut ei võinud hõlbustada mõni muu motiiv?35
2) sisemised (subjektiivsed) meeleimpulsid
Hoolimata kõikidest vastuväidetest tuleb möönda, et objektiivsete magamisaegsete meeleimpulsside roll on vaieldamatult kindel, ja kuigi nende ärrituste iseloom ja sagedus ei näi võib-olla piisavad kõikide unenäopiltide seletamiseks, siis viidatakse sellele, et tuleb otsida teisi, analoogiliselt toimivaid unenägude allikaid. Ma nüüd ei tea, kus ilmus esimest korda mõte, et väliste meeleärrituste kõrval tuleb võtta kasutusele sisemised (subjektiivsed) meeleelundite impulsid, ent on tõsiasi, et seda tehakse enam või vähem rõhutatult kõikides uuemates unenägude etioloogiat puudutavates käsitlustes. „Ma usun,” sõnab Wundt (1874, 657), „et unenäoillusioonide juures etendavad lisaks olulist osa nood subjektiivsed nägemis- ja kuulmisaistingud, mida me ärkvelseisundis tunneme valguskaosena nägemisvälja hämaralal, kõrvade kumisemise ja kohinana jne, nende seas nimelt subjektiivsed võrkkesta ärritused. Nii saab selgituse unenäo iseäralik kalduvus, millega meie silme ette võlutakse mitmeid sarnaseid või päris kattuvaid objekte. Me näeme enda ees hulgaliselt linde, liblikaid, kalu, kirjusid pärleid, lilli ja muud sarnast. Siin on nägemisvälja hämarala valgustolm võtnud fantastilise kuju ning need loendamatud valguspunktid, millest ta koosneb, kehastavad unenäos sama paljusid üksikuid pilte, mida nende liikuvuse tõttu valguskaoses peetakse liikuvateks esemeteks. – Küllap saab sellega põhjendada ka unenägude suurt kalduvust mitmekesistele loomakujudele, mille vormide rikkus hõlpsasti ühildub subjektiivsete valguspiltide iseäraliku vormiga.”
Subjektiivsete meeleimpulsside eeliseks unenäopiltide allikana on ilmselt see, et erinevalt objektiivsetest ei sõltu need välisest juhusest. Nad on nõnda-öelda selgitamise käsutuses nii tihti, kui neid vaja on. Nad jäävad aga objektiivsetest meeleärritustest maha selles, et nende rolli unenägude tekitajana saab vaid raskesti tõendada või ei saa seda üldse teha, nagu see oli võimalik teiste puhul vaatluse või eksperimendi teel. Peamiseks tõendiks subjektiivsete meeleärrituste unenägusid tekitavast võimest on nn hüpnagoogilised hallutsinatsioonid, mida Johannes Müller (1826) on kirjeldanud „fantastiliste nägemisilmingutena”. Need on tihti väga elavad, vahelduvad pildid, mis ilmuvad tavaliselt uinumise perioodil paljudel inimestel päris regulaarselt ja võivad ka silmade avamise järel viivuks püsima jääda. Maury, kes allus noile suurel määral, pühendas nendele põhjaliku käsitluse ja väitis, et nad on seotud või pigem identsed unenäopiltidega (nagu muide juba Joh. Mülleril [samas, 49 jj]). Maury ütleb, et nende tekkimiseks on vajalik teatud hingeline passiivsus, tähelepanu pinge vähenemine (1878, 59 jj). Piisab aga sekundiks sellisesse letargiasse langemisest, et muu kalduvuse olemasolul näha hüpnagoogilist hallutsinatsiooni, mille järel võib-olla uuesti virgutakse, kuni uinumine lõpetab korduva mängu. Ärgates veidikese aja pärast, õnnestub Maury järgi siis tihti tõendada unenäoski neidsamu pilte, mis kerkisid ta silme ette enne magamajäämist hüpnagoogilise hallutsinatsioonina (samas, 134 jj). Nii oli Mauryl kord tegu terve rea moonutatud ilme ja iseäralike soengutega grotesksete kujudega, kes uskumatu pealetükkivusega tülitasid teda uinumise perioodil, ja ärgates meenus talle, et ta oli neid ka unes näinud. Teine kord, kui ta parajasti kannatas näljatunde all, sest oli napil dieedil, nägi ta hüpnagoogiliselt kaussi ja kahvliga varustatud
/mingisugune seos, mis pole siiski ainulaadne ega erandlik./
[Lisa 1911] Hiiglaslikud isikud unenäos annavad põhjust oletada, et tegemist on episoodiga magaja lapsepõlvest.
[Lisa 1925] Eelnev tõlgendus Gulliveri reiside mälestusena on muide hea näide sellest, milline ei tohi tõlgendus olla. Unenäo tõlgendaja ei tohi lasta oma nutikusel mängida ega maganu mõtteid kõrvale jätta.