Tihenevad varjud. V. E. Schwab
Читать онлайн книгу.
pead. „Ei,” ütles ta ja tõstis klaasi senisest teravama naeratusega. „Parima varga terviseks!”
Alucard naeris tasa ja hääletult. „Parima varga terviseks!” ütles ta.
Ta lõi Lilaga kokku ja nad mõlemad jõid.
III
Minema kõndida oli olnud lihtne.
Tagasi mitte vaadata oli raskem.
Lila oli minema sammudes tajunud endal Kelli pilku ning seisatas alles siis, kui oli vaateväljast kadunud. Ta oli jälle üksi. Vaba. Võis minna, kuhu tahes. Olla, kes tahes. Aga kui päevavalgus tasapisi kustus, hakkas ka tema uljus kahanema. Öö vedas end läbi linna ning Lila ei tundnud ennast enam niivõrd vallutajana, kuivõrd ihuüksi võõras maailmas viibiva tüdrukuna, kes ei mõista kohalikku keelt ja kelle taskutes pole midagi peale Kelli lahkumiskingituse (elemendikomplekt), hõbeuuri ja peotäie müntide, mis ta oli enne lahkumist ühe paleevahi taskust pihta pannud.
Muidugi oli Lilal olnud ka vähem, aga oli olnud ka rohkem.
Ja ta oli küllalt tark, teadmaks, et ilma laevata ta kaugele ei jõua.
Ta klõpsas uuri lahti ja pani kinni ning silmitses jõel õõtsuvate aluste piirjooni, kui Isle’i punane kuma laskuvas pimeduses teravamalt silma paistis. Lila pilk oli jäänud pidama ühel kindlal laeval, ta oli seda päev otsa jälginud ja himustanud. Laev oli imekaunis, kere ja mastid tahutud tumedast puust ja hõbedaga ääristatud, purjetoonid valgusest sõltuvalt kesköösinisest mustani. Piki laevakeret kulges laeva nimi – Saren Noche –, mis, nagu Lila hiljem teada sai, tähendas Öötorni. Praegu aga teadis ta vaid, et tahab seda. Kuid ta ei saanud mehitatud laevale niisama tormi joosta ja seda endale nõuda. Ta oli osav, aga mitte nii osav. Ja muidugi oli veel karm tõsiasi, et rangelt võttes ei osanud Lila laeva tüürida. Nii nõjatus ta vastu siledat kiviseina, must riietus varjudega ühte sulamas, ning jälgis, sellal kui laeva tasane õõtsumine ja taamalt kaldapealselt kostev Ööturu kära ta omamoodi transsi suigutasid.
Transsi, mis läks üle niipea, kui pool tosinat rasketes saabastes meest laevatekilt mööda planku maha marssisid, taskutes kõlisevad mündid ja kurgus räme naer. Laev oli terve päeva merele sõiduks valmistunud ja meestest õhkus pöörast innukust, mis rääkis viimasest kuival maal veedetud õhtust. Nad kibelesid seda nautima. Üks võttis laulu üles ja teised läksid kaasa, sammudes laulu saatel kõrtside poole.
Lila klõpsas uuri kinni, tõukas end seinast lahti ja järgnes meestele.
Tal polnud muud maskeeringut peale riiete, mis olid meestelõikega, tumedate juuste, mis langesid talle silmadele, ning näojoonte, mille ta teravalt pingule vedas. Häält madaldanud, lootis ta, et teda peetakse ehk saledaks noormeheks. Maske sai kanda pimedatel kõrvaltänavatel ja maskiballidel, aga mitte kõrtsides. Need oleksid tõmmanud endale rohkem tähelepanu, kui asi väärt oli.
Mehed olid eespool juba joomaasutusse sisenenud. Sel polnud selget nime, aga ukse kohal rippuv plaat oli tehtud metallist, helklevast vasest, mis lainetena ümber hõbekompassi väänles ja kaardus. Lila silus oma kuube, tõstis krae üles ja astus sisse.
Lõhn tulvas talle vastu.
Mitte halb ega läppunud nagu kaiäärsetes kõrtsides, millega ta oli tuttav, ega ka lillelõhnaline nagu Punane kuningapalee, vaid soe, lihtne ja rammus, värske pajaroa hõng, millesse segunes piibusuitsuviirge ja kauget meresoola.
Nurgakolletes lõõmas tuli ja kõrtsilett polnud mitte ühes seinas, vaid keset saali, kaarjas metallsõõr, mis aimas järele ukse kohal rippuvat kompassi. Lett oli uskumatu meistriteos, üleni hõbedast, kõik neli noolt osutamas nelja koldetule poole.
Sellist meremeeste kõrtsi polnud Lila veel elu sees näinud – põrandal polnud pea ainsatki vereplekki ega olnud ka ühtki kaklust, mis oleks tõotanud välja tänavale kanduda. Lila Londo-nis – ei, mitte tema omas, enam mitte – asunud Madalas Mõõnas olid käinud palju tahumatumad kunded, aga siin kandsid pooled mehed kuningakoja värve, olles ilmselgelt krooni teenistuses. Ülejäänud olid kirju kamp, kuid kellelgi polnud kaltsaklikku välimust ega meeleheitlikult näljast pilku. Paljud neist – nagu ka mehed, kellele Lila oli järgnenud – olid merel viibimisest päevitunud ja parkunud, aga isegi nende saapad olid läikima löödud ja relvad kenasti tupes.
Lila laskis juustel pimeda silma ette langeda, manas oma olekusse vaikset üleolekut ja sammus leti ette.
„Avan,” ütles kõrtsmik, kõhn sõbraliku pilguga mees. Mälestus tuli nagu maksahaak – Kiviviske Barron, tema range sõbralikkus ja stoiline rahu –, aga Lila jõudis end kokku võtta, enne kui hoop märki tabas. Ta sättis end pukile istuma ja kõrtsmik esitas talle küsimuse, ning kuigi Lila sõnadest aru ei saanud, oskas ta nende tähendust aimata. Ta koputas enda kõrval olevale peaaegu tühjale joogiklaasile ning mees pööras selja, et jooki tooma minna. See ilmus kohale silmapilk hiljem, kena vahutav liivakarva õlu ja Lila rüüpas pika rahustava sõõmu.
Veerand ringi edasi keerutas üks mees hajameelselt oma münte ja Lilal kulus hetk, taipamaks, et tegelikult mees neid ei puudutanud. Metall siugles ta sõrmede vahel ja peopesade all nagu võluväel – ja loomulikult see just nii oligi. Teisel pool nipsutas üks mees sõrmi ja süütas piibu leegiga, mis hõljus ta pöidla kohal. Need liigutused ei jahmatanud Lilat ja see pani teda imestama; ainult nädal siinses maailmas, ja juba tundus see talle loomulikum kui Hall London eales tundunud oli.
Ta pööras end oma istmel ja silmas Öötornilt tulnud mehi, kes olid nüüd kõrtsis laiali valgunud. Kaks vestlesid kolde ees, üks järgnes lopsakate vormidega naisele lähimasse varju, kolm seadsid end paari punakuldseis rõivis meremehega kaarte mängima. Neist kolmest jäi Lilale silma üks, mitte sellepärast, et too oleks iseäranis nägus – mees oli tegelikult päris inetu, niipalju kui ta näole langevast juuste metsast näha oli –, vaid sellepärast, et ta tegi sohki.
Vähemalt Lila arvas, et mees tegi sohki. Ta ei saanud kindel olla, sest mängul näis olevat kahtlaselt vähe reegleid. Sellegipoolest oli ta kindel, et nägi, kuidas mees ühe kaardi taskusse pistis ja teisega asendas. Mehe käsi oli väle, aga Lila silm oli väledam. Tüdruk tundis, kuidas väljakutse ta närve kõditas, kui ta pilk rändas mehe sõrmedelt tolle madalale istepingile, kuhu toetus mehe rahapaun. Rahapaun oli nahkpaelaga mehe vöö külge kinnitatud ja paistis müntidest pungil. Lila käsi rändas puusale, kus rippus lühike terav nuga. Ta tõmbas noa välja.
Hooletu, sosistas hääl Lila peas ja tüdruk avastas oma suureks hämminguks, et hääl, mis oli varemalt rääkinud Barroni moodi, meenutas nüüd hoopis Kelli. Lila ei teinud häälest välja, ta veri lõi riskides kuumama, ent ta peatus hoobilt, kui mees ringi pööras ja otse tema poole vaatas – ei, mitte tema, vaid kõrtsipidaja poole ta selja taga. Mees osutas lauale kõikjal üheselt mõistetava veel jooke liigutusega.
Lila jõi oma õlle lõpuni, poetas letile mõned mündid, vaatas, kuidas kõrtsmik asetas kandikule hulga jooke ning siis tuli teine mees, kes tellimuse lauda kandis.
Lila nägi oma võimalust ja tõusis püsti.
Kõrtsisaal lõi ta jalge all õlle tõttu korraks kõikuma, sest jook oli kangem, kui Lila harjunud oli, aga jäi kiiresti jälle paigale. Lila järgnes kandikuga mehele, pilk mehe tagant paistval uksel, ning tema saabas tabas mehe kanda. Mees komistas ja tal õnnestus säilitada enda tasakaal, kuid mitte kandiku oma; joogid ja klaasid kukkusid lauale, pühkisid pooled kaardid välja valgunud õllevahuharjal minema. Seltskond lõi käratsema, vandus ja karjus ning ajas end jalule, püüdes päästa münte ja riideid, ning selle aja peale, kui õnnetu teenindaja ringi pööras, et näha, kes talle jala taha pani, oli Lila must kuuesaba juba ukse taha kadunud.
Lila lonkis mööda tänavat, mängurilt varastatud rahapaun käes kõlkumas. Hea varas olla ei tähendanud ainult nobedaid sõrmi. See tähendas ka oskust olukordi võimalusteks pöörata. Ta kergitas pauna ja naeratas selle raskuse peale. Tema veri hõiskas võidurõõmsalt.
Ja siis hüüdis keegi ta selja taga midagi.
Lila