Eesti ajalugu. Lauri Vahtre
Читать онлайн книгу.
rahvasterändamine
Tõepoolest, tollest ajast pole teada ka linnuseid. Rooma riigi laienemine oli germaanlaste piiridele pidama jäänud, impeerium oli oma võimsuse tipul, Eestis aga õpiti üha paremini põldu harima. Selle juures oli suur tähtsus raudkirvestel, mis võimaldasid ulatuslikult alet* teha ja uusi viljakaid maid kasutusse võtta. Jõudsasti suurenesid karjad.
Kuna saagikus oli siiski madal ja iga majapidamine vajas rohkelt põllumaad, siis kujutas tollane asustus endast pigem hajali asetsevaid talusid kui suuremaid asulaid. Saagikuse tõustes võisid aga sellistest talukohtadest jagunemise teel kujuneda külad.
Kuid ajad muutusid. Oletatavasti 2. sajandil läks täpselt teadmata põhjustel liikvele mingi osa Lõuna-Rootsis ja Gotlandil elavast rahvast, keda nimetati gootideks. Goodid rändasid lõunasse ja rajasid Musta mere äärde oma riigi, kuid said 375. aastal lüüa hunnide käest, mis käivitas nn suure rahvasterändamise. Goodid ja seejärel hunnid tungisid läände, ajades liikvele hulga muidki rahvaid. Lääne-Rooma riik varises kokku ja lakkas 476. aastal lõplikult olemast. Euroopas algas ebastabiilsuse ja sõdade ajajärk.
• Milliseid muutusi inimese elus tõi kaasa metalliaja algus?
• Miks võib raua kasutuselevõttu pidada suuremaks muudatuseks inimkonna ajaloos kui pronksi sulatamise oskust?
• Loetlege tarandkalmetest leitud esemeid ja püüdke selgitada, kuidas need aitavad mõista selle perioodi inimeste elu.
• Kuidas mõjutasid rooma kultuuri levik ja suur rahvasterändamine elu Euroopa ääremaadel? Kuivõrd tihedalt olid inimesed omavahel seotud erinevatel tasanditel (küla, keelepiirkond, regioon, Euroopa tsivilisatsioon)?
3. PEATÜKK
Eesti jõuab ajaloolavale
5.–11. SAJAND
Rahvasterändamine ja viikingiaeg
Pärast Lääne-Rooma kokkuvarisemist oli Euroopa õige mitu sajandit n-ö sadulas ja relvil. Mitmed rahvad paiknesid lühikese ajaga kas osaliselt või täielikult ümber, riigid sündisid ja hävisid, et anda maad uutele. Pürenee poolsaare kaudu tungisid Euroopasse araablased, hiljem külvasid siin hirmu viikingid. Kogu see vägivaldne ja dünaamiline ajajärk kestis umbes pool tuhat aastat, et 1000. aasta paiku anda maad uuele korrale, mida on ka Euroopa sünniks nimetatud.
Eesti elanikkond ei rännanud kuhugi, kuid rahvasterändamine mõjutas neid sellegipoolest. Esiteks nihkusid põhja poole balti hõimud, hõivates praeguse Põhja-Läti alasid, teiseks laiendasid tunduvalt oma asuala slaavlased, jõudes aegamööda Kiievi ja Novgorodi maile ning asustades järk-järgult kogu hilisema Venemaa ja Ukraina. Lõpuks taaselustus ka skandinaavlaste huvi Eesti vastu, mis avaldus mitmetes röövretkedes. Nagu jutustavad saagad* ja ruunikivid*, on viikingid Eestit korduvalt rünnanud, kuid ka mitu korda lüüa saanud. Näiteks olevat Eestis langenud Norra kuningapoeg Halfdan Valge. Eestis peetud taplustele viitavad veel mitmed Rootsi ruunikivid. Juhtus ka vastupidi, et eestlased käisid röövretkedel Skandinaavias.
Viikingite retked
SKANDINAAVIA RUUNIKIVI
Ruunid on Põhjamaade vanimad kirjatähed, mida kasutati tuhande aasta jooksul kuni u 1200. aastateni. Rootsis on teada üle 3000 ruunikivi, mis on omalaadsed mälestusmärgid. Mälestuskirjad raiuti püsti asetatud kividele, mis paiknesid peamiselt teede ja sildade läheduses. Kivid püstitati tugevate, vaprate või mõne heateoga hakkama saanud isikute mälestuseks.
RÕUGE LINNAMÄGI
Asub Võrumaal 19 km Rõugest edelas. See on rauaaegse asula (I aastatuhande I pool) kindlustatud osa, üks arheoloogiliselt paremini uuritud linnuseid.
Kauged kaubateed ja Vana-Vene riigi teke
Ida-Euroopas põimus viikingiajastu Araabia kaubanduse ning Vana-Vene riigi sünniga. 7.–8. sajandil oli Lähis-Idas ja Vahemere lõunakallastel kujunenud võimas Araabia kalifaat, kuhu Skandinaaviast oli tollal kõige otstarbekam sõita mööda selliseid suuri jõgesid nagu Dnepr ja Volga. Neid kaubateid kasutasid ja valitsesid eeskätt viikingid, keda venelased nimetasid varjaagideks. Varjaagid mõjutasid oluliselt Novgorodi ja Kiievi varasemat ajalugu ning jõudsid Konstantinoopolisse, Volgal asuvasse Bolgari riiki ja kaugesse Bagdadi. Vene esimese tsaaridünastia esindajad Rjurikovitšid lugesid oma esivanemaks viikingivürsti Rjurikut.
Eestlasi nimetavad vana-vene allikad juba gootide kasutatud nimetusega tšuudid (mis võis tähendada ka teisi läänemeresoome rahvaid) ja kroonikaist ilmneb, et tšuudidel on Vana-Vene riigi tekke juures oma osa olnud. Näiteks aitasid nad Novgorodi vürstil Olegil Kiievit vallutada ja võtsid osa sõjakäikudest Tsargradi, st Konstantinoopoli alla.
Selliste asjaolude tõttu oli Eesti järjest enam segatud omaaegsesse poliitikasse. Kõige tähtsamad kaubateed Eestit küll ei läbinud, kuid ajajärk oli rahutu. Sellest annavad tunnistust tollal püstitatud arvukad linnused, näiteks Viljandi või Tartu oma. Linnuses elas pidevalt ilmselt kohalik vanem oma pere- ja kaaskonnaga, selle vahetus läheduses paiknes aga asula, mille elanikud leidsid koos oma kariloomadega linnusest varju ootamatult maale tunginud röövsalkade eest. Sellistesse asulatesse hakkas koonduma osavamaid käsitöömeistreid, kuigi tõelisest linnakäsitööst ja tõelistest linnadest jäi asi veel kaugele.
Peidetud varanduste ajastu
Enamik talusid ja külasid paiknes linnustest eemal, põldude keskel. Põllundus oli pika sammu edasi teinud ja andis rohkem saaki. On huvitav, et raudader võeti kasutusele alles nüüd, 8.–9. sajandil, mil rauaaja algusest oli möödunud juba üle tuhande aasta.
Tolleaegne elamu kujutas endast väikest (nt 4 x 5 m) üheruumilist rõhtpalkidest ehitist, mille seinad olid tihendatud saviga ja nurgas oli madal kerisahi. Selle ees sütel valmistati süüa. Mõnel hoonel oli tambitud savist või paeplaatidest põrand.
Suure rahvasterändamise ja viikingiaja rahututele, aga ühtlasi võimalusterohketele oludele viitavad peidetud varandused. Leitud on rauast relvi, pronksist ja hõbedast ehteid jm. Eriti põnevad on muidugi hõbeaarded, mis sisaldavad Araabia münte, nn dirhemeid. Viikingiaja lõpul ilmuvad aarete hulka Lääne-Euroopa mündid, Araabia ja Kesk-Aasia omad aga kaovad. Viikingiaegne, mööda suuri jõgesid toimunud kaubandus Araabia maailmaga hääbub, Lääne-Euroopa on aga tõusuteel.
Viikingiaja hõbevarad olid enamasti peidetud elamute lähedusse. See, et paljud neist varadest peidukohta jäidki, annab tunnistust sellest, et vara omanik suri ootamatult või tapeti. Raha kasutuselevõtt on alati ja kõikjal suurendanud röövlite ning varaste ohtu. Tõsi, midagi rahataolist näivad eestlased olevat tundnud juba enne hõbemüntide ilmumist. Sellele osutab sõna raha, mis tuleb loomanahka tähistavast germaani sõnast skraha. Nahka on rahana kasutatud päris mitmel pool maailmas. Käepärasem ja universaalsem hõberaha oli aga samm edasi. 10. sajandi keskpaik oli eriti edukas, tollest ajast on pärit rohkelt peidetud hõbedat. Ilmselt on eestlastel õnnestunud kaduvast idakaubandusest veel kasu lõigata.
ERRA-LIIVA HÕBEAARE
1939. aastal leiti Erra-Liiva küla karjamaalt (Ida-Viru maakond, Sonda vald) spiraalselt kokkukeeratud hõbedast kaelavõru ja kolme tulpa asetatud 1 India, 2 Bütsantsi ja 176 Araabia münti. Hõbe oli peidetud või jäänud mingil muul põhjusel mullapõue 10. sajandi