Tihenevad varjud. V. E. Schwab
Читать онлайн книгу.
kaks korda kerekam ja jala võrra pikem ning kahe sammu vahel ilmus ta pihku kaarjas nuga, mis meenutas väikest vikatit. Mees ütles talle midagi – madalahäälne urisev käsk. Võib-olla andis ta Lilale võimaluse varastatud saak maha jätta ja terve nahaga minema kõndida. Aga tüdruk kahtles, kas mehe haavatud uhkus lubaks seda, ning isegi kui lubaks, oli tal nii väga raha vaja, et selle nimel riskida. Ettevaatlikud jäävad ellu, aga ainult söakaid saadab edu.
„Leid on leidja oma,” ütles ta ja vaatas, kuidas mehe näol peegeldus üllatus. Põrgut. Kell oli teda hoiatanud, et inglise keelel on siin maailmas oma koht ja otstarve. See elas aadlike, mitte piraatide maailmas. Kui ta tahab merel toime tulla, peab ta õppima keelt hammaste taga hoidma, kuni on arneesia keele selgeks saanud.
Habemik pomises midagi ja tõmbas käega üle noakaare. Nuga nägi välja väga-väga terav.
Lila ohkas ja tõmbas välja oma relva, sakilise noa, mille pide oli pihku nagu loodud ning mille metallist nukid kaitsesid sõrmi. Seejärel, olles vastast veel korra silmitsenud, paljastas ta teisegi noa. Selle lühikese ja terava, millega oli rahapauna pihta pannud.
„Tead mis,” ütles ta inglise keeles, sest lähedal polnud rohkem kedagi, kes oleks võinud kuulda. „Sa võid veel rahumeeli minema kõndida.”
Habemik sülgas vastu lause, mis lõppes sõnaga pilse. See oli üks vähestest arneesiakeelsetest sõnadest, mida Lila teadis. Ja ta teadis, et midagi ilusat see ei tähenda. Ta oli veel solvumisega ametis, kui mees talle kallale tungis. Lila hüppas tagasi ja tõkestas vikati mõlema noaga, nii et metalli krigin metallil tänaval kiledalt vastu kajas. Isegi merelainete laksumise ja kõrtsilärmi taustal ei jää nad kauaks üksi.
Lila tõukas noa eemale, nägi vaeva, et tasakaalu säilitada, ja nõksatas tahapoole, kui mees uuesti sähvas, tera seekord Lila kõrist vaid juuksekarva kaugusel.
Lila kummardus, pööras ringi, tõusis püsti ja tõkestas vikati viimase sähvatuse oma põhinoaga, nii et relvad libisesid, kuni mehe nuga jäi pidama tema pistoda käekaitsme juures. Tüdruk väänas noa vabaks, tõstis üle vikati ja äsas pidemenukkidega mehele vastu lõuga. Enne kui too end koguda jõudis, sähvas Lila altpoolt teise noaga ja torkas selle mehele ribide vahele. Mees köhis, veri nirises talle habemesse ja ta püüdis järelejäänud jõudu appi võttes Lilat noaga susata, ent Lila juhtis ründerelva üles, elunditest läbi ja luude taha ning lõpuks kukkus vikat mehel käest ja ta keha lõtvus.
Silmapilguks vilksas Lila vaimusilma eest läbi üks teine surm, üks teine ta noa otsas lõpu leidnud keha, too poiss tolle kõleda valge maailma lossis. Mitte Lila esimene tapetu, aga esimene, kes oli meelde jäänud. Esimene, kes oli haiget teinud. See mälestus võbeles ja kadus ning Lila oli jälle sadamakail, süütunne koos mehe eluga hääbumas. See oli juhtunud nii kiiresti.
Lila tõmbus eemale ja laskis mehel tänavale vajuda, kõrvad ikka veel noaterade kõlinast ja võitluskärast kumisemas. Ta hingas paar korda sügavalt sisse ja pööras ringi, et minema joosta, ning leidis end silmitsi viie laevalt tulnud mehega.
Meestesummast käis läbi pomin.
Relvad tõmmati tupest.
Lila kirus endamisi ja ta pilk rändas viivuks nende selja taga üle jõe kaarduvale paleele ning ta peas vilksas põgus uitmõte – ta oleks pidanud sinna jääma, oleks saanud sinna jääda, oleks olnud väljaspool ohtu –, ent Lila surus selle alla ja pigistas noad kõvemini pihku.
Ta oli Delilah Bard ja ta elab või sureb omaenda paganama…
Rusikas tabas teda kõhtu ja katkestas mõttelõnga. Lila prantsatas kõvasti tänavale ja üks nuga libises tal käest, kui ta silmist lõi sädemeid. Ta tõusis käpuli, hoidis teist nuga tugevamini haardes, aga kellegi saabastatud jalg virutas talle tugevasti vastu rannet. Teine tabas ta roideid. Miski lajatas talle vastu pead ning mitmeks pikaks viivuks muutus maailm tüdruku silme ees uduseks ja tudises jälle paika alles siis, kui tugevad käed ta jalule vinnasid. Kellegi mõõgatera surus talle lõua alla ja Lila pani end valmis, kuid tema maailm ei katkenud mõõgasähvatusega.
Selle asemel keerati ta randmete ümber umbes samasugune nahkpael nagu see, mille küljest ta oli rahapauna lahti kaksanud, ja tõmmati kõvasti pingule, misjärel ta mööda kaid edasi talutati.
Meeste hääled täitsid ta pea nagu sumin, milles üks sõna tungis esile sagedamini kui teised.
Casero. Lila ei teadnud, mida see tähendab.
Ta tundis vere maitset, aga ei teadnud, kas see tuli ta ninast, suust või kurgust. Polnud ka tähtsust, kui mehed plaanisid ta surnukeha Isle’i jõkke visata (välja arvatud juhul, kui see olnuks pühaduseteotus, mis pani Lila mõtlema, mida inimesed siin kandis oma surnutega peale hakkavad), aga pärast jupp aega kestnud tulist vaidlust kupatati ta mööda planku laevale, mida ta oli terve õhtupooliku jälginud. Lila kuulis tümpsatust ja nägi tagasi vaadates, kuidas üks mees asetas habemiku laiba plangule. Huvitav, mõtles Lila tuimalt. Mehed ei kandnudki teda pardale.
Kogu selle aja hoidis ta keele hammaste taga ja tema vaikimine paistis meeskonda veel rohkem ärritavat. Mehed karjusid üksteise ja tema peale. Välja ilmus veel mehi. Kostis veel casero-hüüdeid. Lila soovis, et tal oleks olnud arneesia keele õppimiseks rohkem kui käputäis päevi. Kas casero tähendas kohtumõistmist? Surma? Mõrva?
Ja siis astus tekile mees, kes kandis musta särpi ja elegantset kübarat, küljel kiiskav mõõk ja näol ohtlik naeratus, ning hüüded vaikisid ja Lila sai aru.
Casero tähendas kaptenit.
Öötorni kapten oli vapustav. Ja vapustavalt noor. Tema nahk oli merel päevitunud, aga sile, tema tumepruunid vaskja läikega juuksed olid elegantse klambriga kuklasse kinnitatud. Tema silmad, nii tumesinised, et näisid peaaegu mustad, rändasid plangul lebavalt surnukehalt kogunenud meestesummale ja seejärel Lilale. Tema vasaku kulmu kohal sädeles safiir.
„Kers la?” küsis ta.
Need viis, kes olid Lila pardale lohistanud, pistsid käratsema. Lila isegi ei püüdnud neid jälgida ega üksikuid sõnu välja noppida, kui mehed ta ümber jaurasid. Selle asemel hoidis ta silmad kaptenil, ja kuigi mees silmanähtavalt teiste kaebusi kuulas, püsis tema pilk Lilal. Kui mehed olid end tühjaks õiendanud, hakkas kapten tüdrukut küsitlema – või vähemalt teda jutuga pommitama. Mees ei paistnud eriti vihane, üksnes pahane. Ta võttis sõrmedega ninaseljast kinni ja rääkis väga kiiresti, ilmselgelt teadmata, et Lila ei valda arneesia keelt rohkem kui paari sõna jagu. Lila ootas, et mees sellest aru saaks, ja nähtavasti adus too lõpuks, et tüdruku pilgus väljenduv tühjus tähendas mõistmatust, sest mees jäi vait.
„Shast,” pomises ta endamisi ja alustas siis uuesti, aeglaselt ja mitut muud keelt proovides, igaüks neist arneesia keelest kas kähedam või voolavam, lootes nõnda näha tüdruku silmis arusaamisetulukest, aga Lila sai üksnes pead raputada. Ta oskas paar sõna prantsuse keelt, kuid sellest poleks siinses maailmas ilmselt mingit kasu. Siin polnud Prantsusmaad.
„Anesh,” sõnas kapten lõpuks arneesiakeelse sõna, mis, niipalju kui Lila aru sai, tähendas üldist nõusolekut. „Ta…” Ta osutas Lilale. „… vasar…” Mees tõmbas endal sõrmega üle kõri. „… mas…” Ta osutas iseendale. „… eran gast.” Seda öeldes osutas ta Lila tapetud mehe surnukehale.
Gast. See sõna oli Lilale juba tuttav. Varas.
„Ta vasar mas eran gast.”
Sa tapsid mu parima varga.
Lila naeratas tahes-tahtmata ja lisas oma kasinasse sõnavarasse uusi sõnu.
„Vasar es,” ütles üks meestest ja näitas näpuga Lila peale. Tapa tüdruk. Võis olla ka tapa poiss, sest Lila oli üsna kindel, et mehed polnud veel ära tabanud, et ta on tüdruk. Ja tal polnud vähimatki kavatsust seda neile teada anda. Ta võis olla kodust kaugel, aga mõned asjad ei muutu kunagi ja ta on parema meelega mees, isegi kui see tähendab surnud meest. Ja meeskond paistis just sinnapoole sihtivat, kui nende hulgast käis läbi heakskiidupomin, milles oli