Eesti ajalugu. Lauri Vahtre
Читать онлайн книгу.
id="ch1_lnk1"> aastatuhat тысячелетие
eKR до Рождества Христова
tulekivi кремень
ahing острог
keder гончарный круг
talu хутор
indoeurooplased индоевропейцы
soome-ugrilased финно-угры
sobilik подходящий, удобный
ümbersepistamine перековка
ader рало, плуг
hauapanused вклады в погребениях
soomaak руда болотная
tarandkalmed могилы с оградками
merevaik янтарь
teispoolsus потусторонний мир
teine ilm тот свет
ale подсека, пал
suur rahvasterändamine великое переселение народов
kroonika летопись
linnus/linnused городище
vanem старейшина
sumbküla деревня, где дома стоят скученно
hajus разбросанная (диффузная) заселённость
hobuserauakujuline sõlg подковообразная пряжка (фибула)
ülik знатное лицо
mört раствор
koge парусная, с высокими кармой и носом, ладья
jumalate plejaad пантеон
pärgel чёрт
ohverdamine/ohverdamised жертвоприношения
tark знахарь
nõid колдун
ennustamine гадание
pööripäev равноденствие
2 KESKAEG
6.–8. PEATÜKK
Eestlaste muistne vabadusvõitlus
Ristisõdade ajastu
Saksa kaupmehed ei olnud ainsad, keda hakkasid huvitama Läänemere idakaldad. Sama võis täheldada ka Põhja-Euroopa kiriklikes keskustes, nagu Breemen ja Lund, samuti kaugemal, näiteks Prantsusmaal Clairvaux’ kloostris ning isegi Roomas.
Nimelt oli 11.–13. sajand ühtlasi suurte ristisõdade ajastuks. Palestiinas hargnesid dramaatilised sündmused, Jeruusalemm käis käest kätte. Katoliiklik Lääne-Euroopa oli veel värske ja jõudu täis, kristliku maailma piirid laienesid, linnadesse kerkisid võimsad katedraalid, rüütlite raudrüüd ja lipud muutusid aina uhkemaks. Oli loomulik, et kerkis küsimus paganluse väljajuurimisest ka Läänemere-äärsete rahvaste seast.
Riia rajamine ja liivlaste alistamine
1180. aastate algul hakkasid saksa vaimulikud ja kaupmehed rajama endale tugipunkti Daugava jõe suudmesse, kus elasid liivlased*. Nende ettevõtmine ei kulgenud väga edukalt. 1198. aastal määrati sinna piiskopiks Breemeni toomhärra Albert, kes seadis eesmärgiks maa vallutamise ristisõjaga. 1201. aastal rajas Albert Riia linna, tema abiline Theoderich aga asutas 1202. aastal vaimuliku rüütliordu „Kristuse sõjateenistuse vennad” (Fratres Militiae Christi), mida tuntakse ka Mõõgavendade Orduna. Umbes samal ajal, kui ristisõdijad teises Euroopa otsas ootamatult Konstantinoopoli ära vallutasid ja paljaks riisusid (1204), alistas piiskop Albert liivlased ja tegi algust latgalite* ristimisega. Viimased nägid sakslastes abimehi oma tülides eestlastega.
Eestlased ja naaberrahvad
Nüüd seisis vastrajatud koloonia teelahkmel. Polnud usutav, et ümberkaudsed rahvad Riia rahule jätaksid. Seepärast tuli saavutatud edu arendada. Kuid küsimus oli, mis suunas. Eestlaste õnnetuseks pöördus sakslaste agressioon põhja. Võimalik, et selle üheks ajendiks oli soov turvata Riia–Pihkva kaubateed.
Võitluse algus
1208. aastal tungisid sakslased koos latgalitega rüüstates ja põletades Ugandisse. Järgnesid vastastikused tasuretked. 1210. aastal korraldasid eestlased Põhja-Lätis Ümera jõe ääres sakslaste ja liivlaste-latgalite ühisväele varitsuse ja lõid selle puruks. Lahing ei olnud küll väga mastaapne, kuid võit mõjus eestlastele julgustavalt ja sellest saadeti sõnum kõigisse Eesti maakondadesse. 1211. aastal piirasid mõõgavennad koos liitlastega sisse võimsa Viljandi linnuse, Sakala tähtsaima keskuse. Kibe taplemine kestis viis päeva. Linnus osutuski ristiväele liiga tugevaks, kuid ka piiratavate olukord oli rohkete haavatute ja veenappuse tõttu raskeks muutunud. Seetõttu sõlmiti kuuendal päeval rahu. Eestlased linnust käest ei andnud, sinna lasti ristimiseks sisse vaid preestrid.
Sõda möllas edasi ja juba samal aastal võtsid saarlased, läänlased ning harjulased ette tõsise katse kogu saksa koloonia hävitada. Selleks piirati kõigepealt sisse Turaida (Toreida) linnus Põhja-Lätis. Paraku tuli piiratavaile Riiast abi, eestlased jäid kahe vaenuväe vahele ja said raskelt lüüa. Palju vanemaid langes. Kuid ka vastaspool oli sõjast kurnatud ja 1212. aastal sõlmiti kolmeks aastaks üldine vaherahu.
RAHVUSROMANTILISED SÕDALASED
Muistseid eesti sõdalasi kujutati viikingitena 19.–20. sajandi vahetuse romantilises kunstis ning ka 20. sajandi 20.–30. aastatel.
F. L. von Maydelli gravüür.
Sakslased suutsid selle ajaga oma seisundit kindlustada ja piiskop Albert värbas Euroopast aina uusi jõude. 1215. aasta algas eestlastele äärmiselt õnnetult. Sakslaste liitlasteks sunnitud liivlaste ja latgalite suur vägi tungis Läänemaale ja korraldas seal seninägematud tapatalgud.
Enne kui eestlased saadud hoobist toibuda jõudsid, tormas teine vaenuvägi Sakala seni veel rüüstamata põhjaossa ja piiras sisse Lõhavere linnuse, mis kuulus silmapaistvale vanemale Lembitule. Pärast ägedaid lahinguid oli linnus sunnitud alistuma. See rööviti paljaks, kaitsjad – kaasa arvatud Lembitu – ristiti.
VILJANDI LINNUS
Viljandi linnamäel asus hiljemalt viikingiajal rajatud eestlaste muinaslinnus. Kivilinnuse ehitamine algas seal 13. sajandi alguses.
Rekonstruktsioon.
LÕHAVERE LINNAMÄGI
Lõhavere linnus oli muistse vabadusvõitluse ajal (13. saj algus) oluline eestlaste tugipunkt. Seal tegutses eestlaste vanem Lembitu, kes on tänu Läti Hendriku kroonikale esimene nimepidi tuntud eesti kangelane. Ta hukkus 1217. aastal Madisepäeva lahingus. See lahing oli eestlastele raskeks kaotuseks, kuid ei murdnud nende vastupanutahet.
Nende sündmuste järel hakkas kogu Eestimaa Liivimaa vastu raevutsema, nagu Läti Henrik ütleb.