Tihenevad varjud. V. E. Schwab
Читать онлайн книгу.
rumal mõte oli parem, kui üldse mitte mingit mõtet – vähemalt teoorias. Nii ta siis lohistas sõnad ritta ja kandis kõige teravama naeratuse saatel ette. „Nas,” ütles ta aeglaselt. „An to eran gast.”
Ei. Mina olen su parim varas.
Ta vaatas seda öeldes kaptenile ainiti silma, pea uhkelt püsti. Teised torisesid ja urisesid, aga Lilale ei läinud nad korda, neid polnud olemas. Maailm ahenes Lila ja laevakaptenini.
Mehe naeratus oli peaaegu märkamatu. Vaid põgus huuletuksatus.
Teistele Lila etteaste nii väga nalja ei teinud. Kaks neist lähenesid talle, ja selle ajaga, mis Lilal kulus samavõrra taganemiseks, oli tal juba uus nuga peos. Mis oli suur saavutus, arvestades, et ta randmed olid nahkrihmaga kokku köidetud. Kapten vilistas ja Lila ei saanud aru, kas see oli meestele mõeldud korraldus või heakskiiduhääl. Polnud ka tähtis. Kellegi rusikas lajatas talle vastu selga ja ta koperdas ettepoole, otsa kaptenile, kes haaras tal randmetest ja vajutas luude vahel olevasse õnarusse. Lila käsivarres lahvatas valu ja nuga kukkus kolinal tekile. Tüdruk vaatas kaptenile otsa. Mehe nägu oli tema omast vaid mõne tolli kaugusel, ja kui mees talle ainiti silma vaatas, tundis Lila, kui uuriv oli ta pilk.
„Eran gast?” küsis mees. „Anesh…” Ja siis laskis kapten Lila suureks üllatuseks ta lahti. Mees koputas endale kuuele. „Casero Alucard Emery,” ütles ta silpe venitades. Seejärel osutas ta küsival pilgul Lilale.
„Bard,” sõnas tüdruk.
Kapten noogutas korra mõtlikult ja pöördus siis oma ootava meeskonna poole. Ta hakkas nendega rääkima, sõnad liiga sujuvad ja kiired, et Lila oleks neist aru saanud. Mees osutas plangul lebavale surnukehale ja seejärel tema poole. Meeskond ei paistnud rahul olevat, aga kapten oli kapten põhjusega ja mehed kuulasid teda. Ja kui ta lõpetas, seisid nad pahuralt paigal. Kapten Emery pööras ringi ja sammus üle teki trepi juurde, mis viis alla laeva keresse.
Kui ta saabas esimest astet puudutas, jäi ta seisma ja vaatas üle õla, huulil uus naeratus, seekord terav.
„Nas vasar!” kamandas ta. Ei tapa.
Siis heitis ta Lilale pilgu, mis ütles: edu sulle, ja kadus alltekile.
Mehed mähkisid laiba riide sisse ja asetasid tagasi kaile.
Lila oletas, et põhjuseks oli surnu tekile toomist puudutav ebausk. Mehe laubale asetati kuldmünt, võib-olla mahamatmise tasuks. Niipalju kui Lila aru sai, ei olnud Punane London kuigi usuline koht. Kui need mehed üldse midagi kummardasid, siis võluväge, mida Lila oletust mööda oleks Hallis Londonis ketserluseks peetud. Teisalt aga kummardasid kristlased taevas asuvat vanameest, ja kui Lila oleks pidanud ütlema, kumb talle praegu reaalsem tundus, oleks ta hääletanud võluväe poolt.
Õnneks polnud Lila kunagi jumalakartlik olnud. Ta ei uskunud kõrgema väe olemasolu, ei käinud kunagi kirikus ega palvetanud kunagi enne magamaheitmist. Ainus, kelle poole Lila eales palvetanud oli, oli tõtt-öelda tema ise.
Ta kaalus, kas panna see kuldmünt pihta, aga olgu siis jumal olemas või mitte, tundus see vale, ja nii seisis ta tekil ja jälgis alistunult asjatoimetusi. Tal oli raske end mehe tapmise pärast süüdi tunda – too oleks ju tema tapnud – ning ei paistnud, et keegi meremeestest sellest kaotusest kohutavalt murtud oleks… aga teisalt oletas Lila, et tema polnud küll õige inimene otsustama kellegi väärtuse üle selle põhjal, kes kadunukest taga igatsema jäävad. Arvestades, et tema enda lähim asi perekonnale asus hoopis teises maailmas. Kes oli Barroni leidnud? Kes oli ta maha matnud? Lila heitis need küsimused peast. Need ei too Barronit tagasi.
Meestekamp rühkis tagasi tekile. Üks neist astus otseteed Lila juurde ja tüdruk tundis tema käes ära oma nukilise pidemega pistoda. Mees porises midagi endamisi, tõstis siis noa ja torkas selle Lila pea kõrval ühe kasti sisse. Mehe kiituseks tuleb tunnistada, et ta ei susanud nuga Lilale pähe, Lila kiituseks aga seda, et ta ei võpatanud. Ta tõstis oma kinni seotud randmed üle noa ja rapsas kiire liigutusega alla, vabastades end köidikust.
Laev oli peaaegu valmis purjed heiskama ning paistis, et Lila oli endale siin koha välja teeninud, kuigi ta polnud päris kindel, kas vangi, lasti või meeskonna liikmena. Hakkas sadama kerget vihma, aga ta jäi tekile ja hoidis teistel teelt eest, kui Öötorn ankru hiivas, ning ta süda puperdas, kui laev Isle’i keskele tüüris ja sädelevale linnale selja pööras. Lila pigistas laeva ahtrireelingut ja vaatas, kuidas Punane London kaugusesse kahanes. Ta seisis, kuni ta käed olid külmast kanged ja tehtud teo hullumeelsus temas settida jõudis.
Siis haugatas kapten ta nime – „Bard!” – ja osutas kastidega rassivale salgale ning Lila läks meestele appi. Ja niisama lihtsalt – aga muidugi mitte niisama lihtsalt, sest ette tuli veel palju pingelisi öid ja võidukaid võitlusi, algul meeste vastu ja seejärel nende kõrval, valatud verd ja kaaperdatud laevu – saigi Lila Bardist Öötorni meeskonna liige.
IV
Öötorni pardale jõudnud, ei lausunud Lila peaaegu sõnagi (Kell oleks vast selle üle rõõmustanud). Ta kulutas kõik hetked püüdlustele arneesia keelt õppida ja ahmis kokku uusi sõnu – aga kui tahes kiiresti ta neid ka omandas, oli lihtsalt kuulata ikkagi kergem kui jutuajamistest osa võtta.
Meeskond veetis hea hulga aega tema pihta sõnu loopides, üritades tüdruku emakeelt välja selgitada, kuid Alucard Emery oli see, kes mõistatuse läbi hammustas.
Lila oli pardal olnud nädala, kui kapten ühel õhtul talle juhuslikult peale sattus, kui tüdruk oma ränilukuga Kõmmutajat siunas, sest see oli märjaks saanud sitanikerdis, mille viimane kuul oli torusse kinni jäänud.
„On see vast üllatus!”
Lila tõstis pea ja nägi Alucardi lähedal seismas. Algul arvas tüdruk, et tema arneesia keele oskus on nähtavasti paranenud, sest ta sai kõigist sõnadest midagi mõtlemata aru, aga siis taipas ta, et mees ei rääkinudki arneesia keeles. Ta rääkis inglise keeles. Mitte ainult – mehe aktsendis oli ka seda täpset hääldust ja sujuvat kõneviisi, mis oli omane neile, kes rääkisid kuninglikku keelt soravalt. Mitte nii nagu õukonda ihalejad, kes ajasid sõnu segi ja esitasid neid nagu mõnd mustkunstitrikki. Ei, nii nagu Kell või Rhy. Nagu inimene, kes on üles kasvanud, see keel pidevalt huulil.
Ühe maailma jagu siit eemal, Lila vana linna hallidel tänavatel, ei tähendaks see soravus midagi, aga siin tähendas see, et kumbki neist polnud lihtne meremees.
Viimases katses oma saladust päästa tegi Lila näo, nagu ei saaks ta aru. „Oh, ära nüüd minu ees lolli mängi, Bard,” ütles kapten. „Sa hakkasid just huvitavaks muutuma.”
Nad olid sel laevalõigul omavahel, otse ülemise teki serva varjus. Lila sõrmed rändasid vööle kinnitatud noa juurde, aga Alucard tõstis käe.
„Jätkame seda jutuajamist ehk minu ruumides?” küsis ta, silmis tuluke. „Kui sa just ei taha stseeni korraldada.”
Lila meelest oli tõesti targem mitte lõigata kapteni kõri läbi kohas, kus igaüks näha võis.
Ei, seda saab ka omavahel olles teha.
Niipea kui nad kahekesi jäid, pöördus Lila hoogsalt Alucardi poole. „Sa räägid ingl…” alustas ta, aga sai veel sõnasabast kinni. „Kuninglikku keelt.” Nii seda siinmail nimetati.
„Tuleb nii välja,” kostis Alucard, enne kui vähimagi pingutuseta arneesia keelele üle läks. „Aga see pole minu emakeel.”
„Tac,” vastas Lila samas keeles. „Aga kes ütleb, et see on minu oma?”
Alucard muigas mänglevalt ja naasis inglise keele juurde. „Esiteks on su arneesia keel kohutav,” lausus ta laitvalt. „Ja teiseks, üleüldise seaduspära järgi vannuvad kõik inimesed oma emakeeles. Ja ma pean märkima, et sinu keelekasutus oli üsna värvikas.”
Lila surus hambad kokku ja tundis oma vea pärast pahameelt, kui Alucard ta oma kajutisse juhatas. Kajut oli elegantne, aga õdus, ühes seinaorvas voodi, teise seina