Läti Henrik mainib korduvalt eestlaste jumalat Tarapitat, kelle poole nad olevat lahingus appi karjunud. Me ei tea, kas Tarapita oli mingil moel skandinaavia Thori sugulane või mitte, sest Torumi-nimelist jumalat tunnevad näiteks ka handid kaugel idas, kus Skandinaavia mõju arvesse ei tule.

      Muinasusundi teljeks võib pidada väe mõistet. Kujutlustes väest kui kõikjal olevast ja toimivast jõust pole midagi eripäraselt eestilikku, kuid pole põhjust seda ka kultuurilaenuks pidada. Väekujutelma avaldumise viise oli ja on lõputult. Kõik amuletid, maagilised toimingud ehk nõidumised, ohverdamised, ravimisviisid ja suur osa kalendrikombestikust on nii või teisiti väega seotud. Seda, kuidas väge praktiliselt suunata üritati ja tema mitmesuguseid toiminguid sooritati, nimetatakse maagiaks ehk nõiakunstiks. Maagilisi toiminguid võis sooritada ja sooritaski igaüks. Tähtsamaid rituaale pidi läbi viima siiski oskaja inimene, tark ehk nõid, kellel oli selleks rohkem annet, oskusi ja võimeid. Eriti vajalikud olid targa võimed ravimisel, samuti ennustamise juures.

      Tähtsal kohal muistseis uskumusis oli surnute ja hingedega seonduv. Kuigi ei ole võimalik tuvastada, et muinaseestlastel oleks olnud mingi ühtne ja üksikasjalik pilt sellest, mis saab inimesest pärast surma, on siiski selge, et surma ei peetud inimese teekonna lõplikuks lõpuks. Kusagil eksisteeris nn teine ilm, kust surnute hinged aeg-ajalt elavate juures käisid. Esivanemaid peeti meeles eriti jõuluööl, mil nende jaoks toit ööseks lauale jäeti.

      Mis puutub kalendrisse, siis õppisid eestlased juba enne ristiusustamist tundma seitsmepäevast nädalat, aga ilmselt mitte kristliku kalendri kuid, loendades selle asemel tegelikke, taevas näha olevaid kuutsükleid. Aasta näis ringina, millel polnud algust ega lõppu, olid vaid pöördekohad, millest tähtsamad olid suvine ja talvine pööripäev. Talvine pööripäev säilitas oma eelkristliku nime – jõulud – hiljemgi, suvist pööripäeva hakati aga nimetama jaanipäevaks. Töö- ja elurütm oli tänapäevasega võrreldes aeglane ja rahulik.

      Ehkki eestlased olid muinasaja lõpuks juba mitu tuhat aastat olnud põlluharijad, säilis lugupidav suhtumine metsa. Kes oskas metsaga õigesti suhelda, sellele oli mets sõbralik. Eestlaste pühapaikadeks olid eeskätt pühad salud ehk hiied. Suhted veekogudega olid jahedamad. Vetepeeglit peeti ukseks teise maailma, kus kõik on tagurpidi (peegelpildis). Selleks, et elavad kogemata nn varjumaailma ei satuks, kaetakse surnu majas tänapäevani kinni peeglid.

      Kokkuvõttes polnud muinasusund mitte niivõrd usk kui elu- ja mõtteviis. Tolleaegne eestlane ei tulnud selle pealegi, et pidada oma tõekspidamisi inimese ja looduse vahekordadest usuks. Loodust mitte ei kummardatud, vaid loodusega arvestati – täpselt nii, nagu inimeste keskel elades tuleb arvestada teiste inimestega. Vahe oli vaid selles, et loodus oli tugevam.

      TÄNAPÄEVA HIIS

      Eesti maarahvale olid hiied pühad ja puutumatud. Hiite kõrval võidi pühaks pidada ka üksikuid puid. Tavaliselt asusid hiied külade läheduses, seal võis leiduda ka pühi allikaid või kive. Ühtegi õit, taime, oksa või puud ei tohtinud murda, sellest arvati õnnetust tulevat. Hiied olid kümnetele põlvedele nõupidamiste, ohverdamiste, pühade pidamise ja hingekosutuse paigaks.

       Ristiusu levik

      10.–11. sajandil võtsid ristiusu vastu nii Taani, Rootsi kui Venemaa. Sellega sattus Eesti kristlike riikide vahele. Kristlus ise jagunes 1054. aastal lõplikult katoliikluseks ja õigeusuks, mis muutis Eesti seisundit veelgi keerulisemaks. Isegi tagantjärele pole kuidagi võimalik konstrueerida arenguteed, mis oleks võimaldanud Eestil vältida liitumist emma-kummaga neist kahest suurest kultuurkonnast. Küsimus oli ainult selles, kas ristiusustamine toimub omaenda valitsejate initsiatiivil nagu Skandinaavias ja Venemaal, või võõra vägivallaga nagu mitmel pool Saksamaal.

      Kiievi-Vene katse Tartusse oma usu ja võimu tugipunkti rajada oli luhtunud. Umbes samal ajal tärkas aga huvi Eesti vastu Põhjamaade katoliku kirikus. 1070. aasta paiku pühitses Breemeni peapiiskop ametisse Läänemere maade piiskopi, kes siiski edu ei saavutanud. Mõnevõrra tõsisem katse lähtus sadakond aastat hiljem Lundist (praeguses Rootsis), mis oli tollal Taani osa. 1167. aastal pühitses Lundi peapiiskop eestlaste piiskopiks munk Fulco, kellele määrati abiliseks ühes Norra kloostris elanud eestlasest munk ristinimega Nicolaus. Arvatakse, et Fulco käis ka Eestis. Tollal oli Eestis (vähemalt Tallinnas ja Tartus) tõenäoliselt juba Skandinaavia ja Vene kaupmeeste pühakodasid ning ilmselt leidus ka ristitud eestlasi. Kuid ometi ei saanud ka veel 13. sajandi alguse Eestit kuidagi nimetada kristlikuks maaks.

      Läänemere maade ristiusustamine

      Selles pole midagi imelikku. Lääne-Euroopa ajalugu tunnistab, et ristiusu tõeliseks, n-ö süvitsi levimiseks kulus kõikjal terveid sajandeid. Selle üle, et lihtrahvas puid, allikaid või kive kummardab, ei kurdetud mitte ainult Eestis, vaid terves Euroopas, kaasa arvatud paavsti kodumaal Itaalias. Vaid vähestes Euroopa nurkades toimus ristiusustamine täiesti ilma mingi kõrgema sunnivõimu toeta. Paganlike* rituaalide sooritamine keelati, kirikukalendri tähtpäevade pühitsemine ja osavõtt jumalateenistustest tehti kohustuslikuks. Paganlike ja kristlike kommete konflikti Venemaal kajastab üks osa Andrei Tarkovski kuulsast filmist „Andrei Rubljov”.

      Paraku võtsid sündmused 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi algul eestlaste jaoks halva pöörde, mis viis lõpuks ristiusu sissetoomiseni päris vägivaldselt, tule ja mõõgaga.

      • Kuidas tagasid muinasaja inimesed head suhted vaimude ja loodusjõududega?Loetlege ohvripaiku.

      •

---

Скачать книгу